See artikkel räägib anumast; korvpallikorvi kohta vaata artiklit Korvpallirõngas

Korv oli algselt vitstest, puukoorest või muust vastupidavast looduslikust materjalist punutud avar anum, mida enamasti kasutati tahkete asjade transpordiks ja hoiustamiseks. Et korvis vedelikke hoida, tuli korvi tihendada vettpidava materjaliga, näiteks saviga. Tänapäeval nimetatakse korviks ka kunstmaterjalidest anumaid, mille pind ei ole tavaliselt õhu- ja veekindel; levinuim näide on plastist või metallist ostukorv.

Käsitsi valmistatud korvid Tartu hansapäevade Jõelinnas, juuli 2012
Korvilaadung kokkupakkimise eel Tartu keskpargis hansapäevadel, juuli 2012
Mehe mõõtu punutud korvpudel korvide taustal, juuli 2012

Korv võib olla pealt lahtine või kaanega suletav, kaas võib omakorda olla korvi külge kinnitatud või eraldiseisev. Leidub ka korvide ja muude anumate vahelisi üleminekuvorme, näiteks korvpudel.

Anumatena kasutati korve paljudes kultuurides mitmel otstarbel, näiteks kartulivõtul kartulite kogumiseks ja kalapüügil kalade hoidmiseks – madalas vees hoitud korvis püsisid püütud kalad elus.

Uuemal ajal nimetatakse korvideks analoogia põhjal ka muid esemeid, näiteks on korv korvpallis rõngast ja lühikesest rõngakujulisest võrgust koosnev sihtmärk, millest tuleb pall läbi visata. Mootorrataste puhul kõneldakse külgkorvist, milles istub kaassõitja. Kuigi pesukorvidena pruugitakse tänini sageli punutud mööbliesemeid, mille seintest läbi pääsev õhk ei lase pesul kopitama minna, ei pruugi neil siiski traditsiooniliste korvidega enam materjalilt ega kujult kuigi palju ühist olla.

Vaata ka

muuda