Pompeius

See artikkel räägib Vana-Rooma triumvirist, Caesari vastasest; sama nime kandis tema poeg Gnaeus Pompeius Magnus Noorem; teiste Pompeiuse, sealhulgas Gnaeus Pompeiuse nimeliste kohta vaata lehekülge Pompeius (täpsustus)

Pompeiuse büst Kopenhaagenis Ny Carlsberg Glyptotekis

Gnaeus Pompeius Magnus (29. september 106 eKr – 28. september 48 eKr Pelusiumi lähedal) oli Rooma riigi poliitik ja väejuht, kes on tuntud Gaius Julius Caesari vastasena.

Kuni kaotuseni Caesarile peeti teda oma aja hiilgavaimaks väejuhiks (lisanimi Magnus 'suur' vihjab Aleksander Suurele), ta komistas aga ikka ja jälle Rooma riigi sisepoliitikale, millesse ta ei suutnud ega tahtnud kohanduda. Oma ajast kaugel ees olid mõned tema organisatoorsed abinõud, mis ennetasid hilist keisririiki.

Elulugu

Päritolu

Pompeiused olid plebeide sugukond, mis pärines Roomast loode poolt Picenumist ning hakkas Rooma riigi poliitikas figureerima suhteliselt hilja. Selle sugukonna esimene laiemalt tuntud esindaja oli Quintus Pompeius, kes valiti 141 eKr konsul. Sextus Pompeius, Gnaeus Pompeius Magnuse vanaisa, oli 118 eKr Makedoonia asevalitseja ning sai seal surma.

Rohkem on öelda Pompeiuse isa kohta: ka Gnaeus Pompeius Strabo oli Makedoonis asevalitseja, kõige nimetamisväärsem on aga tema osalus Liitlassõjas. Strabo, kes sai sõja ajal 89 eKr konsuliks, püüdis selles konfliktis omaenese positsiooni rajada ja seda kindlustada. Tema taktikad olid esiteks kaheldavad (ta laskis pärast Asculumi linna vallutamist selle elanikud tappa), teiseks väga läbipaistmatud. Peale selle tegi ta end ebapopulaarseks, paigutades Asculumist välja pressitud sõjasaagi oma eravarandusse, mitte riigikassasse. Strabos sõjaväes puhkesid rahutused ning tehti atentaat talle ja tema pojale Gnaeus Pompeius Magnus nooremale, kes juba 17-aastaselt isa kõrval võitles. Mäss suruti maha sadade ülejooksikutega. Strabo suri 87 eKr, tõenäoliselt loomulikku surma. Noor Gnaeus Pompeius pidi pealt vaatama, kuidas rahvahulk tema isa surnukeha läbi linna lohistas.

Tõus Sulla ajal

Pärast isa surma ja Rooma vallutamist populaaride poolt süüdistati teda sõjasaagi omastamises, kuid abiellumine kohtuniku tütre Antistiaga tõi talle õigeksmõistmise.^[1] Järgnevas kodusõjas asus ta Sulla poolele, toetades teda ise värvatud sõjaväega. Aastal 82 eKr naitis Sulla ta oma võõrastütre Aemiliaga. See abielu kuulsa patriitsist poliitiku Marcus Aemilius Scaurus Vanema tütrega tõi talle perekonnasideme nobiliteediga. Pärast Aemilia surma vahendas Sulla talle abielu Mucia Tertiaga, Gaius Marius Noorema tütrega. Kuigi Pompeius oli regulaarse väejuhtimise jaoks veel kaugelt liiga noor ja tal polnud ette näidata nõutavaid ameteid, juhtis ta Sulla ülesandel kaht sõjakäiku Mariuse järelejäänud pooldajate vastu Sitsiilias, kus ta ka lasi tappa Põhja-Aafrikas kinnivõetud kolmekordse konsuli Gnaeus Papirius Carbo. Pärast naasmist sai Pompeius hoolimata Sulla algsest vastuseisust 79 eKr triumfi osaliseks.

