Vikipeedia

Árpád

Árpád (u 845 – u 907) oli madjarite hõimuliidu juht 9. ja 10. sajandi vahetusel. Ta võis olla kas ungarlaste püha valitseja ehk kende või nende sõjaline juht ehk gyula.

Árpádi kuju Ráckeve linnas Ungaris
Árpádi kuju Budapestis Kangelaste väljakul (Hősök tere)

Kuna eri allikad sisaldavad tema kohta vasturääkivaid andmeid, ei ole suuremas osas tema elu puudutavatest üksikasjadest ajaloolaste seas jätkuvalt täielikku üksmeelt. Vaatamata sellele kutsuvad paljud ungarlased teda oma riigi rajajaks ja mõned hilisemad kroonikad on rõhutanud tema kõige silmapaistvamat rolli Pannoonia madaliku hõivamisel. Temast põlvnev Árpádi dünastia valitses Ungari kuningriiki aastani 1301.

Elulugu

muuda

Varajane elu

muuda
  Pikemalt artiklis Álmos

Árpád oli Álmose, keda mainitakse kõigis Ungari kroonikates madjarite hõimuliidu esimese juhina, poeg.[1][2] Tema ema ja ema pere kohta andmed puuduvad.[3] Ajaloolase Gyula Kristó järgi sündis Árpád aasta 845 paiku.[4] Tema nimi tuleneb ungari sõnast "oder" (árpa).[4]

Bütsantsi keiser Konstantinos VII Porphyrogennetos (valitses 913–959) nentis, et ungarlastel ei olnud enne Árpádi "iial olnud mingit teist vürsti"; see on teravas vastuolus Ungari kroonikate teatega Árpádi isa positsiooni kohta.[5][6] Porphyrogennetose jutustuse järgi käivitas kasaaride kagaan ungarlaste hõimude valitsemise tsentraliseerimise, et nii oma süseräänsust nende üle tugevdada.[7][8] Algselt soovis kagaan määrata ungarlasi juhtima pealik Levedi.[9] Ent Levedi ei võtnud seda pakkumist vastu ja pani ette, et tema asemel saaks juhiks Álmos või Árpád.[7] Kagaan pöördus selle uue pakkumisega ungarlaste poole.[10] Viimased eelistasid Árpádi tema isale, kuna teda "imetleti väga tarkuse, nõu andmise ja mehisuse poolest ning [teda] peeti selle valitsemise jaoks suutlikuks".[5][7] Seejärel sai Árpádist "vürst kasaaride kommete järgi, teda kilbi peale tõstes".[5][10] Konstantinos Porphyrogennetos nimetab Árpádi "Ungari suureks vürstiks" (kreeka keeles μέγας Τουρχίας άρχωυ).[11][12][13]

Kaasaegsed ajaloolased diskuteerivad Bütsantsi keisri teate üle Árpádi valimise kohta: näiteks Victor Spinei nendib, et see on "üsna ebamäärane ja hädavaevalt usutav", kuid András Róna-Tas kirjutab, et selle tuumik on usaldusväärne.[7][14] Róna-Tas lisab veel, et Árpádi hõimuliidu juhiks valimisele aitas kaasa isa Álmos, kes sundis kende Levedit sellest positsioonist loobuma. Järelikult oli Árpád Levedi järglane püha valitseja ehk kende rollis; see võimaldas ta isal Álmosil säilitada oma roll ungarlaste tegeliku juhina (gyula).[14]

Maahõivamise suunas

muuda
  Pikemalt artiklites Ungarlaste maahõive, Kurszán ja Liüntika

Varaseim usaldusväärne allikas Árpádi elu kohta on 10. sajandi algusest pärinev munga ja krooniku Georgios Monachose kirjutatud kroonika jätk.[4][15][16] See teos jutustab, et Bütsantsi keiser Leo VI Tark (valitses 886–912) saatis aastal 894 või 895 ungarlaste juurde oma saadiku Nicetas Scleruse, et "anda kingitusi" ja ässitada neid üles Bulgaaria tsaaririigi vastu.[16] Sclerus kohtus nende kahe pealiku Árpádi ja Kurszániga Doonau alamjooksul.[16][17] Scleruse ülesanne õnnestus: Ungari sõjavägi ületas Bulgaaria vastu minnes peagi Bütsantsi laevadel Doonau.[17][18] Porphyrogennetose tekstis olev vahelekirjutus esitab arvamuse, et sisse tungivaid ungarlasi juhtis Árpádi poeg Liüntika.[17]

