Landesveeri sõda

Landesveeri sõda
Osa Eesti Vabadussõjast
Eesti esindajad kolonel Karl Parts (vasakul), kindralmajor Ernst Põdder (keskel) ja kindralleitnant Nikolai Reek läbirääkimisel Landesveeriga Rodenpoisis, 1919.
Toimumisaeg	5. juuni 1919 – 3. juuli 1919
Toimumiskoht	Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti
Tulemus	Landeswehri vägede pealetungi tõkestamine ja Läti iseseisvuse saavutamise soodustamine
Osalised
Eesti Läti Suurbritannia Saksa keisririik Balti hertsogiriik
Väejuhid või liidrid
Johan Laidoner Ernst Põdder Nikolai Reek Jaan Kruus Karl Trallo Johannes Schmidt Karl Parts Jorģis Zemitāns Walter Cowan Rüdiger von der Goltz Josef Bischoff Alfred Fletcher
Väeüksused
3. Diviis 2. soomusrongide divisjon 3. polk 6. polk 9. polk 2. Läti Võnnu polk Briti laevastik Rauddiviis Landeswehr

Landesveeri sõda ehk Landeswehri sõda oli Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev väekoondis Landeswehr (saksa keeles Maavägi).

Konflikti sõjalis-poliitilised põhjused

Olukord Lätis Esimese maailmasõja lõpul

Kasutades ära Saksa okupatsioonivägede paiknemist Läti territooriumil, tuli 12. aprillil 1918. aastal Riias kokku Eesti-, Liivi- ja Kuramaa Maanõukogu (Landesrat), mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi. 18. oktoobril tunnustas Balti hertsogiriiki Saksamaa ning 5. novembril kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks. Kui Saksamaa 11. novembril Esimeses maailmasõjas kapituleerus ja muutus seejärel vabariigiks, jäi Balti hertsogiriik ilma oma põhilisest toetajast. Samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk Landeswehr'i loomist.

Lahingutegevus 1918-1919. aastal Eestis ja Lõunarindel Lätis

Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see ülinõrgal alusel, sest kuna Läti rahvusüksused olid suuremalt jaolt ühinenud Punaarmeega, puudusid Läti Ajutisel Valitsusel lojaalsed relvajõud. Seepärast ei olnud Läti Ajutisel Valitsusel muud võimalust, kui tunnustada 7. detsembril Landeswehri Läti riigi sõjaväena. Läti Ajutise Valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist peamiselt baltisakslastest koosnev armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. Landeswehri oli kogunenud umbes 1200 baltisakslast, 400 lätlast ja 70 venelast. Lisaks võitles piirkonnas veel major Josef Bischoffi juhitud Raudbrigaad (hilisem Rauddiviis). Kriitiline olukord sundis Läti rahvusliku valitsuse, eesotsas Kārlis Ulmanisega, sõlmima 29. detsembril Winnigiga lepingu. Lepingu kohaselt liideti Balti Landeswehriga ka mittesaksa relvajõud, sealhulgas Ulmanise valitsusele allunud Läti pataljon Oskars Kalpaksi juhtimisel ja vürst Anatol Lieveni alluvuses olnud venelaste üksus. Lisaks suutis Winnig saada Läti valitsusest lubaduse, et kõik sakslastest vabatahtlikud, kes on Lätis võitlustes osalenud vähemalt neli nädalat võivad saada täieõiguslikeks Läti kodanikeks.

Sõjaline olukord Lätis 1918. aastal:

██ saksa väeosad

██ Eesti Rahvavägi

Samal ajal liikusid Nõukogude väed Läti territooriumil kiiresti edasi. Jaanuaris 1919 langesid Nõukogude Venemaa vägede kätte Riia ja Jelgava. Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister Kārlis Ulmanisega oli sunnitud Liepājasse siirduma.

