Sturmgewehr 44

Sturmgewehr 44.

Sturmgewehr 44 ehk StG 44 on teise maailmasõja ajal Saksamaal väljaarendatud käsitulirelv.

Wehrmachtis oli StG 44 kasutusel sõja lõpus põhiliselt eliitjalaväeallüksustes.

Relva koos uue poolpika padruniga töötas välja konstruktor Hugo Schmeisser 1943. aastal, relv sai nimeks MP 43. Pärast mõningaid täiendusi sai relv nimeks MP 43/1 ja omakorda hiljem edasiste muudatusteta MP 44-ks. Täiesti uut padrunitüüpi vajavast automaatrelvast ei olnud Adolf Hitler esialgu üldse vaimustuses, kuid veendunud relva vajaduses, muutis ta oma arvamust, andes siiski loa seeriatootmiseks. Uut tüüpi automaatrelv, mis võeti Hitleri algse vastuseisu tõttu suure hilinemisega tootmisse, sai Hitlerilt nüüd hoopis poliitilis-propagandistliku nime Sturmgewehr ('rünnaktulirelv').

MP-44-ga oli võimalik tulistada nii üksiklaskude kui ka valangutega. Tulistamise täpsuselt oli automaat võrreldav Kar 98k-ga. Seetõttu saavutas StGw rindeüksustes kiiresti suure tunnustuse. StGw-dega relvastatud rühmad ei olnud enam nii suures sõltuvuses kuulipildujate kattetulest. Automaadi MP-44 laskekiirus (kadens 500 lasku minutis) võimaldas sõduritel ka ise üksteist lahingus automaattulega toetada. Tõhusalt kaugtulelt 400 meetrilt sai relva lähivõitluseks lihtsalt ja kiirelt automaattulele seadistada. MP-44 padrunisalv mahutas 30 padrunit. Juba 1944. aasta lõpuks vajati üksustes uusi automaattulirelvi rohkem, kui Saksamaa hävingus tööstusvõimsus toota võimaldas. Relva jaoks töötati veel välja ka tänapäeva mõistes küll kohmakas, kuid oma aja kohta uudne infrapuna-öövaatlusseade. Pärast sõja lõppu võtsid selle relvasüsteemi mõningate täiustustega üle veel mitmed riigid.

Arvatakse, et ka Mihhail Kalašnikovi legendaarse automaadi AK-47 konstruktsioonis on kopeeritud palju olulisi ideid ja lahendusi just MP-44-lt. Bundeswehr aga kasutas pikka aega StGw´st 7,62 x 51 padrunile modifitseeritud arendust Heckler & Koch G3, mida tootsid litsentsi alusel veel mitmed kolmandad riigid.