Ajaloolased vaidlevad ka selle üle, milline oli Árpádi ja Kurszáni roll ajal, mil nad Sclerusega läbirääkimisi pidasid. Spinei kirjutas, et Árpád oli gyula ja Kurszán oli kende.[17] Vastupidi sellele väitis Kristó, et Kurszán oli gyula ja Árpád esindas oma isa Álmost, kes oli kende.[16] [19]

 
Árpádi kuju Bereni (ungari keeles Székelybere) külas Mureși maakonnas Rumeenias

„Toona olid bulgaarlased rahulepingu ära põlanud ja korraldasid Traakia ümbruses ründeretki. Õiglus jälitas neid oma meie Jumalale Kristusele, kogu maailma keisrile, antud vande murdmise eest ja nad kohtusid kiiresti oma karistusega. Sellal kui meie väed võitlesid saratseenide vastu, juhtis jumalik ettenägelikkus roomlaste asemel [ungarlasi] sõjaretkele bulgaarlaste vastu. Meie majesteedi laevad toetasid neid ja vedasid nad üle Doonau. [Ettenägelikkus] saatis nad välja bulgaarlaste, kes olid nii kuratlikult haaranud relvad kristlaste vastu, sõjaväe vastu ja kuigi nad ([ungarlased]) olid avalikud timukad, alistasid nad nemad otsustavalt kolmes kokkupõrkes nii, et kristlastest roomlased ei peaks end vabatahtlikult kristlastest bulgaarlaste verega määrima.“

– Leo VI Tark "Taktika"[20]

Ungarlaste sõjavägi alistas küll bulgaarlased, kuid viimased palkasid nende vastu appi petšeneegid.[17][21] Bulgaarlased ja petšeneegid tungisid aastal 895 või 896 üheaegselt Ponto-Kaspia stepi läänealadel asunud ungarlaste territooriumile.[22] Et petšeneegid hävitasid ungarlaste elukohti, siis sundis see neid üle Karpaatide Pannoonia madaliku suunas uue kodumaa poole lahkuma.[23]

14. sajandi teisel poolel valminud Ungari illustreeritud kroonika "Chronicon Pictum" väidab, et Árpádi isa Álmos "ei saanud Pannooniasse siseneda, kuna ta tapeti Erdelwis" ehk Transilvaanias.[1][24][25] Ajaloolased Engel, Kristó ja Molnár, kes tunnustavad selle allika usaldusväärsust, kirjutasid, et Álmosi surm oli rituaalne tapmine, mis sarnanes kasaari kagaanide ohverdamisega nende rahvast tabanud katastroofi korral.[1][23][26] Vastupidi neile väidab Róna-Tas, et isegi kui teade Álmosi tapmisest "peegeldab tegelikku sündmust, oleks ainus võimalik selgitus see, et Árpád või keegi tema kaaskonnast" tappis eaka vürsti.[24] Spinei heidab kõrvale illustreeritud kroonika teate Álmosi tapmise kohta Transilvaanias, kuna sellega vastuolus olevas allikas "Gesta Hungarorum" mainitakse Álmost viimast korda seoses Ungvári (Užgorod Ukrainas) piiramisega ungarlaste poolt.[27] Viimati mainitud kroonika räägib, et Álmos määras Árpádi selle sündmuse puhul ungarlaste "juhiks ja isandaks".[28][29]

Valitsusaeg

muuda
 
Aquincumi varemed – kuningas Attila linn kroonika "Gesta Hungarorum" järgi[30]

