Mine sisu juurde

Terjuhhaanid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Andreas003 (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: '{{Infokast etniline grupp|endanimetus=''Терюхане''|pilt=Спиркина Ежевика.jpg|pildi_alltekst=Taastatud terjuhhaani rahvarõivas|rahvaarv=15 (2002)|piirkond1={{PisiLipp|Venemaa}}|pop1=15|keeled=vene keel, ersa keel (ajalooliselt)|religioonid=vanausk, ersa põlisusk|seotud=mordvalased, ersad}}'''Terjuhhaanid''' (vene терюхане) on mordvalaste rahvusgrupp. Ajalooliselt elasid terjuh...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 24. aprill 2024, kell 22:41

Terjuhhaanid
Терюхане
Taastatud terjuhhaani rahvarõivas
Rahvaarv
15 (2002)
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
 Venemaa 15
Keeled
vene keel, ersa keel (ajalooliselt)
Religioon
vanausk, ersa põlisusk
Seotud rahvad
mordvalased, ersad

Terjuhhaanid (vene терюхане) on mordvalaste rahvusgrupp. Ajalooliselt elasid terjuhhanid tänapäevase Dalneje Konstantinovo rajooni aladel Nižni Novgorodi oblastis. Tänaseks on terjuhhanid täielikult venestunud ja räägivad emakeelena vene keelt, kuid väikesel määral püsib terjuhhanite kultuur elus piirkondliku omapäradena Nišni Novgorodi kultuuris.

Nimi

Terjuhhanite nimetus ei ole etnonüüm, vaid on neile antud uurijate poolt ja seostatud terjuhhanite geograafilise levikuga. Terjuhhani nimi tulenes sellest, et nad elasid Terjuševo vallas (Nižni Novgorodi maakonnas, Nižni Novgorodi kubermangus).[1]

Terjuhhaanide nimetuse võttis 19. sajandil kasutusele kirjanik Pavel Melnikov-Petšerski, kes oma romaanis „Laante keskel” („В лесįх“) kirjeldas rahva eluolu.[2]

Ajalugu

Kuna tõendid hilisemast sisserändest puuduvad, et mordvalaste eelkäijad olid Gorodetsi kultuuri esindajad, kes elasid terjuhhanite ajaloolises asualas kõige varem juba 8000 eKr. Järgnevatel aastatuhandetel vähenes mordvalaste asuala järk-järgult. Mokša ja ersa rahvad eraldusid teineteisest umbes 500–1000 pKr.[3]

Aasta 1000 paiku moodustas Nišni Novgorodi piirkond ersade kultuuri tuumikala. Kohalikud tegelesid peamiselt põlluharimisega, mesindusega ja küttimisega. Pärast muromlaste ja merjalaste allutamist hakkas terjuhhanite eelkäijate ersalaste aladele laienema Kiievi-Vene. Vallutused 11.–12. sajandil olid aeglased, kuid kaasnesid vene talupoegade kolonisatsiooniga. 1221. aastal loodi ersalaste küla asemele Oka ja Volga liitumispaigas luua Nišni Novgorod, mis kujunes Vene võimu tugipunktiks.[3]

Mongolite vallutuse järel maksid ersad mongolitele andamit, kuid olid muidu suhteliselt autonoomsed. Vene vürstide vähehaavaline pääsemine Kuldhordi alt tähendas aga surve kasvu ersadele. 1372. aastal rajatud Kurmõši kindlus Sura jõel eraldas ersad bulgaari-tšuvaši aladest. Sellele järgnenud Vene pidevad röövretked põhjustasid ersade pagemist oma ajalooliselt kodumaalt Nišni Novgorodi piirkonnas tänapäevase Mordva idaossa. 16. sajandiks oli ersade ajalooline kodumaa täielikult Venemaa kontrolli all.[3]

Vene võim survestas suure osa ersadest liikuma ida poole, tuues asemele vene talupoegi. Samuti lahkusid ersad piirkonnast kõrge maksukoorma tõttu. Nišni Novgorodi piirkonda alles jäänud ersadest kujunesid eeldatavasti järgmiste sajandite jooksul välja terjuhhaanid.[2] Piirkonda jäänud mordvalased olid vähese autonoomiaga, endisele aadlikkonnale oli parimal juhul võimalik saavutada vaba talupoja seisus. Enamuses olid kohalikud mordvalased õukonnatalupojad, ehk tsaari omand.[3]

Terjuhhanid venestusid täielikult 19. ja 20. sajandi jooksul, kahekümnenda sajandi keskpaigaks oli rahvus täielikult venestatud.[1] Taisto Raudalaineni sõnutsi võis terjuhhaanide nõnda kiire venestumise üheks põhjuseks olla asjaolu, et suure osa neist moodustasid vanausulised, kelle suhtes Nikolai I valitsemisajast alates kohaldati repressioone ja väljasaatmisi.[2]

2002. aasta rahvaloendusel pidas end terjuhhaaniks 15 inimest. Terjuhhaanid on pea täielikult venelastega sulandunud. Keel on kadunud, aga killukesed kultuurist on säilinud käsitöös ja rahvariidemustrites. Neid hoitaksegi tillukeses muuseumis.[2]

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 Корнишина, Галина Альбертовна (2001). "Традиционно-обрядовая культура в системе мордовскоrо этноса (структура, субъекты, основные компоненты)" (PDF). Moskva Riiklik Pedagoogiline Instituut: 6.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kruusi, Heiko (oktoober 2020). "Ersade suurel palvepühal Raśkeń Ozks". Soome-ugri sõlmed (1): 129-134.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Taagepera, Rein (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmama. Lk 166-218. ISBN 998587871X.