Ekstravertsus ja introvertsus

Ekstravertsus ja introvertsus on Isiksusepsühholoogia ühed olulisemad mõisted. Terminid introvertsus ja ekstravertsus said tuntuks tänu Carl Jungile, ^[1] kuigi nende tavaelus kasutamine võib erineda psühholoogias kasutatavast.

Ekstravertse inimese iseloomujooned on jutukus ja energiline käitumine, introvertne inimene on pigem reserveeritud ja eelistab üksi olla. ^[2] Enamik isikumudelitega tegelevaid teooriad kasutab neid mõisteid erinevates vormides. Näiteks Suure viisiku mudel, MMPI, Karl Leonhardi tüpoloogia, Jungi analüütiline psühholoogia, Hans Eysencki kolme teguri mudel, Raymond Cattelli 16 isiksuse tegurid.

Suure viisiku mudel

Suure viisiku mudeli järgi on ekstraverdile olulisem tegevuste suurem hulk kui nende sügavus, nad saavad energiat pigem välistest tegevustest ja olukordadest. Ekstraverdid on rohkem seotud välise maailmaga, neile meeldib inimestega suhelda ja nad saavad sellest energiat. Nad on entusiastlikud, tegevusele orienteeritud isikud. Nad paistavad seltskonnas silma, armastavad rääkida.

Introvertidel on väiksem sotsiaalne aktiivsus ja energiatase kui ekstravertidel. Nad paistavad välja vaiksemad, kaalutlevamad ja vähem suhtlemisele orienteeritud. Nende väiksem sotsiaalne aktiivsus ei tähenda alati häbelikkust või depressiooni, pigem on nad suhtlemisest vähem sõltuvad kui ekstraverdid. Nad vajavad rohkem üksiolemist kui ekstraverdid. See ei tähenda, et nad oleksid ebasõbralikud või antisotsiaalsed, nad on pigem suhtlemises reserveeritud.

Näited:

   Ma olen peo hing
   Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis 
   ma tunnen end seltskonnas mugavalt
   Ma alustan vestlust
   Ma vestlen peol paljude erinevate inimestega 
   Ma ei räägi palju (introvert)
   Ma mõtlen enne kui ütlen või tegutsen (introvert)
   Mulle ei meeldi endale tähelepanu tõmmata (introvert)
   Ma olen võõraste seltskonnas vaikne (introvert)
   Ma ei soovi suures seltskonnas rääkida (introvert)

Jungi psühholoogilised tüübid

Jungi raamat "Psychologische Typen" kirjeldab inimesi kui ekstraverte ja introverte, kes jagunevad veel selle järgi, kas neil on ülekaalus sensoorika või intuitsioon, loogika või eetika, ratsionaalsus ja irratsionaalsus

Ekstravertsus on Jungi järgi seotud laienemisega ja introvertsus stabiliseerimisega. Kui inimesel on tugev ekstravertne funktsioon, siis ta püüab teha rohkem ja rohkem, tegemist on laienemisega. Ta mõtleb: "Mida ma unustasin teha?" Kui inimene on introvert siis ta püüdleb ta stabiilsuse poole. Introvert pigem püüab teha nii, et kõik oleks selge ja korras, et mitte teha midagi üleliigset, et mitte ära rikkuda juba väljakujunenud harmooniat, suhteid, korda, loogikat jne.

Sensoorne ekstravert soovib saada materiaalseid stiimuleid. Asju, mis näitaks staatust, prestiiži. Sensoorne ekstravert katsetab end ekstreemsetel spordialadel, sõjaväeteenistuses või leiab end kõrgel juhtival töökohal, seal kus on suurem raha.

Sensoorne introvert loob hubasuse oma kodus. Ka töökohal on näha, kui seal töötab sensoorne introvert, siis on ka tagatud mugavus. Sensoorne introvert ei taotle raha, pigem peab sissetulek olema stabiilne. Siiski, vaatamata oma rahulikkusele, sensoorne introvert oskab võidelda, kui tema huvid ja territoorium on ohus. Enamasti sensoorne introvert on rahulik, heatahtlik ning mitte eriti algatusvõimeline.

Sarnane laienemise ja stabiliseerimise printsiip kehtib ka loogika ja eetika puhul. Hiljem ta jõudis järeldusele, et tunnused võivad ka üksteisega ühtida. Ehk kui inimesel kõige tugevamaks funktsiooniks on sensoorika siis, teisest küljest, on tal olemas veel mingi sekundaarne funktsioon, kas loogika või eetika. See pole tal nii tugevalt esindatud nagu esimene, kuid siiski. Ning vastupidi – kui inimesel on kõige tugevamaks funktsiooniks loogika, siis on olemas ka sekundaarne funktsioon, üks kahest, kas sensoorika või intuitsioon.

Eysencki mudel

Inglise psühholoog H. J. Eysenck leidis, et ekstravertsus on seotud ajukoore aktiivsusega: "Introvertidel on pidevalt kõrgem ajukoore aktiivsus kui ekstravertidel."^[3] Tundub ebaloomulik arvata, et introverdid on "rohkem erutunud" kui ekstraverdid, kuid see avaldab käitumisele mõju nii, et introvert otsib madalama tasemega stimulatsiooni. Kuid ekstravert, vastupidi, soovib ajukoore aktiivsust tõsta tasemeni, mis oleks meeldivam (vastavalt Yerkesi-Dodsoni seadusele) ja kasutab selleks intensiivsemat tegevust, sotsiaalset suhtlemist ja teisi stimulatsiooni soodustavaid käitumisi.

Igapäevaelu seisukohalt on introverdid väliselt rahulikumad. Närvilisuse tõusuga aga süvenevad neil negatiivsed meeleolud ja nad koguvad pingeid endasse. Ekstravertide meeleolu on kõikuvam. Nii võivad nad olla mõnda aega väga positiivselt meelestatud inimesed, mõne aja pärast aga täiesti ükskõiksed.

Suuremate pingete korral hakkavad ekstraverdid end välja elama. Näiteks lastest ekstravertide puhul ilmnevad käitumisprobleemid – hakatakse õpetajatele vastu, kiputakse kaaslastega kaklema jne. Introvertidel võivad tugevate pingete korral pinged kuhjuda ja ladestuda, seetõttu esineb neil ka sagedamini alaväärsuskompleksi ja depressiooni.

Vaata ka

Viited

↑ Jung, C. G. (1921) Psychologische Typen, Rascher Verlag, Zurich – translation H.G. Baynes, 1923.
↑ Thompson, Edmund R. (2008). "Development and Validation of an International English Big-Five Mini-Markers". Personality and Individual Differences. 45 (6): 542–8. DOI:10.1016/j.paid.2008.06.013.
↑ (Eysenck & Eysenck, 1985)

[Psychologische-1] Jung, C. G. (1921) Psychologische Typen, Rascher Verlag, Zurich – translation H.G. Baynes, 1923.

[Thompson-2] Thompson, Edmund R. (2008). "Development and Validation of an International English Big-Five Mini-Markers". Personality and Individual Differences. 45 (6): 542–8. DOI:10.1016/j.paid.2008.06.013.

[3] (Eysenck & Eysenck, 1985)

[1]

[2]

[3]