Árpádi nimi "on täiesti tundmatu" kõigis Ida-Frangi riigis kirja pandud allikates; Ida-Frangi riik oli 9. ja 10. sajandi vahetumisel üks Pannoonia madaliku suurimaid jõude.[12] Need allikad, sealhulgas "Annales Alamannici" ja "Annales Eisnidlenses", mainivad vaid teist ungarlaste juhti Kurszáni.[12] Kristó ja teiste ajaloolaste järgi võib nende allikate põhjal oletada, et Kurszán pidi olema ungarlaste vägesid juhtiv gyula ning Árpád oli oma isa järglane kui püha kende.[12][31] Sellele vastanduvas teoorias kirjutab Rumeenia ajaloolane Curta, et Kurszán oli kende ja Árpád gyula ning viimane sai Kurszáni järglaseks selle tiitli kandjana alles siis, kui baierlased Kurszáni aastal 902 või 904 tapsid.[12][32]

Erinevalt Árpádi tegutsemisega peaaegu ühel ajal kirja pandud allikatest rõhutavad sajandeid pärast sündmusi kirja pandud kroonikad (nt "Gesta Hungarorum" ja illustreeritud kroonika) just Árpádi kõige olulisemat rolli Pannoonia madaliku hõivamisel.[1][33] "Gesta Hungarorum" tõstab esile ka Árpádi sõjalisi oskusi ja tema suuremeelsust.[34] See kroonika rõhutab sedagi, et Tétény, üks madjari hõimude seitsmest pealikust, omandas "Transilvaania maa endale ja oma järeltulevatele põlvedele" alles pärast seda, kui Árpád oli lubanud tal selle vallutada.[35][36]

„Olles ületanud Doonau, kulgesid nende laagrid Doonau kõrval kuni Budafelhévíz'ini välja. Seda kuuldes päästsid kõik üle Pannoonia maa elavad roomlased oma elud pagedes. Järgmisel päeval sisenesid vürst Árpád ja kõik tema väljapaistvamad mehed koos kõigi võitlejatega kuningas Attila linna ning nägid kõiki kuninglikke paleesid, mõned vundamentideni varemetes, teised mitte, ja nad imetlesid mõõtmatult sealseid kivist ehitisi ning olid veel õnnelikumad kui seda on võimalik sõnadesse panna, et nad olid teeninud ära kuningas Attila, kelle liinist vürst Árpád pärines, linna vallutamise ilma võitluseta. Nad pidutsesid iga päev suure rõõmuga kuningas Attila palees, istudes üksteise kõrval ning neile esitati kõiki meloodiaid ja tsitrite ning vilede magusaid helisid koos rändmuusikute kõigi lauludega ... Vürst Árpád andis tohutuid maid nendega koos olnud külalistele ja kui nad seda kuulsid, tunglesid paljud külalised tema juurde ja jäid meelsasti koos temaga.“

– Anonymus Bele regis notarius: Gesta Hungarorum[37]

Kroonika "Gesta Hungarorum" järgi andis Árpád "Ungari juhtivate meeste ja võitlejate vande" ja "lasi oma poja vürst Zoltáni ülendada" vürstiks juba oma eluajal.[38][39] Kuid nii selle teate kui kroonikas "Gesta Hungarorum" oleva suurvürstide loetelu usaldusväärsus on kaheldav.[13] Näiteks jätab see tähelepanuta Fajszi, kes valitses sellal kui Konstantinos VII Porphyrogennetos aasta 950 paiku oma teost "De Administrando Imperio" lõpetas.[40]

