Relva-SS
Relva-SSi logo | |
SS välguruunid | |
Asutatud | 1. juuni 1940 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 1945 |
Peakorter | 7 |
Asukoht | Berliin |
Tegevuspiirkond | Brandenburg |
Juhtkond | SS-i Peavalitsus, SS-Obergruppenführer August Heissmeyer, SS-Obergruppenführer Gottlob Berger |
Emaorganisatsioon | NSDAP, SS-i Peavalitsus |
Allorganisatsioonid | Relva-SS väeosad |
Relva-SS (saksa keeles Waffen-SS) oli natsionaalsotsialistlikku Saksamaad valitseva ainupartei NSDAP sõjalise tiiva Schutzstaffel'i lahinguüksuste nimetus alates 1939. aastast. 1940. aasta keskpaigast oli see organisatsiooniliselt iseseisev ja allus Reichsführer-SS Heinrich Himmlerile.
Teise maailmasõja ajal allutati nende lahinguüksused Wehrmachti kõrgeima juhtimise alla, nad sõdisid rindel ja neid kasutati okupeeritud alade kindlustamiseks vastupanuvõitlejate vastu. Lisaks lahinguüksustele kuulusid Relva-SS-i ka koonduslaagrite valvemeeskonnad. Seotuse tõttu holokausti, mustlaste genotsiidi ja arvukate sõjakuritegudega kuulutas Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal selle 1946. aastal kuritegelikuks organisatsiooniks.
Moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]SS-Verfügungstruppe'st kui tõsiseltvõetavatest relvaüksustest võib hakata rääkima pärast seda, kui 1. oktoobril 1936 määrati vägede inspektoriks Gruppenführer und Generalleutnant der Waffen-SS Paul Hausser, kes hakkas uusi üksusi formeerima.
Relva-SS asutati 1939. aastal, kui SS jagati kaheks. Relva-SS moodustati SS-käsundusüksuse ehk SS-vägede (SS-Verfügungstruppe) ja nelja SS-surnupealuurügemendi (SS-Totenkopfstandarten) baasil. Mõlemad relvaformeeringud allusid SS-i Peavalitsusele (SS-Hauptamt), mida juhtis kuni teise maailmasõjani SS-Obergruppenführer A. Heissmeyer ja hiljem SS-Obergruppenführer G. Berger. Nimetus Relva-SS sai ametlikuks 2. märtsil 1940. Nimeliselt oli Relva-SS Reichsführer-SS Heinrich Himmleri juhtimise all, kuid lahingolukorras allutati üksused Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele.
Kui SS põhiosa (Allgemeine SS) liikmed kandsid vormi ainult õppustel ja muul ajal tegelesid oma põhitööga, siis relva-SS-i näol oli tegu tõeliste sõjaväeüksustega, kes elasid kasarmutes ja kandsid alaliselt relvi. Wehrmachti ja Relva-SS-i vahe oligi selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud või saksa päritolu isikud (Reichdeutsche või Volksdeutsche), SS-is aga seda piirangut ei olnud. Samas Relva-SS-teenistus ei tähendanud SS-organisatsiooni kuulumist ega andnud ka selleks automaatset õigust. Nii SS-i põhiosa kui ka Relva-SS-i liikmed kandsid vasaku õlavarre siseküljel SS-i veregrupi tätoveeringut.
Areng ja teenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Relva-SS suurenes neljast algsest SS-Standarte rügemendisuurusest lipkonnast (SS-Standarte Der Führer, SS-Standarte Deutschland, SS-Standarte Germania) algul diviisiks (SS-Division Verfügungstruppe) ja sõja lõpuks 39 diviisiks, moodustades eliitvõitlusüksused maismaa regulaarväe kõrval. Üksuste osavõtt Idarinde lahingutest oli väga suur. Eliitüksustena saadeti neid tavaliselt ikka karmimatesse lahingutesse. Enne sõja lõppu oli Relva-SS-üksustes ligikaudu 550 000 võitlejat. 1944. aasta oktoobri lõpu seisuga oli ligikaudu 320 000 võitlejat langenud või raskesti haavatud.
Võõramaalaste kaasamine
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt pidid Relva-SS-i võitlejad vastama samadele rassilistele nõuetele, nagu põhi-SS-i liikmed hiljem; pärast 1942. aastat hakati vastu võtma ka nn idarasside esindajaid, algul reavõitlejatena ja siis ka ohvitseridena.
Idarinde tagalapiirkondades, okupeeritud NSV Liidu territooriumil kohalikest elanikest algselt tagalajulgestuseks moodustatud ja formeeritud ida- ja politseipataljonid jt liideti kas olemasolevate või 1944.–1945. aastal formeeritud Relva-SS-i diviisidega. Seoses sellega muutus senine germaani rassi eliitvägi sõja teisel poolel suurel määral vaid mittesaksadiviiside kogumiks Relva-SS-i väejuhatuse all. Relva-SS-i vägedesse kuulunud mittesakslasi eristati sakslastest, mis väljendus ka SS-i auastmetes: 1942. aastal nimetati mehi leegionärideks (näiteks Legion-Obersturmführer), 1943. aasta oktoobrist SS-vabatahtlikeks (SS-Freiwilliger) ja 1944. aasta suvest Relva-SS-lasteks (nt Waffen-Hauptsturmführer der SS). SS-i välguruune tohtisid kraenurkadel kanda vaid Bad Tölzi junkrukooli vms SS-i sõjakooli lõpetanud mehed. Võõramaalasi ei võetud SS-i liikmeks.
