Rahvusvaheline tavaõigus
Rahvusvaheline tavaõigus (inglise keeles customary international law) on kirjutamata õigus, mis on kujunenud riikide pikaajalise tegevusena ja millel on õiguslik tähendus[1]. Tavaõigus on üks rahvusvahelise õiguse allikatest, olles õiguslikult võrdne kirjapandud õigusega[2]. Tavaõigust loovad riigid või rahvusvahelised organisatsioonid. Tavaõigust saab luua tegevuse või tegevusetusega, oluline on riigi seisukoht konkreetses õiguspoliitilises küsimuses. Tavaõigus kohaldub üldjuhul riikidele ehk nad on tavaõiguse subjektid, rakendajad ja tõlgendajad.[1]
Ajalooline areng
muudaAjalooliselt oli tavaõigus ainus rahvusvahelise õiguse allikas. 20. sajandi algusest on tavaõigust hakatud rohkelt kodifitseerima ehk seaduslikult kirja panema. Esimesena pandi tavaõigus kirja Haagi rahukonventsioonidesse 1899. ja 1907. aastal, täpsemalt reguleeriti sõjaõigust[3]. 1961. aastal kodifitseeriti tavaõigus ka diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni[4]. Üks olulisemaid rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsioone on rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon[5] 1969. aastal, kuhu kodifitseeriti valdavalt selle sõlmimise ajal kehtinud tavaõiguse põhimõtted.
Kodifitseerimise põhjused on suurenev riikide arv ning riikide majanduslike, poliitiliste ja ideoloogiliste huvide erinevus. Tavaõigus on jäänud domineerima kahes õigusvaldkonnas: komplekssetes majanduslikes lepingutes ja rahvusvahelise suhtlemise regulatsioonis, eriti tekkivate riikide seas.[6]
Tavaõiguse määratlus
muudaTavaõigus on keeruline ja kohati probleemne õigusala, sest seda on raske määratleda. Tavaõiguse peamised probleemid on vaidluse korral keeruline tõestatavus ja pidev muutumine aja jooksul. Tava määratlemisel on kaks põhielementi: objektiivne ja subjektiivne element.[1]
Objektiivne element
muudaObjektiivne, ka käitumuslik või materiaalne element, väljendub riikide korduvas, järjepidevas ja katkematus käitumises (ld usus longaevus). Tava kujunemiseks ei ole otseselt oluline praktika kestus. Rahvusvaheline Kohus on leidnud, et tavaõiguse tekkeks piisab, kui riikide käitumine on piisavalt üldine ja ühesugune.[1]
Riikide käitumine peab olema ühetaoline nii väliselt kui ka sisemiselt. Väline ühetaolisus väljendub erinevate riikide võimalikult ühesuguses käitumises ja põhimõtete järgimises. Riikide sisemine ühetaolisus nõuab riigisisestes ühetaolisust seadustes ja nende rakendamises.[1]
Tavaõigust kujunevad, kes suudavad ja tahavad oma üldise käitumise kaudu mõjutada kujunevat rahvusvahelist õigust. Selle tõttu loovad riigid tavaõigust, millega on üldjuhul õiguslikult seotud ka teised riigid, kes ei pruugi olla konkreetse õigusharu tavaõiguse loomisega seotud.[1]
Tavaõiguse kujunemine ei olene praktika kestusest või praktika juhtude täpsest arvust, vaid juhtude mõjust rahvusvahelisele õigusele. Näiteks kosmosetegevusi on niivõrd vähe, et kosmoseõiguses võib tava tekkida ka silmapilkselt[7]. Kui mõni riik on kujuneva tavaõiguse vastu, peab ta sellele selgelt ja järjekindlalt vastu olemist näitama. Sellist riiki nimetatakse järjekindlaks vastuolijaks.[1]
Subjektiivne element
muudaSubjektiivne või psühholoogiline element väljendub riikide veendumuses, et käitumine on õiguslik ja nõutav (ld opinio iuris sive necessitatis). Selline käitumine peab olema järjepidev ja sätestatud riigisiseste õigusaktidega.[1]
Eestis on rahvusvahelised põhimõtted õigussüsteemi lahutamatu osa. Riigisisesed seadused võetakse vastu ja välislepingud ratifitseeritakse kindlaksmääratud seaduste ja tavade järgi[8]. Rahvusvahelist tavaõigust tuleb eristada rahvusvahelisest tavast, viimasel puudub subjektiivne element[1].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Värk, R. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005, lk 36–39.
- ↑ Rahvusvahelise Kohtu statuut. – Riigi Teataja, RT II 1996, 24, 95, artikkel 38 lõige 1.
- ↑ Kiviorg, M. jt. Rahvusvaheline õigus. – Loengukonspekt. Tallinn: Juura 2002, lk 30.
- ↑ Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2006, 16.
- ↑ Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2007, 15.
- ↑ Kerikmäe, T. Rahvusvaheline tavaõigus – Juridica 1998/1, lk 28–30.
- ↑ Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura 2018, lk 79.
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 3, §-d 120–121.