Sertoriuse sõda ja esimene konsuliamet

Pikemalt artiklis Sertoriuse sõda

Pärast Sulla surma sai Pompeius 77 eKr prokonsuli ameti, mis oli seotud Hispania citerior'i provintsi asehalduriametiga, ning võitles Hispaanias Quintus Sertoriusega. Alles siis, kui viimane langes oma kaaskonna vandenõu ohvriks, sai Pompeius koos Quintus Caecilius Metellus Piusega suuri kaotusi kaasa toonud sõjale edukalt lõpu teha.

Kui Pompeiuse väed naasid 71 eKr Itaaliasse, lõid nad puruks Spartacuse orjavägede laialipillutud riismed.

Pompeius sai veel ühe triumfi ning järgmisel aastal 70 eKr sai ta koos Marcus Licinius Crassusega, kes oli pidanud maha sõja Spartacusega, konsuliks. Need konsulid tühistasid Sulla piirangud rahvatribuunidele.

Piraatidesõda ja 3. Mithridatese sõda

Pikemalt artiklis Piraatidesõda

Pikemalt artiklis 3. Mithridatese sõda

Aastal 67 eKr esitas rahvatribuun Aulus Gabinius, Pompeiuse kaaskondlane, seaduseelnõu (lex Gabinia) väejuhi ametisse määramiseks mereröövlite vastu, kelle tõttu Vahemeri polnud tol ajal turvaline. Pompeius sai ülemjuhatajaks; suurte volituste toel saavutas ta mõne kuuga võidu. Et vältida mereröövlite taasilmumist, asustas Pompeius nad ümber mitmesse linna Kiliikias, Kreekas ja Alam-Itaalias, näiteks sel puhul Pompeiopoliseks ümber nimetatud Soloi linna Kiliikias, nii et nad said uued elatusallikad.

Aastal 66 eKr tegi lex Manilia talle Luculluse asemel ülesandeks sõja Pontose kuninga Mithridates VI-ga, kelle ta suutis Krimmi suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)'e (Bithynia et Pontus) provintsiks ning Seleukiidide riigi jäänused 63 eKr Syria provintsiks. Samal aastal vallutas ta hilisema Arabia Petraea provintsi nabatealased. Ta sekkus ka Juudamaa rahutustesse ning sisenes juutide suureks nördimuseks Jeruusalemma templi kõige pühamasse paika.

Pärast triumfaalset naasmist Itaaliasse 62 eKr saatis Pompeius oma väed laiali, uskudes, et tema mõju Senatile on niigi kindlustatud.

Triumviraat

Ent Senat keeldus Pompeiuse veteranidele maad andmast, kuigi seda oli oodatud, mistõttu Pompeius sõlmis oma kasvavast isolatsioonist väljumiseks Crassuse ja aastaks 59 eKr konsuliks valitud Gaius Julius Caesar mitteformaalse liidu (coitio), mida hiljem hakati nimetama 1. triumviraadiks, kuigi sel erinevalt 2. triumviraadist puudus formaalne struktuur. Caesar sai konsulina astuda samme, mis olid Pompeiuse huvides; nende ühendust tugevdas veel see, et Pompeius abiellus Caesari tütre Juliaga.

Aastal 55 eKr laskis Pompeius ehitada oma teatri, mida nimetati Pompeiuse teatriks ehk marmorteatriks. Seda kasutati ka Senati hoonena, sest ta asetses väljaspool pomerium'i ning istungitel said osaleda ka väejuhid, mis Curia Hostilias ei olnud võimalik.

Järgnevatel aastatel aga, mil Caesar sõdis Gallias, Pompeiuse positsioon Roomas aina nõrgenes, ning kolme poliitiku liit lagunes lõplikult pärast Julia surma ning Crassuse surma sõjakäigul Partia vastu 53 eKr. Pompeius laskis 52 eKr end pärast raskeid siserahutusi teha kolleegita konsuliks ning tugevdas oma väge, mille ta oli kogunud Hispaania prokonsulina ja kavandatud Partia-vastaseks kättemaksusõjakäiguks. Pompeius lähenes nüüd jälle Senati enamusele (optimaatidele). Ta abiellus tähtsa aristokraadi Metellus Scipio tütre Cornelia Metellaga. Metellus Scipio oli fanaatiline reaktsionäär, keda Caesar ei sallinud. Pompeius valis Metelluse oma kaaskonsuliks.