Compiègne'i vaherahu üheks tingimuseks Saksamaale oli Baltikumi kaitsmine seni, kuni kohalikud rahvad organiseeruvad. Seda ning Läti ajutise valitsusega sõlmitud leppeid kasutades alustas Saksa väejuhatus tegutsemist: tugevdati Raudbrigaadi, mille ülemaks nimetati major Josef Bischoff. Veebruaris 1919 saabus Liepājasse kindral krahv Rüdiger von der Goltz, kes varem oli Saksa vägesid juhtinud Soomes. Temast sai kõikide Kuramaal asunud vägede, kaasaarvatud Landeswehri, ülemjuhataja, kes küll formaalselt pidi abistama Läti Ajutist valitsust, kuid kes tegelikult unistas Vene enamlusele surmahoobi andmisest . Märtsiks 1919 koondas von der Goltz Lätis relvile 13 500 meest, kellest 5000 kuulus 1. kaardiväe reservdiviisi, 4000 Rauddiviisi, ning 4500 Landeswehri. Lätlasi oli Saksa korpuses tollal umbes 1400 meest.

Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 6. märtsil:

██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine

██ Nõukogude Läti armee

██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud

██ Eesti Rahvavägi

K. Ulmanise Läti Ajutine Valitsus pöördus abi saamiseks ka Eesti poole. Kaaluti ka valitsuse evakueerimist Tallinna, kuid hiljem sellest siiski loobuti. 20. jaanuaril andis Eesti valitsus loa Läti relvastatud jõudude loomiseks Eesti pinnal. Eestlaste plaaniks oli neid vägesid kasutada puhvri loomiseks lõunapiiril. 15. veebruaril andis Eesti vägede ülemjuhataja korralduse Läti väeosade loomiseks Eesti 2. diviisi alluvuses. 17. veebruaril saabus Tartusse grupp Läti ohvitsere ning töö algas. 28. veebruaril mobiliseeriti kõik Eestis elavad lätlased, hiljem ka lätlased Eesti vägede kontrolli all olevatel Põhja-Läti aladel. 31. märtsil moodustati Läti brigaad, mille ülemaks sai kindral Jorģis Zemitāns ja mille tugevuseks oli umbes 9800 meest.

Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 16. aprillil:

██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine

██ Nõukogude Läti armee

██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud

██ Eesti Rahvavägi

Märtsis 1919 võttis von der Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi Tukums ja Jelgava. Punaarmee vastupealetungi katsed tõrjuti. Olukorra stabiliseerumisel rindel hakkasid K. Ulmanise suhted sakslastega halvenema. Saksa väed takistasid üldmobilisatsiooni ning viisid 16. aprillil 1919 läbi riigipöörde, mille tulemusena seati võimule Andrievs Niedra valitsus. Kuna Karlis Ulmanis ei saanud läbirääkimistel 12 ministriportfellist nõutud seitset, eelistas ta Niedra valitsuses mitte osaleda ja palus lääneliitlaste ja Eesti sekkumist.

Mai alguseks oli von der Goltzil armees 28 000 meest, kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti, jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi. Eesti väed olid 24. mail alanud pealetungi käigus 31. maiks hõivanud Limbaži-Cēsise joone.

Lahingutegevuse käik

Major Alfred Fletcher

Konflikti algus

Olgugi et Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud Antanti survel korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ning Landeswehri edasiliikumine üle Jugla järvede joone, andis major Alfred Fletcher 29. mail 1919 käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhja poole. Landeswehri edasimarss põhja suunas algaski 31. mail kolmes kolonnis. 2. juuni õhtul jõudis kapten Walter von Medemi juhitud kolonn Jērikisse ning võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Cēsises. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumises 4. juunil. Hinnates olukorda andis Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner 3. juunil käsu võtta Eesti vägedel enda kontrolli alla Jēriki-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani, sealt joonel Nītaure-Vecpiebalga-Jaungulbene. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide valve alla võtta Valga-Gulbene raudtee koos Jēriki raudteesõlmega.

Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest, rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises olukorras esitas alampolkovnik Nikolai Reek Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimaatumi sakslaste tagasitõmbumiseks 12 tunni jooksul Eesti väejuhatuse poolt nõutud joone taha. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil kell 12.00. 13:45 asusid Jēriki poole teele Eesti kitsarööpmelised soomusrongid, eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Erapooletuks vaatlejaks võeti kaasa liitlasvägede kolonelleitnant Ernest J. Dawley. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud.

