Soobel

Soobel
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kärplased Mustelidae
Perekond	Nugis Martes
Liik	Soobel
Binaarne nimetus
Martes zibellina (Linnaeus, 1758)

Soobel (Martes zibellina) on kärplaste sugukonda nugise perekonda kuuluv kiskja. Ta on levinud metsastel aladel Uuralitest Põhja-Koreani ning Hokkaidō saareni Jaapanis. Ta toitub enamasti pisinärilistest, lindudest ja taimedest. Tänapäevani on soobel hinnatud jahiloom väärtusliku karusnaha tõttu ning teda peetakse ka karusnahafarmides.

Levila

Ajalooliselt ulatus soobli levila läänes Põhja-Skandinaaviani ja Lääne-Poolasse. Tänapäeval on ta levinud seitsmes riigis: Venemaal, Mongoolias, Põhja-Koreas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Hiinas ja Kasahstanis. Uuralites kattub tema levila metsnugise omaga ja Altai mäestikus kivinugise omaga. Venemaal leidub teda kogu Siberis metsastel ja mägistel aladel kuni Kamtšatkani ning Sahhalini saarteni. Mongoolias hõlmab levila Altai mäestiku. Hiinas leidub sooblit vaid Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas ja Jaapanis Hokkaidō saarel.

Soobel

Välimus

Keha on piklik ja paindlik. Sooblid sarnanevad metsnugistega, kuid on pikemate kõrvade, piklikuma pea ja lühema sabaga. Isaste tüvepikkus on 38–56 sentimeetrit, sabapikkus 13–18 sentimeetrit ning nad kaaluvad 0,8–1,8 kg. Emased isendid kaaluvad 0,6–1,6 kg, sabapikkus on 12–16 cm ja tüvi on 30–48 cm pikk. Kokkuvõttes on isased emastest 8–12% suuremad. Karvastiku värvus ulatub helepruunist tumepruunini, selg ja jalad on kõhust tumedamad. Tumedaima karvastikuga isendid elavad Baikali ümbruses, Jakuutias ja Amuuri piirkonnas ning heledaimad isendid Uuralites. Kõril esineb hele laik, mis on kollane, hall või valge. Talvekarvastik on suve omast pikema ja tihedama karvaga ning karusnahana väärtuslikum.

Ökoloogia

Soobel elab okaspuude domineeritud boreaalsetes metsade, nii soistel kui ka mägistel aladel, kuid teda võib leida ka heitlehistest metsadest. Ta tegutseb peamiselt videvikus, päeva jooksul on ta aktiivsem vaid jooksuajal. Pesa (enamasti urg) asub jõgede kallastel või tihnikutes ning on seest vooderdatud kuiva taimestikuga ja karvadega. Talvisel ajal liigub soobel rohkem toidupuuduse tõttu ja seepärast on pesad sel ajal enamasti ajutised. Koduterritooriumi suurus sõltub maastikust ja toidu küllusest. See võib ulatuda 4–30 ruutkilomeetrini. Toidunappuses võivad nad ette võtta 6–12-kilomeetriseid rännakuid.

Sarnaselt teiste nugistega kasutab soobel jahipidamiseks kuulmis- ja lõhnataju, eriti arenenud on kuulmine. Tegutseb ja liigub enamasti maapinnal, kuid oskab ka osavasti ronida. Soobel on omnivoor ning toitub lindudest, hiirtest, oravatest, jänestest ja teistest pisiimetajatest. Nad murravad ka väiksemaid kärplasi nagu nirk ja kärp. Vähem toitub ta putukatest ja taimedest, harva ka meest. Taimetoidust moodustavad suurema enamuse marjad ning pähklid ja seda talvel, kui soobel liigub rohkem pikki vahemaid. Väikese osa toidust võivad moodustada kahepaiksed, roomajad ja vähilised. Loomakorjuseid leiavad nad suuremate kiskjate (karu või hundi) jälgi pidi liikudes. Soobel suudab ka murda väiksemaid hirvlasi, näiteks muskushirve, ning toitub vahetevahel ka nälkjatest ja kalast, mida ta püüab oma esikäppi kasutades.

Soobel ise on saagiks suurematele karnivooridele nagu kotkad, suuremad kakulised, karu, hunt, tiiger, ahm ja rebane.

Paljunemine

Jooksuaeg on juunist augusti lõpuni. Poegimine aprillis või mais. Tiinus kestaks 25–40 päeva, kuid pika latentse perioodi tõttu (sügisel ja talvel) kestab see hoopis 250–300 päeva. Pesakonnas on 1–5 järglast, kuid enamast 3 või 4, kes tulevad ilmale pimedatena ja kaaluvad 30–35 g. Silmad avanevad 30–36 päeva pärast. Pesast väljutakse esimest korda umbes 38 päeva vanustena. Järglased võõrutatakse emapiimast 7 nädala järel. Suguküpsus saabub 15–16 kuu vanusena.

Pikim teadaolev soobli eluiga on 22 aastat (karusloomafarmis), looduses on mõned isendid elanud ka 18 aastaseks.

