Amnesty International

Amnesty International ehk AI ('rahvusvaheline amnestia') on ülemaailmne inimõigustest kinnipidamist kontrolliv agentuur. Organisatsiooni moto on "Globalize Justice!" ('õiglus jõudku kogu maailma')

Londoni advokaat Peter Benenson avaldas mais 1961 Londoni ajalehes Observer artikli Portugali üliõpilaste kaitseks, kes olid arreteeritud selle eest, et nad ühel oma peol hüüdsid tooste vabadusele. Benenson organiseeris nende vabastamise kampaania “Apellatsioon amnestiaks 1961”. Sellest kasvas välja suur rahvusvaheline protestilaine, mis innustas 28. mail 1961 asutama Londonis spetsiaalset organisatsiooni. Asutamisjärgse aasta jooksul võttis AI lahendamisele üle 200 inimõiguste rikkumise juhtumi. 1961 Londonis vastu võetud põhikirja muudeti oluliselt 1991 Yokohamas (Jaapan) ja 1997 Kaplinnas (LAV).

Amnesty International väidab oma aastaaruandes ja veebiportaalis, et tal on üle kümne miljoni liikme ja toetaja ning sektsioonid 150 riigis, millest organiseeritult ja aktiivselt tegutsevad 2019. aasta andmetel 63 sektsiooni. Amnesty Internationali sektsiooni olemasolust Eestis teateid pole. Suuremates osakondades on tavaliselt täiskohaga töötajatega sekretariaat. Sektsioon koordineerib liikmete tööd ning on kontaktiks rühmade ja Londonis asuva rahvusvahelise sekretariaadi vahel. Sektsioonid saadavad esindajad ülemaailmsele assambleele (Global Assembly, GA), mis kandis kuni 2017. aastani rahvusvahelise nõukogu koosoleku nime (International Council Meeting, ICM ). See on Amnesty kõrgeim organ rahvusvahelisel tasandil, mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant.

Ülemaailmne assamblee määrab Amnesty strateegia ja tegevuse ning valib rahvusvahelise juhatuse, mis vastutab organisatsiooni igapäevaste tegevuste juhtimise eest. Amnesty International koosneb suures osas vabatahtlikest liikmetest, kuid on ka tasustatud spetsialiste. Rahvusvahelise juhatuse vastutusalasse kuulub ka alates organisatsiooni asutamisest Londonis asuv rahvusvaheline 500 professionaalse töötajaga sekretariaat, mida juhib rahvusvaheline peasekretär. Rahvusvaheline sekretariaat (IS) vastutab Amnesty Internationali juhtimise ja igapäevaste asjade eest.

Amnesty struktuuris tegutseb autonoomse organisatsioonina Amnesty Euroopa Liidu Assotsiatsioon, mis loodi 1992. aastal Brüsselis ja on registreeritud vastavalt Belgia seadustele.

Omab ametliku vaatleja staatust ÜRO Inimõiguste Komisjonis (ENHRC) ja on UNESCO, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ja Euroopa Nõukogu (CE) konsultatiivliige.

Amnesty peasekretärid

1961–1966 Peter Benenson (Suurbritannia)

1966–1968 Eric Baker (Suurbritannia)

1968–1980 Martin Ennals (Suurbritannia)

1980–1986 Thomas Hammarberg (Rootsi)

1986–1992 Ian Martin (Suurbritannia)

1992–2001 Pierre Sané (Senegal)

2001–2010 Irene Khan (Bangladesh)

2010–2018 Salil Shetty (India)

2018–2019 Kumi Naidoo (Lõuna-Aafrika Vabariik)

2019–2021 Julie Verhaar (Holland)

2021– Agnès Callamard (Prantsusmaa)

Tegevuse eesmärgid

Uurib inimõiguste olukorda kogu maailmas ja võtab meetmeid konkreetsete inimõiguste rikkumiste vastu;
Nõuab ÜRO Peaassamblee poolt 1948. aastal vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsioonist kinnipidamist ja juhib tähelepanu selle rikkumistele;
Annab välja aastaaruannet (Amnesty International Report), mis sisaldab ülevaadet inimõiguste olukorrast peaaegu kõigis maailma riikides;
Tegeleb vastastikuse austuse loomise propagandaga ja võitleb mistahes diskrimineerimise vastu;
Astub samme kõigi inimeste füüsilise ja vaimse puutumatuse tagamiseks;
Korraldab kampaaniaid surmanuhtluse ja piinamise vastu;
Tegeleb inimõiguste kaitsega relvakonfliktides ning pagulaste, varjupaigataotlejate, riigisiseselt ümberasustatud isikute ja migrantide õiguste kaitsmisega;
Hoolitseb naiste ja tütarlaste õiguste tagamise eest;
Edendab inimeste majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.

