Ketserlus

Ketserlus ehk hereesia (kreeka keeles αἵρεσις hairesis , 'valik, valitud asi', hilisem tähendus 'erakond, koolkond, uskkond') on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.

Ülekantud tähenduses nimetatakse ketserluseks seisukohti, mis hälbivad mingi õpetuse üldtunnustatud seisukohtadest või inimeste üldisest arvamusest.

Hereesiad kristluses

Varakristluses

Juutide helleniseerunud kultuuris, milles sündis ja arenes kristlus, tähistati selle sõnaga "filosoofilisi või religioosseid koole".^[1] Nagu näiteks sadusere ja varisere (Ap. 5.17; 15.5; 26.5).^[2] Seejuures oli mõiste neutraalne ja seda kasutati ka "naasaretlaste usulahu" kohta (Ap. 24.5). Kuna usuti, et tõe ja elu võib inimene saada vaid läbi Kristuse, omandas sõna Uue Testamendi kirjades juba negatiivse varjundi. Peetrus räägib lahkõpetajatest ja hukutavatest valeõpetustest (2Pt.2.1) ja Paulus paneb lahkõpetused juba ühte ritta nõidumise ja ebajumalateenistustega (Ga.5.20). Apostlite jälgedes hakkas varajane kristlik kirik hereetikuteks nimetama kristlikust ortodoksiast kõrvalekaldumisi. Kristliku hereesia taga peitus küsimus vaimse tõe monopolist.

Varakatoliiklikus kirikus

Varases ristiusu kirikus kujunesid apostlitelt saadud õpetuse autoriteetideks piiskopid. Tekkis vajadus selgitada, mis on Kristuse õpetuse sisu, mida kirik edasi annab. Õpetuse põhiseisukohad levisid paarilauseliste kokkuvõtetena, mida kasutati ristimisel. Neist vormelitest koostati usutunnistus. Õpetusliku aluste vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogud. Kirikukogude dokumendid olid suunatud tol ajal levinud hereesiate vastu.

Vanas katoliiklikus kirikus

4. sajandil arenes kristlus keiserlikuks riigiusuks. "Kõige hullemaks õnnetuseks, mis kristlaskonnale kunagi osaks on saanud, oli võib-olla Constantinus Suure pöördumine ristiusku ja sellele järgnev keisri sekkumine Jumala asjadesse ja Jumala kiriku sekkumine keisri asjadesse. Tähtsuselt järgmine oli see, kui kirikust, mida kiusati Kristuse pärast, sai kirik, kes kiusas taga Kristuse nimel." (R.C. Zaehener. Concordant Discord. Oxford, Clarenden Press 1970, lk 22)^[3] 380. aastal, kui mõistet "hereesia" kasutati esimest korda "Tessaloonika ediktis" tsiviilseaduslikus kontektis, algas Rooma riigis arianismi allutus ja ketserite tagakiusamine. Samal aastal kuulutati kristlus riigiusundiks (ainult kristlaste suhtes). 382. vastu võetud manilastevastased seadused kohustasid perfekte ametisse nimetama uurijaid ja salajasi kaastöötajaid. (Esimest korda käsitleti Roomas mitteriikliku usu liikmeid kurjategijatena ja nende tarvis loodi salajane jälitusaparaat.) Esimene 385. aastal avalikult ja ametlikult hukatud hereetik oli Priscillian.

Keskajal

Kirikuvõimude poolt otseselt hereetikute nimetuse all hukatud inimeste koguarv ja nende varade saatus pole teada. Kindel on, et see arv ulatub mitmetesse tuhandetesse. Hereetikuteks kuulutatud kataritevastases 1209–1229 kestnud albilaste ristisõjas, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad, hävitati vähemalt miljon inimest.^[4]^[5] Varem on selleks arvuks pakutud kahte miljonit. Viimane katarite tugipunkt, väike Quéribusi kindlus, vallutati alles 1255. aastal.

Varakristlusest lahknenud katoliku kristluse hereesiate loend

Sünkretistlikud hereesiad

Kristoloogilised hereesiad

Adoptsionism ehk dünaamiline monarhianism (2. ja 3. sajand): Jeesus on peale ristimist Jumala poolt adopteeritud.
Apollinarianism (Apollinaris von Laodicea, u 360. a. Süürias): Jeesus ei saa olla korraga Jumal ja inimene. Tekkisid Logose teooriad.
Arianism (3 sajand): Jeesus on loodud enne loomist ja pole seega inimene.
Modalism, modalistlik monarhianism, patripassionism, sabellianism, (2. ja 3. sajand): Jumal on vaimne persoon, kes end ajaloos ilmutab kui Looja, kui Jeesus Kristus, kui püha Vaim).
Monofüsitism, doketism (2. sajand, 5. sajand).
Nestorianism (5. sajand): õpetab, et Jeesusel oli kaks selgelt eristatavat personaalsust, jumalik ja inimlik, mis ühes kehas koos olid.

Nikaia usutunnistus on reaktsioon kõigi nende arusaamade vastu.

Eklesioloogilised hereesiad

Donatism (4. sajand).
Pelagianism, (5. sajand).

Vaata ka

Viited

↑ A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature. By Walter Bauer. 3d ed. (2000), edited and revised by Frederick William Danker
↑ The Authorized King James Version is an English translation by the Church of England of the Christian Bible begun in 1604 and completed in 1611
↑ "Constantinus II leidis ristiusu olevat lapselikult lihtsa ja otsekohese, ning hakkas seda segi sasima vananaiste ebausuga. Ta rõõm keerulisest teoloogilisest juuksekarva lõhkiajamisest oli suurem vastutustundest harmoonia säilitamise eest. Sestap provotseeris ta lugematuid lahkarvamusi ja korraldas tigedaid depatte lisades kütust jõudsalt edenevatele leekidele. Tulemuseks oli, et terved prelaatide (piiskopid) jõugud kasutasid riigi teid ja postihobuseid kihutamaks edasi-tagasi ühelt nn "sinodilt" teisele. Prelaatide sihiks oli viia kõik usulised talitused kooskõlla oma tujudega." Ammianus Marcellinus (325/330-peale 391) Res gestae XXXI, xvi, § 18
↑ Massacre of the Pure, «Time Time, April 28, 1961
↑ European Wars, Tyrants, Rebellions and Massacres (800—1700 CE)

[1] A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature. By Walter Bauer. 3d ed. (2000), edited and revised by Frederick William Danker

[2] The Authorized King James Version is an English translation by the Church of England of the Christian Bible begun in 1604 and completed in 1611

[3] "Constantinus II leidis ristiusu olevat lapselikult lihtsa ja otsekohese, ning hakkas seda segi sasima vananaiste ebausuga. Ta rõõm keerulisest teoloogilisest juuksekarva lõhkiajamisest oli suurem vastutustundest harmoonia säilitamise eest. Sestap provotseeris ta lugematuid lahkarvamusi ja korraldas tigedaid depatte lisades kütust jõudsalt edenevatele leekidele. Tulemuseks oli, et terved prelaatide (piiskopid) jõugud kasutasid riigi teid ja postihobuseid kihutamaks edasi-tagasi ühelt nn "sinodilt" teisele. Prelaatide sihiks oli viia kõik usulised talitused kooskõlla oma tujudega." Ammianus Marcellinus (325/330-peale 391) Res gestae XXXI, xvi, § 18

[4] Massacre of the Pure, «Time Time, April 28, 1961

[5] European Wars, Tyrants, Rebellions and Massacres (800—1700 CE)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]