Soobel võib paarituda ka metsnugisega, andes järglaseks hübriidi. See on levinud eeskätt Uuralites, kus kahe liigi levila kattub. Hübriid on sooblist veidi väiksem ning karedama karvastikuga ja puhevil sabaga. Enamasti on hübriidid steriilsed, kuid väga üksikud emased on andnud metsnugisega järglasi. Sellist soobli ja metsnugise paaritumist kutsutakse vahel esile karusloomafarmides.

Staatus

Tänu suurele isendite arvule ja laiale levilale ei loeta sooblit tänapäeval ohustatud liigiks. Ohustatud on ta vaid oma areaali lõunaosas. Hiinas on liik kaitse all ja seal hinnatakse populatsiooni suuruseks umbes 6000 isendit. Ajalooline areaal on vähenenud suures osas ning kohatise üleküttimise tõttu varasematel aegadel. 19. sajandi algusest 20. sajandi alguseni kütiti sooblit massiliselt ning 1930. aastateks oli levila vähenenud suurel määral ja populatsioonid väikesed või hoopis kadunud. Näiteks langes sooblinahkade müük Lääne-Siberis 20 000 – 25 000 nahale aastas vahemikus 1910–1913, samas kui veel 18. sajandil müüdi samas piirkonnas, Irbiti linnas sadu tuhandeid nahku aastas. 1935. aastal hakati küttimist piirama, keelates küttimine viieks aastaks. Ajavahemikul 1901–1980 taasasustati umbes 20 000 sooblit Nõukogude Liidus ja sooblite arvukus hakkas tõusma. Tänapäeval ohustavad soobleid salaküttimine (eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist), metsaraie ja võõrliigid. Näiteks Hokkaidō saarel võib sissetoodud jaapani nugis (Martes melampus) ohustada endeemset soobli alamliiki Martes zibellina brachyuran.

Karusnahk

Sooblinahast kasukas

Soobli karvkate on väga tihe, siidjas ja läikiv, see säilitab oma pehmuse hoolimata silitamise suunast, mis teeb soobli naha eriliseks, teiste loomade karvastik on vastu karvakasvu silitamisel kare. Seetõttu on soobel üks hinnatumaid karusloomi maailmas. Soobli nahk on olnud tähtsaks kaubaartikliks varakeskajast saati. Esimeseks suuremaks nahkadega kauplejaks oli Kiievi-Venemaa 10. ja 11. sajandil, eksportides soobli ning teiste loomade nahku Bütsantsi keisririiki ja Lääne-Euroopasse. Bütsantsi preestrid kandsid nahku rituaalide tarvis.

Inglismaal oli soobli nahk eriti hinnatud aadlike ja monarhide (näiteks Henri I ja Henry VIII) seas, sümboliseerides staatust. Henry VIII lubas sooblit kanda vaid vikondil ja sellest kõrgema seisuse aadlikel.

Suurim sooblinahkade eksportija on olnud Venemaa, kus karusnahad on olnud valuuta eest ning teeninud ka muid eesmärke. 1592. aastal palus Lvivi õigeusu kogudus tsaarilt abi mahapõlenud Uspenskaja kiriku taastamiseks. Fjodor I saatis 200 sooblinahka ja 200 metsnugise nahka. Linna kodanikud ehitasid nahkade müügist teenitud tuluga kirikule "tsaari väravad" ja trükikoja.

Siberi vallutamise üheks eelduseks oli ka karusnahk. Näiteks nõudis Ivan Julm Kaasani tatarlastelt aastas 30 000 sooblinahka, kuid mida ei saadetud. Parima kvaliteediga sooblinahad tulid kas Irkutskist või Kamtšatkalt. Nahku saadi Siberis enamasti kas kohalikega kaubeldes või nõudes neilt maksu nahkade näol (jasak), levinud oli ka põliselanike ähvardamine ning pantvangide võtmine, saamaks suuremal hulgal nahku. Vene kütid polnud enamasti nii vilunud kui kohalikud ja vigastasid looma nahka tihedamini. Vahel olid ka Siberisse küüditatud vangid kohustatud loomi küttima. Saadud kasumid olid tohutud, 17. sajandil müüs kaupmees kvaliteetseid nahku umbes 350 000 rubla eest aastas, samas kui neljaliikmeline talupojapere teenis alla rubla aastas. Sooblinahast rõivaste ostjad olid enamasti vene aadlikud, kuid mõned rõivad jõudsid juudi kaupmeeste vahendusel ka välismaale. Hiljem hakati soobleid püüdma teraslõksudega.

1930. aastatest alates alustati karusnahafarmide loomist, kuna sooblite ja teiste Siberi karusnahaloomade arvukus oli järsult langenud üleküttimise tulemusena. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist läks suurem osa farme pankrotti ja küttimine (legaalne ja salaküttimine) hakkas taas levima. Tänapäeval on järel vaid viis sooblifarmi. Poodides võib kvaliteetse sooblinahast kasuka hind ulatuda 80 000 dollarini. Metsikute loomade nahk on võrreldes farmiloomade omaga kallim. Kõige väärtuslikum seitsmest karvatoonist on must sinaka varjundiga ning taolise karvastikuga sooblid on pärit Baikali lähedalt Barguzinist.