6. juunil vallutasid Landeswehri väed üsna vähese vaevaga Cēsise, mida kaitses lahingukogemuseta 2. Läti Võnnu polk ja kaks Eesti soomusrongi. 8. juunil üritasid Eesti väed linna tagasi vallutada, kuid ebaõnnestunult. 8. ja 9. juunil vahistasid eestlased Narva lähedal maandunud 3 saksa lennuki piloodid, kes olid teel Vene Loodearmee poole, eesmärgiga proovida Loodearmeed kaasata Eesti vastasesse võitlusse, kuid maandusid ekslikult Eesti vägede piirkonnas.

Vaherahu

10. juunil tehti Antanti vahendusel vaherahu ning alustati läbirääkimistega. Eestit esindas kindralstaabi ülem polkovnik Jaan Rink, vastaspoolt Landeswehri juht major Alfred Fletcher. Eestilt nõuti vägede väljaviimist Põhja-Lätist (Põhja-Läti okupeerimise lõpetamist), kuid kuna Eesti väed hoidsid Ida-Lätis rinnet enamlastega, oli tagala omamine Põhja-Lätis strateegiliselt kriitilise tähtsusega. Samuti ei usaldanud Eesti väejuhatus Eesti Vabariigi okupeeritud territooriumil Landeswehri.

Alanud konflikt oli arutlusel ka Pariisi rahukonverentsil, kus Antanti ülemsõjanõukogu käskis 11. juunil sakslastel lõpetada pealetung Eesti suunal ning viia oma väed Eesti poolt nõutud joone taha. Sellest hoolimata ei taganenud sakslased oma nõudmistest, vaid koondasid piirkonda lisajõude. Nimelt toodi piirkonda riigisaksa vabatahtlikest koostatud nn Rauddiviis. Eesti poolelt asus piirkonnas 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi ning 2. soomusrongide divisjoni kapten Karl Partsi juhtimisel. 3. diviisi koosseisu kuulusid 3. (alamkapten Jaan Kruus), 6. (kapten Karl Trallo) ja 9. jalaväepolk (kapten Johannes Schmidt) ning 2. Läti Võnnu polk. Vägede rindetegevust koordineeris staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.

Vägede täpse suuruse ning varustuse kohta annavad allikad erinevaid andmeid. Üldtunnustatud käsitluse kohaselt oli Eestil ülekaal sõdurite arvus, tehniliselt oli paremini varustatud Landeswehr. Näiteks August Traksmaa Lühike Vabadussõja Ajalugu annab vägede suuruseks 19. juunil

• Eesti: 6200 võitlejat 190 kuulipilduja, 31 suurtüki ja 2 soomusrongiga,
• Landeswehr: 5200 võitlejat 310 kuulipilduja, 50 suurtüki, 12 miinipilduja ja 1 soomusrongiga. Samuti oli sakslastel kasutada lennuvägi.

Teisalt on ka allikaid, mille kohaselt Eesti vägede ülekaal oli märgatavalt suurem – ligi kahekordne.

Landeswehri pealetung

 Pikemalt artiklis Lemsalu ja Roopa lahing

Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi Limbaži ja Stalbe suunas, vallutades veel samal päeval Vidriži. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, mil Rauddiviisi üksused ründasid Eesti 9. polku, kes asus kaitsepositsioonidel Limbažist lõunas. Sakslaste rünnak peatati ning eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Stalbe suunal vallutas Rauddiviis 20. juuni hommikul Straupe, mida kaitsesid Eesti 6. polgu väeosad.

Sakslaste üldpealetung kogu rindel algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägede positsioone Rauna jõel Cēsisest idas, samal ajal kui Rauddiviis major Keisti juhtimisel alustas rünnakut Stalbele. Hoolimata ägedast suurtüki- ja miinipildujatulest suutsid Eesti väed siiski Stalbe juures oma positsioone kaitsta, paljuski tänu kriitilisel hetkel appi saabunud soomusautodele Toonela ja Estonia. Samuti õnnestus eestlastel alla lasta üks madalalt lendav sakslaste lennuk.

