Saare-Lääne piiskop

Saare-Lääne piiskop (keskajal tegelikult Saaremaa piiskop, ladina episcopus Osiliensis) oli Saare-Lääne piiskopkonna ilmalik ja vaimulik valitseja 13.–16. sajandil.

Esimene Saare-Lääne piiskop astus ametisse 1228. aastal, kui piiskopkond pärast Saaremaa vallutamist rajati. Kuid Liivimaal alanud sisesegaduste ajal kadus mõneks ajaks ka Saare-Lääne piiskopi ametikoht, mis taastati alles 1234. aastal. 24. veebruaril 1236 käskis paavst Gregorius IX, Riia piiskopil loovutada Saaremaa Saare-Lääne piiskopile. Seejärel suutsid piiskopid oma võimu stabiliseerida, resideerides esialgu Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ja alates 1263. aastast Haapsalus. Alates 14. sajandist resideerisid piiskopid tihti ka Kuressaares. Saare-Lääne piiskopid ei kuulunud reeglina Saksa ordu koosseisu ning ajasid üpris iseteadlikku poliitikat. Orduga kõige tihedamalt seotud oli Winrich von Kniprode 14.–15. sajandi vahetusel.

15. sajandil toimusid Saare-Lääne piiskopitooli ümber sagedased vaenused, aastatel 1431–1468 oli kohale ikka kaks kandidaati. Tülisse sekkusid ka Liivimaa ordu ja Taani kuningas.

16. sajandi alguses nõrgenes Saare-Lääne piiskopi positsioon oluliselt, kuna 1524. aastal laiendati tunduvalt kohalike aadlike privileege. Nad said kapiitli kõrval piiskopivalimisel osaleda ja mitteaadlikel keelati toomkapiitli liikmeks saada. Vastuolud piiskopi ja aadlike vahel tõid kaasa Saare-Lääne vaenuse, seejärel suutis piiskop Johann von Münchhausen oma võimu tunduvalt tugevdada. Viimaseks Saare-Lääne piiskopiks oli hertsog Magnus, kes saabus Saaremaale 1560. aastal ning jäi sealsest võimust ilma 1572. aastal, mil Saaremaa liideti Taani kuninga valdustega.

Ametinimetus

Piiskop Gottfriedi ametinimetus oli "Saaremaa piiskop" (episcopus Osiliensis). Piiskop Heinrich I asus 10. septembril 1234 ametisse kui "Saaremaa ja Läänemaa piiskop" (Episcopus Osilie et Maritime), kuid 10. novembril 1234 märgib paavsti legaat Modena Wilhelm "Saaremaa piiskopkonda" (ecclesiam Osiliensem) ja hiljem on ta peamiselt tituleeritud kui "Saaremaa piiskop". Paavst Aleksander IV otsuse alusel nimetati piiskoppi 13. jaanuarist 1260 tolleaegsetes allikates ametlikult "Saaremaa piiskopiks". 19. sajandil hakkasid baltisaksa ajaloolased kasutama mõistet Bischof von Ösel-Wiek, mis eesti keelde tõlgiti kui "Saare-Lääne piiskop".

Saare-Lääne piiskopid

Saare-Lääne piiskoppide loend loetleb keskaegseid Saare-Lääne piiskoppe aastatel 1228–1572.

Ametiaeg	Nimi	Märkused
1228–1229	Gottfried
1229–1234	Interregnum
1234–1260	Heinrich I
1262–1285 (?)	Hermann I
1285/1290 (?)–1294	Heinrich II
	Interregnum
1294/1297–1307/1310 (?)	Konrad I
1310–1321	Hartung
1322–1337	Jakob
1338–1362	Hermann II Osenbrügge
1363–1374	Konrad II
1374–1381	Heinrich III
1381–1383	Interregnum
1383/1385–1419	Winrich von Kniprode
1420–1423	Caspar Schuwenflug
1423–1432	Christian Kuband
1432–1438	Johannes I Schutte
1438/1449–1458	Ludolf Grove	"Vanem piiskop" Saaremaal ja Hiiumaal 1449–1457, Saare-Lääne piiskop 1457–1458
1439/1449–1457	Johannes II Creul	"Noorem piiskop" Läänemaal ja Hiiumaal 1449–1457
1458–1471	Jodokus Hoenstein
1458–1468	Johann Vatelkanne	Elekt, pretendent piiskopitoolile
1471–1491	Peter Wetberg
1492–1515	Johannes III Orgas
1515–1527	Johannes IV Kyvel
1528–1530	Georg von Tiesenhausen
1530/1532–1541	Reinhold von Buxhoeveden
1532–1536	Wilhelm von Hohenzollern	Pretendent piiskopitoolile
1542–1560	Johannes V von Münchhausen
1560–1572	Holsteini hertsog Magnus	Elekt, protestant

Kirjandus

Leonid Arbusow vanem. Livlands Geistlichkeit [4. osa]. 1913, lk 322.
Madis Maasing, Kuidas saadi ja kuidas ei saadud Saare-Lääne piiskopiks, Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum, Number 23, July 2021