Rigoletto
"Rigoletto" on Giuseppe Verdi ooper (melodramma) kolmes vaatuses Francesco Maria Piave libretole, mis põhines 1832. ilmunud Victor Hugo näidendi "Le roi s'amuse" („Kuningas lõbutseb”) ainetel. See ooper on Verdi keskmise loominguperioodi esimene meistriteos.
"Rigoletto" esmaettekanne toimus 11. märtsil 1851 Veneetsia Teatro La Fenices, pälvides vaimustatud vastuvõtu.
"Rigoletto" on üks ooperiliteratuuri väljapaistvamaid teoseid, mis püsib jätkuvalt teatrite repertuaaris ning see on üldse üks enam esitatud oopereid.
Eestis on seda ooperit korduvalt lavastatud Estonias (1922, 1946, 1953, 1968 ja 2007) ning Vanemuises (1939, 1953, 1966, 1991 ja 2007).
Taust
muudaLeping ooperi kirjutamiseks sõlmiti Verdi ja La Fenicega teatri vahel 1850. aastal. Detsembris 1850 saatis Piave valminud libreto Verdile, kes saatis selle teatrile tsensoriga kooskõlastamiseks. Austria tsensor De Gorzkowski, kes kontrollis tollal Põhja-Itaalia teatrite repertuaari, nõudis mitmeid muudatusi. Hugo näidend ise oli tsensuuri poolt keelatud. Tsensor nõudis, et prantsuse ajalooline kuningas François I muudetaks mingi hertsogi vastu ning et Louis XII ja François I aegne õuenarr Tribulet nimetataks Rigolettoks. Vajalikud muudatused tehti kiiresti. Ooperi lõplik nimetus, „Rigoletto” otsustati 14. jaanuaril. Verdi saabus Veneetsiasse jaanuari alguses ning ooperi klaviir oli valmis 5. veebruaril. Proovideks jäi aega umbes kuu enne väljakuulutatud esietendust. Verdi juhtis klaveriproove, samal ajal teost orkestreerides.
Ooperi naelaks kujunes Mantova hertsogi küüniline naistevastane laul (canzone) „La donna è mobile”. Selle laulukese värsid (eestikeelses tõlkes "Naised on heitlikud" või "Muutlik on naise meel") olid libretistil laenatud Giovanni Boccaccio "Filostratost" (1335 või 1340), kus on värsid „Giovane donna è mobile“. Aimates hertsogi laulu edu ette, hoidis Verdi seda saladuses. Kogu teatrikollektiiv ja ka tenor Raffaele Mirate said seda proovide käigus esimest korda näha-kuulda alles paar päeva enne esiettekannet. Verdi pani samas Mirate vanduma, et too väljaspool lava ega proovisaali, kuhu kõrvalisi isikuid ei lastud, seda ei laula ega isegi vilista selle meloodiat. Ka teatri juhtkond sai korralduse tagada, et lugu teatrimajast välja ei imbuks. Kõik pidasid oma lubadust. Esietendusel sai „La donna è mobile” vaimustatud aplausi, jalgade trampimise ja bravo hüüdmise osaliseks ning tuli lausa kordamisele, mida ooperiajaloos pole eriti sageli juhtunud. Järgmisel päeval laulsid seda lugu kõik Veneetsia gondlimehed. Lauluke kõlas tänavatel ja kohvikutes ning levis kiiresti.
Ooperit mängiti esimese 10 aasta jooksul vähemalt 250 teatris üle kogu maailma. Kuid mitte kõikjal ei soostunud tsensorid lubama lavale kõrgaadlit halvustavat teost. Veneetsiaski oli hiljem ooperi esitamisega probleeme. Bergamos jõuti septembris 1851 ooperit esitada vaid 1,5 etendust, kui see tsensori nõudel mängukavast maha võeti. Just tsensoriga kompromissi leidmiseks oli esialgu ooperist tehtud alternatiivseid versioone, mis kandsid pealkirju "Viscardello, Lionello" ja "Clara di Perth". Vahel tuli muuta pessimistlikku lõppu ja lasta Gildal kotist välja pääseda, et hea tervise juures ühineda Rigolettoga. Sellele vaatamata kujunes just see ooper pöördepunktiks Itaalia ooperiloomise praktikas. Kriitikud väitsid peaaegu otsekohe, et tegemist on parima muusikadraamaga, mis on pärast Monteverdit loodud. Ooper sisaldab muusikalis-dramaatiliselt raskeimat baritonipartiid, mis kunagi kirjutatud.
Victor Hugo suhtus aga Verdi oopusse väga kriitiliselt. Ta oli silmanähtavalt ärritatud meelevaldsusest, mil moel maestro ja libretist Piave olid tema näidendiga ümber käinud. See asjaolu takistas ka mõnda aega ooperi esitamist Pariisis. Esietendus oli seal alles 1857. aastal. Hugo ironiseeris eriti IV vaatuse suurepärase kvarteti „Bella figlia dell’amore” kallal, teatades, et kui tema paneks oma näidendis korraga neli inimest rääkima erinevat teksti, siis lahkuks publik saalist.