Caesarist lahkulöömine ja tee kodusõjani

Pompeius püüdis algul Caesarit rahustada. Põhiseaduse järgi ei saanud Caesar konsuliametit taotleda enne kümne aasta möödumist oma esimesest ametiajast konsulina, st mitte enne aastat 48 eKr. Kui tema asehalduriamet oleks varem lõppenud, oleks tekkinud väga ebameeldiv vaheperiood, mille ajal teda oleks võidud kohtu ees süüdistada. Asehaldurina oli ta süüdistuste eest kaitstud.

Pompeius kaitses seaduseelnõu, mille järgi Caesar võis taotleda konsuliametit in absentia, nii et asehalduri ametiaeg ja oodatav konsuli ametiaeg oleksid lõikunud. Nendele seadustele lisas Pompeius aga hulga teisi seaduseelnõusid, mis võtsid just need mööndused Caesari puhul tagasi. Järgneval ajal andis Pompeius järk-järgult Senati konservatiivsele tiivale. Kui Caesari tegevust Gallias tugevalt rünnati, protesteeris Pompeius nõrgalt, kui üldse, ja andis survele järele.

Mais 50 eKr põdes Pompeius rasket haigust, millesse ta oli jäänud Napolis. Voodihaigena tegi ta ettepaneku, et nii tema kui ka Caesar panevad ameti maha. Seda ettepanekut aga ei rakendatud. Kui Pompeius oli toibunud, tugevdasid inimeste suur kaasaelamine tema haigusele ja teated väidetavatest mässudest Caesari vägedes väga tema eneseteadvust. Ta kinnitas kaks konservatiivset konsulit 49 eKr.

10. detsembril saavutas konsul Gaius Claudius Marcellus otsuse, et Caesar pidi oma ülemjuhataja ameti maha panema, Pompeiusele aga pidi amet säilima. Curio aga veenis Senatit, et Pompeius ja Caesar peavad üheaegselt tagasi astuma. Otsuse täitmiseni aga enam ei jõutud, sest järgmisel päeval marssis Caesar Rooma peale.

Gaius Marcellus tormas kahe konsuli saatel Pompeiuse juurde ning tegi talle ilma Senati otsuseta ettepaneku hakata linna kaitsmise ülemjuhatajaks. Pompeius nõustus, kuigi ta polnud veendunud, et see on ainus viis konflikti lahendamiseks.

Kodusõda

Pikemalt artiklis Rooma kodusõjad

Caesar ületas Rubico, piirijõe tema provintsi Gallia Cisalpinaga', millega puhkes kodusõda. Senat tegi Pompeiusele ülesandeks Rooma linna kaitsmise. Ent Pompeius teadis, et tema väed Itaalias on liiga nõrgad. Tal oli küll kümme leegioni, kuid suurem osa tema vägedest baseerus Hispaanias ega olnud piisavalt kiiresti kättesaadav. Peale selle oli ta kindel, et Caesar ei marsi sisse ainult ühe leegioniga, vaid kogu oma väega.

Pompeius oli ka Itaalia linnade toetuses liiga kindel olnud. Isegi paljud tema liitlased optimaatide leerist ei tahtnud talle alluda, sest nad pidasid sõjalise võimu koondumist ühe inimese kätte ebavabariiklikuks. Alles 49. aasta lõpus eKr anti Pompeiusele ülemjuhataja volitused, ent lõhestatus tema leeris jätkus. Karismaatiline Caesar sai seevastu toetuda talle isiklikult ustavatele leegionäridele (sõjaväeline klienteel). Lahkheli Pompeiuse ning ülejäänud senaatorite ja ametikandjate vahel maksis hiljem kätte eeskätt Pharsalose lahingus.