Surm

muuda
 
Árpádi kuju Veľký Mederi (ungari keeles Nagymegyer) linnas Slovakkias

Árpádi surmakuupäeva osas puudub üksmeel.[41] "Gesta Hungarorum" väidab, et ta suri aastal 907.[1][41] Ent Kristó on kirjutanud, et ta suri tegelikult aastal 900 või hiljem, kuna "Gesta" väidab, et ungarlaste maahõivamise algusaasta on 903, mitte selle tegelik aeg aasta 895 paiku.[41] Kui "Gesta" teade tema matuse kohta on usaldatav, siis maeti Árpád "ühe väikese jõe, mis voolab läbi kivist truubi kuningas Attila linna, lätte juures" ehk kohas, kus sajand hiljem kujunes Buda lähedal välja Fehéregyháza küla.[38][41]

Pärand

muuda

Ungarlased jõudsid oma uuele kodumaale Karpaatides Árpádi juhtimise all.[39] Árpád on peategelane kroonikas "Gesta Hungarorum", mis omistab talle "ungarlaste maahõivamise" "pea kõik mälestusväärsed sündmused".[42] Lisaks sellele valitses Ungarit kuni tema dünastia meesliini väljasuremiseni aastal 1301 "üks liin vürste", kes kõik põlvnesid Árpádist.[23] Árpádi tunnustatakse jätkuvalt ungarlaste seas tiitliga honalapító ehk "meie riigi rajaja".[39]

Perekond

muuda
 
Árpádi naine. Detail Árpád Feszty jt ringpanoraamist "Ungarlaste saabumine" (Ópusztaszer, Ungari)

Porphyrogennetos kirjutab, et Árpádil "oli neli poega: esmalt Tarkatzous; teiseks, Ielech; kolmandaks, Ioutotzas; neljandaks, Zaltas".[13][39][43] Kuid ta viitab ka isikule "Liuntikas, Árpádi poeg"; Kristó kirjutas, et Liuntikas (Liüntika) on Tarkatzouse (Tarhose) alternatiivne nimekuju.[39][44] Árpádi poegade ema nimi ja päritolu ei ole teada.[45] Järgnev sugupuu esitab Árpád esivanemad ja järeltulijad kuni 10. sajandi lõpuni:[45]

 
 
 
 
 
Ügyek
 
 
Eunedubelian
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Előd või Ügyek
 
 
Emese
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Álmos
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Árpád
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Liüntika*
 
Tarkatzus*
 
 
Jelek
 
Jutotzas
 
 
 
 
 
Zoltán
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Teveli
 
 
(teadmata)
 
Ezelekh
 
Falitzi
 
Tas**
 
Taksony
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Termatzus
 
 
Zerind Kiilaspäine
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ungari kuningad***
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Koppány
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

*Eeldatakse, et Liüntika ja Tarkatzus on üks ja sama isik.
**Tasi isa oli üks Árpádi neljast või viiest pojast, kuid tema nimi ei ole teada.
***Kõik hilisemad Ungari suurvürstid ja kuningad põlvnevad Taksonyst.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Engel 2001, lk 19.
  2. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 11–12, 17, Appendix 1.
  3. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 17, Appendix 1.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Kristó & Makk 1996, lk 17.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (ch. 38), p. 173.
  6. ↑ Kristó 1996, lk 160–161.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Spinei 2003, lk 33.
  8. ↑ Kristó 1996, lk 160-161.
  9. ↑ Spinei 2003, lk 33, 40.
  10. ↑ 10,0 10,1 Kristó 1996, lk 160.
  11. ↑ Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (ch. 40), pp. 178–179.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Kristó 1996, lk 201.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Engel 2001, lk 20.
  14. ↑ 14,0 14,1 Róna-Tas 1999, lk 330.
  15. ↑ Róna-Tas 1999, lk 54–55.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Kristó 1996, lk 183.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 Spinei 2003, lk 52.
  18. ↑ Kristó 1996, lk 183–184.
  19. ↑ Kristó 1996, lk 186.
  20. ↑ The Taktika of Leo VI (18.40), p. 453.
  21. ↑ Curta 2006, lk 178.
  22. ↑ Engel 2001, lk 11–12.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Molnár 2001, lk 13.
  24. ↑ 24,0 24,1 Róna-Tas 1999, lk 344.
  25. ↑ The Hungarian Illuminated Chronicle (ch. 28), p. 98.
  26. ↑ Kristó 1996, lk 191–192.
  27. ↑ Spinei 2009, lk 72.
  28. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 15.
  29. ↑ Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (ch. 13), p. 37.
  30. ↑ Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians, note 1 on p. 8.
  31. ↑ Molnár 2001, lk 201.
  32. ↑ Curta 2006, lk 189.
  33. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 18.
  34. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 19.
  35. ↑ Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (ch. 24), p. 59.
  36. ↑ Madgearu 2005, lk 91–92.
  37. ↑ Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (ch. 46), pp. 100–101.
  38. ↑ 38,0 38,1 Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (ch. 52), p. 115.
  39. ↑ 39,0 39,1 39,2 39,3 39,4 Kristó & Makk 1996, lk 21.
  40. ↑ Engel 2001, lk 19–20.
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 41,3 Kristó & Makk 1996, lk 20.
  42. ↑ Madgearu 2005, lk 25.
  43. ↑ Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (ch. 40), p. 179.
  44. ↑ Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (ch. 40), p. 177.
  45. ↑ 45,0 45,1 Kristó & Makk 1996, lk Appendix 1.