Relva-SS oli tõenäoliselt kõige kirjuma rassilise koostisega erinevate rahvuste sõjaline organisatsioon Teises maailmasõjas.
Väejuhid
[muuda | muuda lähteteksti]- Josef Sepp Dietrich oli varasem regulaarsõjaväe seersant. Ta oli diviisi Leibstandarte SS Adolf Hitler ülem. Sõja lõpuks oli ta 6. SS Soomusarmee ülem.
- Paul Hausser oli varasem regulaarväe kindral, kelle Heinrich Himmler valis välja, et muuta SS-VT usaldusväärseks sõjajõuks. Ta oli II SS Soomuskorpuse ja 7. Armee ülem.
- Theodor Eicke formeeris 3. SS-Diviisi "Totenkopf" ja langes Idarindel 26. veebruaril 1943.
- Felix Steiner oli samuti endine regulaarväe ohvitser ja Esimese maailmasõja veteran. Ta määrati SS-rügement Deutschlandi ülemaks. Püsside asemel varustas ta oma mehed püstolkuulipildujate ja granaatidega. Hiljem oli ta SS-diviis Wikingi ja III Germaani Soomuskorpuse ülem.
- Kurt Meyer alustas sõda Leibstandarte tankitõrjekompaniis, teda ülendati ja tema käsutusse anti luurepataljon, mida ta juhtis Balkanil ja Venemaal. 33-aastaselt sai ta Saksamaa noorimaks diviisiülemaks.
Relva-SS-i auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]Relva-SS-i auastmed olid sõjaväelised. Põhiosas sarnased organisatsioonilised auastmed olid ka tavalises SS-is (Allgemeine SS), kuid tavalise SS-i liikme auaste ei pruukinud olla kooskõlas tema sõjaväelise auastmega Relva-SS-is pärast sõjeväeteenistusse kutsumist või astumist. Eriti puudutab see ohvitsere: tsiviilelus näiteks SS-Standartenführer ehk piirkonnajuht olnud mees, kui tal ei olnud ohvitserikoolitust, alustas teenistust Relva-SS-is või Wehrmahtis alamväelase või allohvitseri auastmes.
1940. aastal lisati Relva-SS-i kõrgemate ohvitseride auastmele täiend, et näidata nende sõjaväelist kindraliaukraadi. Seda tehti selleks, et eristada neid mehi tavalise SS-i kõrgematest ametnikest. Ka kõrgematele SS-i auastmetega politseiametnikele lisati kindrali täiend auastme juurde. Nii näiteks oli riigikomissariaadi Ostlandi Kõrgema SS-i ja Politseijuhi viimane auaste SS-Obergruppenführer und General der Polizei. Umbes samasugused auastmed olid ka SAs, mida võiks võrrelda tsiviilteenistuse auastmetega. Eesti Kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann oli näiteks SA-Obergruppenführer, kuid sügisel 1944 astus ta sõjaväeteenistusse oma nooremohvitseri auastmes.
Relva-SS-i üksuste auastmed. Kuni oktoobrini 1943 nimetati Leegioni liikmeid ametlikes dokumentides leegionärideks – sõna "leegion" kasutati auastmenimetuse osana nagu SS-i liikmetel lühendit SS (nt Legion-Sturmbannführer). Oktoobris 1943 võeti leegionäri asemel ametlikes dokumentides kasutusele nimetus SS-vabatahtlik (SS-Freiwilliger, nt SS-Frw.-Oberscharführer). Juulis 1944, pärast 1944. aasta mobiliseeritute saabumist, võeti "SS-vabatahtliku" asemel kasutusele eesliide relva- (Waffen-; nt Waffen-Untersturmführer der SS). Bad Tölzi või mõne teise junkrukooli lõpetanud või mujal ohvitserihariduse saanud ohvitserid kandsid SS-lisandiga auastmeid (nt SS-Untersturmführer).
Nimetuste muutmises peegeldub nähtavasti Heinrich Himmleri ja tema lähikondlaste suhtumine okupeeritud idaalade rahvaste väekoondistesse. Kui 1942–1943 oli veel eesmärgiks moodustada Euroopa SS-vabatahtlikest väekoondised, siis Suur-Saksamaa sõjaõnne pöördudes tõusid esikohale sõjalised kaalutlused ning Relva-SS-i koosseisus formeeriti järjest uusi mittesaksa diviise, mida aeg edasi, seda vähem vastasid nn SS-i-kõlblikkuse tingimustele.
- Relva-SS-i ja Wehrmachti auastmete võrdlus (osaline 1944)
- tabelit viimati uuendatud 7. oktoobril 2017.
Allikas:Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, lk 322, 2006.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Relva-SS väeosade loend
- 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis
- III Germaani Soomuskorpus
- SS-korpus
- SS-Verfügungstruppe
- RSHA – Riigi Julgeoleku Peaamet
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Rolf Michaelis, "Venelased Relva SS-is". Kirjastus: Olion 2006, ISBN 998566468X, 116 lk
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Relva-SS lipud |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kategooria: Relva-SS |
- Relva-SS kujunemine
- Waffen-SS (Jewish Virtual Library) (inglise keeles)