Tüüpilised tegevusvormid

Juhtumitöö: seda on tehtud alates organisatsiooni asutamisest ja see hõlmab ühe või mitme Amnesty rühma poolt pikaajalist meelsusvangide hooldust, ideaaljuhul kuni nende vabastamiseni. Põhimõte on, et ükski Amnesty rühm ei tegele oma riigis toimuvate sündmustega;
Kiireloomulised meetmed: need võeti kasutusele 1973. aastal, et kiiresti reageerida jooksvatele inimõiguste rikkumistele. Võimalusel mobiliseeritakse liikmed ja toetajad 48 tunni jooksul, et pöörduda vastutavate riigiasutuste poole;
Kirjad sooritatud inimõiguse rikkumise vastu: iga kuu esitatakse kolm juhtumit erinevatest riikidest, mis sageli hõlmavad inimeste sunniviisilist riigipoolset tagakiusamist, pikaajalist vangistust või ebaausatel kohtuprotsessidel põhinevaid süüdimõistvaid otsuseid;
Suhtekorraldus ja lobitöö: sektsioonide ja riikliku sekretariaadi erinevate tegevuste eesmärk on tõsta avalikkuse teadlikkust inimõiguste rikkumistest ja avalikustada inimõiguste rikkumisi. Iga-aastane südametunnistuse suursaadiku auhind juhib tähelepanu Amnesty tööle;
Inimõigustealane koolitus: tegutsemine koolides, avalikud loengud ja inimõigustealaste alaste teadmiste levitamine meedias;
Veebikampaaniad: Amnesty kasutab e-kogumiskampaaniad ja veebipetitsioone protestivahendina oma kampaaniatöös.

Tunnustus

1976 – Erasmuse auhind
1977 – Nobeli rahupreemia
1978 – ÜRO inimõiguste kaitse preemia
1984 – Nelja vabaduse auhind sõnavabaduse kategoorias
1987 – Geuzenpenningi medal (Holland)
1988 – Hans Böckleri auhind
1998 – Jaime Bruneti inimõiguste auhind
2001 – Vabaduse orden (Portugal)

Alates 2003. aastast on Amnesty International andnud välja südametunnistuse suursaadiku auhinda. Esimene võitja oli Vaclav Havel. 2019. aastal said auhinna Greta Thunberg ja ülemaailmne noorte kliimastreik "Fridays for Future".

Amnesty on tegelenud ka Eesti niinimetatud „võrdsete õiguste” küsimusega, tauninud Eesti keeleseadust ja süüdistanud Eestit vene vähemuse väärkohtlemises. Neid seisukohti on ümber lükatud rahvusvahelises pressis. Briti majandusajakiri The Economist avaldas 15. detsembril 2006 kommentaator Edward Lucase artikli „Estonia and Amnesty. Estonia is right and Amnesty wrong”, kus muu hulgas antakse teada, et Eestis peetakse Amnestyt uueks vaskpoolseks survegrupiks. 2007. aastal saatis Amnesty International kirja peaminister Andrus Ansipile, milles kritiseeris keeleseaduse muudatusi ja nimetas keeleinspektsiooni repressiivseks organiks.

2022. aasta augustis avaldatud Amnesty aruandes süüdistati Ukrainat sõjaväe paigutamises tsiviilpiirkondadesse, sealhulgas koolidesse, rõhutades, et see seab tsiviilelanikud ohtu. Ukraina ja mitmed lääne meediakanalid on Amnestyt süüdistanud venemeelsuses ja nimetanud Putini propagandistiks. Soome Välispoliitika Instituudi direktor Mika Aaltola on rõhutanud, et Amnesty kordab Venemaa propagandat. Ukraina tühistas Amnesty akrediteeringu ning ei lubanud organisatsiooni esindajatel uurida väidetavaid Izjumi massihaudu.

Välislingid

Koduleht