Cēsise juures algas pealetung hommikul kella 1 ajal pettemanöövriga linnast loodes. Sellele järgnes ulatuslik rünnak kogu rinde idalõigus, suunaga Raunale ja Valmierale. Umbes kella 9 paiku murdus rinne peamise rünnakuraskuse alla jäänud Läti 2. Võnnu polgu kohalt laias ulatuses. See tingis ka Eesti 3. polgu väeosade ligi 10 kilomeetrise tagasitõmbumise Rauna lähedale. Rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks: üks osa suundus edasi põhja Valmiera poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas umbes kella 4 paiku pealelõunal Skangaļi ja Starti, teine osa jätkas lätlaste jälitamist Lode raudteejaama suunas. Lode jaamas paiknesid kaks Eesti laiarööpmelist soomusrongi dessantüksustega ning muidki vägesid, kellel õnnestus Landeswehri rünnak paari kilomeetri kaugusel jaamast, Liepasmuiža lähedal, seisma panna. Keskpäevaks saabus piirkonda ka lisavägesid – soomusrong ning Kuperjanovi Partisanide Pataljon, kelle abil õnnestus Landeswehr Liepasmuižast välja tõrjuda ning suruda tagasi üle Rauna jõe.

Eesti vägede pealetung

Sõjaline olukord Lätis 22. juunil 1919

██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine

██ Nõukogude Läti armee

██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud

██ Eesti Rahvavägi

Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Limbaži piirkonnas alustasid 9. polgu kolm roodu liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas, surudes Rauddiviisi üksused tagasi ning vallutasid õhtuks Bīriņi mõisa. Ülejäänud roodud liikusid kagusuunal ning hõivasid õhtuks Jugla mõisa, ähvardades nii Straupes paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Samal ajal jätkasid Rauddiviisi üksused rünnakuid Stalbe vallutamiseks, arvestades lisajõududega, kes aga olid juba eelmisel päeval viidud Cēsisesse ja keda polnud enam võimalik appi saata. Eesti vägedest oli seevastu Stalbesse toodud 6. polgu I rügement, mistõttu sakslaste rünnakuid suudeti edukalt tõrjuda. Saades päeval teada Eesti 9. polgu edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustas von Kleist õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul, jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks.

Cēsise alla olid samuti saabunud eestlaste lisajõud. Nimelt jõudis varahommikul Lode jaama lähedale Kalevlaste pataljon, kes suunati kohe eelmisel päeval rindest läbi tunginud Skangaļis paiknevate Landeswehri üksuste vastu. Lisaks oli Valmierast rindele saabunud 1. polgu II pataljon, kelle ülesandeks jäi koos Murmuižas paikneva soomusautoga Vanapagan tagasi vallutada Starti. Keskpäeval alanud lahingus mängis tähtsat osa just soomusauto, mille ilmumine pani Landeswehri oma positsioonidelt taganema. Õhtuks jõudis 1. polgu II pataljon Rauskasse, sakslased taganesid Jaunrauna mõisa. Need rünnakud parandasid ka Rauna all paikneva 3. polgu väeosade olukorda, kes pidasid major Böckelmanni juhitud Landeswehri rünnakuile reservide rindele toomisega vastu. Samuti aitas asjaolu, et purustatud tee tõttu ei saanud sakslased täiel määral kasutada oma kahte piirkonnas paiknenud soomusautot.