Peamised tegelased
muudaMantova hertsog (tenor), Rigoletto (bariton), Gilda (sopran), Sparafucile (bass), Maddalena (kontraalt), Giovanna (sopran), krahv Monterone (bariton), Marullo (bariton), Borsa (tenor), krahv Ceprano (bass), krahvinna Ceprano (metsosopran), Paaž (meytsosopran).
Rollide esmaettekandjad: Felice Varesi (Rigoletto), Teresa Brambilla (Gilda), Raffaele Mirate (Hertsog), Paolo Damini (Sparafucile), Annetta Casaloni (Maddalena), Francesco de Kunnerth (Marullo), Feliciano Ponz (Monterone). Dirigent Gaetano Mares.
Tegevustik
muudaTegevus toimub 16. sajandil Itaalias Mantova ümbruses. Liiderdaja ja elunautijana tuntud Mantova hertsog peab oma lossis järjekordset pidu. Ta on armunud tundmatusse neiusse, keda kohtas kirikus. Ta on otsustanud sellegi neiu vallutada. Õuenarr Rigoletto on tuntud terava keele poolest, mistõttu teda ei sallita. Ta mõnitab krahv Cepranot, kelle naisega hertsog flirdib. Kättemaksuks Rigolettole otsustavad õukondlased tema arvatava armukese röövida. Rigoletto mõnitab ka krahv Monterone tundeid, kelle tütre hertsog on võrgutanud. Monterone nõiub ära nii hertsogi kui ka tema õuenarri. Koduteel pakub palgamõrtsukas Sparafucile Rigolettole oma teeneid, kuid viimane tõrjub need tagasi.
Kodus, mille maja ümbritseb kõrge müür, ootab Rigolettot tütar Gilda, kes ei tea isa ametist midagi. Temal ja teenijanna Giovannal on keelatud kedagi väravast sisse lasta. Teistega mõnitavalt ringi käiv Rigoletto on tütrega hell ja õrn. Gilda on kohanud kirikus kaunist noormeest, kellest unistab. Teenija abiga leitakse üliõpilaseks riietunud hertsog, kes hiilib Rigoletto aeda ja kohtub Gildaga. Hertsogi lahkudes saabuvad õukondlased arvatavat Rigoletto armukest röövima. Paha aimav Rigoletto pöördub koju tagasi.
Õukondlased petavad teda, öeldes, et plaanivad röövida krahv Ceprano abikaasa. Rigoletto on otsekohe valmis neid abistama. Tegelikult aga abistab kinniseotud silmadega Rigoletto õukondlasi Gilda röövimisel. Jäänud üksi, rebib Rigoletto silmadelt katte maha ja avastab toimunu tõe. Igatsusest vaevatud hertsog tuleb veel kord Gildat külastama, kuid leiab ees tühja maja.
Õukondlased räägivad talle röövimise lõbusa loo ja teatavad, et röövitu on viidud lossi. Hertsog on rõõmsalt üllatunud, et leiab eest oma uue armastatu. Rigoletto saabudes külvatakse ta üle irvituste ja pilgetega. Ta mõistab, et tema tütrest on saanud hertsogi armuke. Ta nõuab tütart tagasi, kuid Gilda on hertsogisse armunud. Rigoletto tõotab kättemaksu, pärast mida kavatseb Mantovast lahkuda.
Rigoletto viib tütre Mincio jõe kaldale palgamõrtsuka Sparafucile poollagunenud majja, kus too elab oma kauni õe Maddalenaga. Maddalena meelitab sinna rikkaid noormehi, kelle vend tapab ja kärestikulisse jõkke heidab. Sinna tuleb järjekordne Maddalena ohver, ohvitseriks riietatud hertsog. Rigoletto annab Sparafucilele raha, et too hertsogi tapaks. Sparafucile õele Maddalenale on hertsog meeldima hakanud ja ta palub mehe elu säästa. Sparafucile ei nõustu. Otsustatakse, et tapetakse esimene tuppa siseneja. Seda juttu kuuleb pealt Gilda. Ta otsustab armastatu elu päästa ja end ohverdada.
Poisiks riietatud Gilda sisenebki ootamatult tuppa. Teda tabab Sparafucile noahoop. Gilda topitakse kotti, mis antakse üle Rigolettole, kes annab Sparafucilele lubatud rahakukru. Rigoletto hakkab kotti jõe poole lohistama, kuid kuuleb hertsogi muretut laulu. Koti avanud, leiab ta sealt oma tütre. Krahv Monterone needus on täide läinud.
Tuntumad numbrid
muudaHertsogi aaria „Questa o quella per me pari sono” ja laul „La donna è mobile”; Rigoletto ja Gilda duetid „Figlia!...Mio padre!”, „Tutte le feste al tempio” ja „V’ho ingannato, colpevole fui”; Rigoletto aariad „Ah! veglia, o donna”, „Cortigani, vil razza dannata”; Gilda aaria „Caro nome”; koor „Zitti, zitti”; ansambel „Povero Rigoletto”; hertsogi, Maddalena, Gilda ja Rigoletto kvartett „Bella figlia dell’amore”.
Allikad
muuda- The New Grove Dictionary of Opera, Vol. III, London, 1996
- Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2002
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rigoletto |