Pompeius lahkus Rooma linnast ning suundus koos mõne temasse uskuva senaatoriga Brundisiumi, et sõita Kreekasse. Hoolimata piiramisest ei saanud Caesar Pompeiuse sõitu Kreekasse takistada. Pompeius püüdis jõuda talle ustavaks jäänud vägedeni idas ning kõik oma kliendid oma teenistusse võtta. Caesar suundus kõigepealt Hispaaniasse ja hõivas sealsed linnad enamasti lahinguteta. Samal ajal kogus Pompeius kokku suured väed. Kardeti, et ta tahab nendega Itaalias maabuda, et Caesariga võitlusse asuda. Seda aga ei juhtunud. Pompeius veetis talve Tessaloonikas. Ta liikus lääne suunas alles siis, kui Caesar oli valmis Joonia merd ületama. Seda valvas Marcus Calpurnius Bibulus, kelle pilgu alt Caesaril õnnestus kaduda. Jaanuaris 48 eKr maabus Caesar Kreekas ning mõlemad armeed marssisid Dyrrhachiumi, kus Caesar Dyrrhachiumi lahingus oleks äärepealt kaotanud.

Pompeius, kes oli oma väejuhivõimeid juba korduvalt tõestanud, tahtis otsustavat lahingut vältida, kuid senaatorid sundisid teda selleks. Pharsalose lahingus Tessaaalias sai Pompeius 9. augustil 48 eKr hävitavalt lüüa.

Mõrvamine Egiptuses

Pärast kaotust Pharsaloses põgenes Pompeius Egiptusesse, kus lapskuningas Ptolemaios XIII õukondlased ta 28. septembril, päev enne väejuhi 58. sünnipäeva, mõrvata lasksid.

Tema mahalöödud pea anti hiljem Caesarile üle. Caesar olevat nutnud, kui ta mahalöödud pead nägi. Ta laskis selle oma leebuse (clementia) märgiks matta. Jääb siiski küsimuseks, kas Caesar oma suure rivaali surma tõesti kahetses või kahetses ta ainult, et ei saanud talle armu anda, et oma ülisuurt leebust demonstreerida.

Üks Pompeiuse vabakslastu, Pompeius Lenaeus, heitis pärast tolle surma ajaloolasele Sallustiusele ette, et see on kujutanud tema kunagist isandat häbitu teesklejana.

Perekond

Pompeius oli viis korda abielus.

Juba noorena abiellus ta Antistiaga, laskis aga end temast lahutada, et abielluda Sulla kasutütre Aemilia Scauraga. Viimane aga suri, kui sünnitas enneaegse lapse, keda oli oodanud oma esimeselt abikaasalt, kellest ta aga oli sunnitud end lahutada laskma, sest poliitiliselt oli hädavajalik, et Pompeiusel oleks aadlisoost abikaasa.

Alles Mucia Tertiaga sai ta kolm last: Gnaeus Pompeius Noorem, tütar Pompeia, kes oli abielus algul Faustus Cornelius Sullaga ning pärast selle surma arvatavasti Lucius Cornelius Cinnaga, ja Sextus Pompeius.

Pärast idast naasmist lahutas Pompeius end Mucia Tertiast truudusetuse pärast ning abiellus Caesari tütre Juliaga, kes aga lapsevoodis suri.

Pompeiuse viimane abikaasa oli Cornelia Metella.

Gnaeus Pompeius Noorema laskis Caesar juba aastal 45 eKr Hispaanias hukata, Sextus aga jäi ellu ning saavutas Pompeiuse poolehoidjate abiga alates 43. aastast eKr tugeva võimupositsiooni Sitsiilias, astus ta ka välja oma isa mälestuse taastamise eest.

Viited

↑ Plutarchos, Pompeius 4.

[1] Plutarchos, Pompeius 4.

[1]