Eesti vägede võit Cēsise all

Seoses Rauddiviisi taganemisega Straupest ning eestlaste eduga ka mujal rindel oli Landeswehri olukord Cēsises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustas major Fletcher taganeda. 23. juuni hommikul kella 7 paiku vallutasid eesti väed nii Straupe kui Cēsise, kohates vaid vähest, järelvägede poolt osutatud vastupanu. Seega olid Eesti väed Cēsise all saavutanud võidu, mida tänapäeval tähistatakse võidupühana. Nähes sakslaste kiiret taandumist, asusid Eesti väed neid jälitama. Maavägede pealetungi toetas ka Eesti merejõudude dessant Heinastesse miiniristleja Vambolalt. Suurem kokkupõrge Rauddiviisiga, mis lõppes eestlaste üsna suurte kaotustega (17 surnut, 8 teadmata kadunut, 34 haavatut), toimus Englārte mõisa juures, mida 9. polgu neli pataljoni üritasid vallutada. Kuigi sakslased suutsid eestlaste rünnaku korduvalt tagasi tõrjuda, otsustas major Bischoff oma vägedega õhtul üle Gauja Riia poole taganeda. 24. juunil sakslaste jälitamine jätkus ilma suuremate lahinguteta. 9. ja 6. polk võtsid õhtuks sisse positsioonid Gauja jõest põhja pool, soomusrongide divisjoni kaks polku vallutasid Sigulda. 25. juunil ründasid Eesti 6. polgu üksused ja Kuperjanovi pataljon Inčukalnsi, kus Saksa väed paiknesid headel positsioonidel Esimese maailmasõja kaevikutes. Lahing kestis hilise ööni, mil sakslased positsioonid maha jätsid ning taganesid.

26. juuniks jõudsid Eesti väed Ropaži alla. Landeswehr püüdis vaherahu teha, kuid eestlased ei võtnud pakkumist vastu, vaid ründasid 27. juuni hommikul, surudes Landeswehri ja Rauddiviisi edasi läände, kus need õhtuks asusid headele looduslikele kaitsepositsioonidele ümber Riia.

Rauddiviis oli asunud positsioonidele Daugava jõest Salaspilsi lähedal kuni Jugla järveni, jäädes väikese, kuid kõrgete looduslike kallastega Mazā Jugla jõe läänekaldale. Landeswehr oli võtnud positsioonid Jugla järvest piki Baltezersi järvede läänekallast ja Lielais Baltezersi kanalit Gaujani, hoides jõe lõunakallast. Lisaks olid väeüksused saanud täiendust Riias ja Ogres reservis olnud vägede arvelt. Hoolimata headest positsioonidest, mida pakkusid eeskätt ideaalsed looduslikud veetakistused, oli sakslaste moraal väga madalale langenud. Kuigi ka Eesti väed said täiendusi, oli neil probleeme varustusega, kuna rinne oli väga kiiresti liikunud ning peamine varustuskanal, raudtee, oli Amata silla juures purustatud.

 Pikemalt artiklis Võnnu lahing

Lahingud Riia ümbruses

 Pikemalt artiklis Riia lahing (1919)

28. ja 29. juunil ründasid Eesti väed edutult sakslaste kaitsepositsioone nii Alderi, Podnieki kui Mazā Jugla silla juures. 29. juunil saabusid kolm laiarööpmelist soomusrongi, mis seni olid pidanud ootama Amata silla parandamist. Üldine pealetung kavandati 30. juuni keskpäevaks. 30. juuni hommikul suutis 6. polk forsseerida Lielais Baltezersi kanali ning jääda selle läänekaldale püsima. Kuigi ka 9. polk tungis Ādaži juures üle Gauja, suruti ta Landeswehri poolt peagi tagasi üle jõe (8 surnut, 12 haavatut). Samal ajal üritasid sakslased järvede vahelise raudtee ja Mazā Jugla piirkonnas ise vasturünnakut alustada, toetades seda tugeva kahuritule, gaasi ja lennukitega. Rünnakud tõrjuti küll Eesti vägede poolt tagasi, kuid vasturünnakule ei suudetud asuda. Samuti ei suutnud edasi tungida 3. polk Salaspilsi piirkonnas, kes alles oli positsioonidele jõudnud. Daugava suudmesse jõudis ka Eesti mereväeeskaader, kuid taandus, saades infot 9. polgu taganemisest üle Gauja.

1. juuli varahommikul ründasid Kuperjanovi pataljon ning 9. polk ja 6. polgu II pataljon Ādaži ja Alderi piirkonnas uuesti, kuid ei kohanud enam tugevat vastupanu ja jõudsid keskpäevaks Ķīšezersini, moodustades uue rinde Jugla jõel. Lõunas ründas 6. polgu I pataljon ja Kalevlaste pataljon veelkord Mazā Jugla silda. Terve päeva kestnud lahingus suudeti küll sild mõneks ajaks oma valdusse saada, kuid tihe kahurituli ja gaasi kasutamine surusid eestlased raskete kaotustega (29 surnut, 7 vangi langenud, 66 haavatut) õhtuks taas tagasi algsetele positsioonidele. Prantsuse koloneli du Parquet vahendusel alustati ettevalmistusi läbirääkimiste alustamiseks.