Kirjandus

muuda

Peamised allikad

muuda
  • Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (toimetasid, tõlkisid ja annoteerisid Martyn Rady ja László Veszprémy) (2010). Teoses: Rady, Martyn; Veszprémy, László; Bak, János M. (2010); Anonymus and Master Roger; CEU Press; ISBN 978-963-9776-95-1.
  • Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (kreekakeelset tõlget toimetas Gyula Moravcsik, inglise keelde pani Romillyi J. H. Jenkins) (1967). Dumbarton Oaks Center for Byzantine Studies. ISBN 0-88402-021-5.
  • The Hungarian Illuminated Chronicle: Chronica de Gestis Hungarorum (toimetas Dezső Dercsényi) (1970). Corvina, Taplinger Publishing. ISBN 0-8008-4015-1.
  • The Taktika of Leo VI (tõlkis ja kommenteeris George T. Dennis) (2010). Dumbarton Oaks. ISBN 978-0-88402-359-3.

Teisejärgulised allikad

muuda
  • Curta, Florin (2006). Southeastern Europe in the Middle Ages, 500–1250. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-89452-4.
  • Engel, Pál (2001). The Realm of St Stephen: A History of Medieval Hungary, 895–1526. I.B. Tauris Publishers. ISBN 1-86064-061-3.
  • Kristó, Gyula (1996). Hungarian History in the Ninth Century. Szegedi Középkorász Műhely. ISBN 1-4039-6929-9.
  • Kristó, Gyula; Makk, Ferenc (1996). Az Árpád-ház uralkodói [=Valitsejad Árpádi dünastiast] (ungari). I.P.C. Könyvek. ISBN 963-7930-97-3.
  • Madgearu, Alexandru (2005). The Romanians in the Anonymous Gesta Hungarorum: Truth and Fiction. Romanian Cultural Institute, Center for Transylvanian Studies. ISBN 973-7784-01-4.
  • Molnár, Miklós (2001). A Concise History of Hungary. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-66736-4.
  • Róna-Tas, András (1999). Hungarians and Europe in the Early Middle Ages: An Introduction to Early Hungarian History (Translated by Nicholas Bodoczky). CEU Press. ISBN 978-963-9116-48-1.
  • Spinei, Victor (2003). The Great Migrations in the East and South East of Europe from the Ninth to the Thirteenth Century. Romanian Cultural Institute (Center for Transylvanian Studies) and Museum of Brăila Istros Publishing House. ISBN 973-85894-5-2.
  • Spinei, Victor (2009). The Romanians and the Turkic Nomads North of the Danube Delta from the Tenth to the Mid-Thirteenth century. Koninklijke Brill NV. ISBN 978-90-04-17536-5.

Välislingid

muuda
Eelnev
Álmos 		Ungarlaste suurvürst
umbes 895–907 		Järgnev
Zoltán
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Árpád&oldid=6447321"