James II (Inglismaa kuningas)

James II
Sünniaeg	14. oktoober 1633 (Juliuse kalendris)
Surmaaeg	5. september 1701 (Juliuse kalendris) (67-aastaselt) Saint-Germain-en-Laye
Lapsed	Mary II, Anne, James Francis Edward Stuart
Pereliikmed	Henrietta Anne Stuart, Mary Henrietta Stuart, Charles II
Autasud	Sukapaela ordu
Autogramm

James II (14. oktoober (uue kalendri järgi 24. oktoober) 1633 – 16. september 1701) oli Inglismaa kuningas ja (James VII nime all) Šotimaa kuningas aastatel 1685–1688.

James oli Charles I poeg ja Charles II noorem vend, tema ema oli Prantsuse printsess Henrietta-Marie. Ta ristiti anglikaani kiriku priimase, Canterbury peapiiskopi William Laudi poolt. Ta oli vaid kolmeaastane, kui ta nimetati mereväe juhiks (Lord High Admiral), ja selle positsiooni säilitas ta ka täiskasvanuna. 1644. aastal sai ta ka Yorki hertsogiks. 1646. aastal, kui rojalistid Inglise kodusõjas lüüa said, põgenes James Madalmaadesse ning elas esialgu Haagis ning hiljem Prantsusmaal, kus ta osales Fronde'i mässu mahasurumisel, saades nii oma esimesed sõjalised kogemused.

1660. aastal, kui Inglismaal monarhia taastati (restauratsioon), sai Jamesist oma venna Charles II troonipärija. 1659. aastal oli James lubanud abielluda oma armastatu Anne Hyde'iga, kes pärines lihtrahva seast. Selline abielu loeti võimatuks, kuid Jamesi lubaduse ajal oli Inglismaa veel vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes sai lapsi paljude armukestega. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu olid nii avalik arvamus kui ka Anne'i isa, sõlmiti abielu 3. septembril 1660 Londonis. James aga jäi troonipärijaks, sest Charles II abikaasa ei saanud lapsi. Charles pidas küll endiselt armukesi, kuid keeldus oma naisest lahutamast ja uuesti abiellumast. Nii olid kõik tema lapsed vallaslapsed.

James II

Jamesi esiklaps sündis kaks kuud pärast pulmi, kuid suri varsti. Kokku sündis Anne'il kaheksa last, kellest kuus surid lapseeas. Täiskasvanuks said tütred Mary ja Anne, kellest esimene ei saanud lapsi ja teine elas kõikidest oma lastest kauem.

Pärast Anne Hyde'i surma 31. märtsil 1671 abiellus James 21. novembril 1673 Modena ja Reggio hertsogi Alfonso IV d’Este tütre Maria Beatrice d'Estega. Viie nurisünnituse kõrval sündis abielust seitse last, kellest täiskasvanuks said ainult kaks noorimat, James Francis Edward Stuart ja Louisa Maria Stuart.

Charles II valitsusajal paistis James II silma väejuhina, juhtides Inglise mereväge 1665–1667 ja 1672–1674 sõdades Madalmaade vastu. Sealjuures oli tema võimu all Põhja-Ameerikas hollandlastelt vallutatud Nieuuw Amsterdam, mis tema auks nimetati New Yorgiks (kuna James oli Yorki hertsog). 1666. aastal paistis James silma Londoni suure tulekahju kustutamisel, mis tagas talle suure osa londonlaste poolehoiu.

1668. või 1669. aastal pöördus James salaja katoliku usku. Mõni aeg pärast seda algasid aga katoliiklaste õiguste piiramised: 1673. aastal nõudis parlament, et ükski katoliiklane ei saaks riigiametisse, sõjaväkke või ametnikkonda. Et James keeldus selle seaduse kohaselt oma protestantlust kinnitamast, tuli avalikuks, et temast oli saanud katoliiklane. Anglikaani jumalateenistuste külastamist jätkas ta siiski kuni 1676. aastani. 1677. aastal puhkes nn Exclusion Crisis, kuna suur osa parlamendiliikmetest püüdis Jamesi troonipärija kohalt kõrvaldada. Neile oli probleemiks aga Charles II lastetus ja ka see, et ühtegi teist tõsiseltvõetavat troonipretendenti polnud sel hetkel võtta. Pingelises õhkkonnas tekkisid aga kuulujutud katoliiklaste vandenõust ja soovist James kohe troonile panna. Inglismaal puhkes katoliiklastevastane hüsteeria, neid jälitati ja vangistati. Charles II saatis Jamesi seetõttu 1680. aastal Brüsselisse ning hiljem samal aastal asus ta asevalitsejaks Šotimaale, kus ta aitas Edinburghi kujundada oluliseks poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks. Ajapikku pinged lahtusid ja kui 1683. aastal sai teatavaks vandenõu, mille käigus plaaniti kõrvaldada nii Charles II kui ka James ning taastada Cromwelli stiilis vabariik, tõi see Jamesile troonipärijana küllaltki suure toetuse. 1684. aastal sai ta tagasi koha kuninga salanõukogus ning seejärel ei tehtud enam tõsisemat katset tema troonile saamist takistada.

Kui James 1685. aasta võimule sai, oli tema positsioon kuningana siiski ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult, kutsumata pärast 1686. aastat parlamenti enam kokku. 1687. aastal andis ta välja usutolerantsi edikti, millega katoliiklastele anti anglikaanidega võrdsed õigused, ning 1688. aastal sündis tal poeg James Francis Edward, mis tõi kaasa protestantliku eliidi hirmu, et katoliiklik dünastia jääbki Inglismaal püsima. Seetõttu otsustas parlament Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse Oranje vürsti Willemi, kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. Kuulsa revolutsiooniga James kukutatigi ning Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll vähenes tunduvalt.

James II püüdis 1689–1690 trooni tagasi saada, ent sai lüüa. Ülejäänud elu elas ta Prantsusmaal Louis XIV kaitse all. Tema poeg James Francis Edward ja pojapoeg Charles Edward Stuart pürgisid hiljem samuti Inglismaa troonile, ent edutult.

James sai kahe armukesega seitse last, kellest viis said täiskasvanuks. Nende kaudu püsib Jamesi sugu tänapäevani, ent seaduslikest järglastest oli viimane poeg Jamesi noorem poeg Henry Benedict Stuart, kes suri 1807.

Eelnev Charles II

Inglismaa ja Šotimaa kuningas 1685–1688/1689

Järgnev William III ja Mary II