2. juulil kella 4 paiku andsid Eesti vägedele alla umbes 600 lätlast Balodise väeüksusest. Õhtuks vallutas 9. polk kogu Daugavast ja Ķīšezersist põhja poole jääva ala ning valmistus järgmisel päeval ületama Daugava jõge, et vallutada Bolderāja. Taas Daugava suudmesse ilmunud Eesti mereväele alistusid kolm lätlastest meeskondadega suurtükipaati, lisaks neile vallutati üks paat. Suurem lahing toimus 3. polgu vägede ja Rauddiviisi üksuste vahel Salaspilsi piirkonnas. Seal olid mõlemad vaenupooled plaanitsenud pealetungi ning seepärast koondanud sinna suured väeüksused, mis lahingus suuri kaotusi kandsid (eestlastel 31 surnut ja 106 haavatut).

Sõjategevuse lõpp

Strasdenhofi vaherahuleppe mälestuskivi

Vaherahu läbirääkimised algasid Riia linna ees asuvas Strazdumuižas 2. juuli õhtul. Nende tulemusena sõlmiti 3. juulil kell 3:30 poolte vahel vaherahu tingimustel, et sakslaste väed tõmbuvad tagasi Lielupe taha, Rauddiviis lahkub Lätist ja Landeswehrist lahkuvad Saksa kodanikest sõjaväelased ning eestlased lõpetavad pealetungi.

Landesveeri sõja tagajärjed

Sõja üheks oluliseks tagajärjeks Eesti ja Läti jaoks oli baltisakslaste rolli pisenemine äsjaloodud Eesti ja Läti Vabariigis ning baltisakslaste maine teatav langus nende riikides. Just Landeswehri sõda pani viimase piisa karikasse, mis põhjustas baltisaksa mõisaomanduse sedavõrd radikaalse riigistamise, nagu see läbi viidi. Eestis varjutas Landeswehri puutuv näiteks suures osas eestlastega koos võidelnud Balti (tegelikult baltlaste) Rügemendi tegevuse, mis väljendub 1920–1930. aastatel avaldatud trükisõnas.

Globaalsemas mastaabis põhjustas Landesveeri sõda aga bolševike vastase sõjalise tegevuse killustamist. Nimetatud killustatust võib pidada üheks teguriks, miks Venemaal jäid võimule 1917. aasta oktoobris võimu haaranud bolševikud eesotsas Leniniga, vaatamata Antanti pidevatele katsetele neid kukutada.

Tuntumad vastased

Landeswehri sõja ajal Eesti vastu sõdinud sõjaväelastest sai nii mõnigi hiljem laiemalt tuntuks. Nii sõdisid Rauddiviisi koosseisus näiteks hilisem välimarssal Paul Ludwig Ewald von Kleist, tankivägede kindral Heinz Guderian jt.

Kirjandus

• Die Baltische Landeswehr im Befreiungskampf gegen den Bolschewismus. Riga, 1929.
• Eesti Vabadussõda 1918–1920. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Tallinn: Mats, 1997. ISBN 9985-51-028-3
• Rüdiger von der Goltz. Minu missioon Soomes ja Baltikumis. Tartu: Loodus, 1937; faksiimiletrükk Tallinn: Olion, 2004. ISBN 9985-66-379-9
• Ago Pajur. "Landeswehri sõja puhkemine: Eesti vaatenurk". - Tuna nr 2, 2009, lk 51–71.

Välislingid

• Paul Villemi. Landeswehri purustamine. 1. osa Postimees nr 166, 20. juuni 1934, lk 4.
• Paul Villemi. Landeswehri purustamine. 2. osa Postimees nr 167, 21. juuni 1934, lk 2.
• .Andke parunitele! Landeswehri lahing kui kättemaks Eesti Ekspress, 26. juuli 2009.
• Ago Pajur. Landeswehr´i sõja puhkemine: Eesti vaatenurk, Tuna 2009 nr 2