Armistamine

Läänelik armistus

Armistamine (ka armistusmoonutamine) on püsiv inimkeha muutmine, mis hõlmab kraapimist, lõikamist, söövitamist, põletamismärgistamist või naha pinda lõigatud kujundeid, pilte või sõnu. Keha armistamise käigus luuakse armid, lõigates või põletades erinevatel meetoditel nahka. Mõnikord kasutatakse lisaks ka kindla intervalliga paranemist raskendavaid meetodeid, näiteks ärritamist, eesmärgiga mõjutada haava paranedes mitte vähem, vaid rohkem armistuma. Armistamist on vahel nimetatud ka cicatrization (prantsuse cicatrisation, 'armistumine').

Põhjused

Rituaalse armistusega naine Kongo Demokraatlikus Vabariigis (1883–1944)

Antropoloogias on uuritud inimkeha kui piiri ja selle üle on pikalt arutletud. Van Gennep kirjeldas kehalisi muutmisi, kaasa arvatud tätoveerimist, armistamist ja maalimist kui üleminekuriitusi. Turner (1980) kasutas esimesena mõistet "sotsiaalne nahk" üksikasjalikus arutluses, kuidas Kayapo kultuur on konstrueeritud ja väljendatud individuaalsete kehade kaudu. Kirjatud nahk toob esile teema, mis on olnud antropoloogias keskseks alates selle algusest: küsimus piirist üksikisiku ja ühiskonna, ühiskondade vahel ning representatsiooni ja kogemuse vahel.

Hetkel on armistamisega seoses levinud neli võistlevat hüpoteesi, mis püüavad seletada selle tehnika käitumislikke aspekte: 1) üleminekuriitus, 2) karastav/traumeeriv protseduur, 3) mittekohanduv seksuaalse iseloomuga valik, või 4) kohanduv patogeenist juhitud seksuaalse iseloomuga valik. Lisaks on armistamisel esteetilised, religioossed ja sotsiaalsed põhjused. Näiteks on armistamine laialt kasutusel paljudes Lääne-Aafrika hõimudes, et märgistada eri etappe meeste ja naiste eludes, näiteks puberteeti ja abielu. Samuti on seda kasutatud, et edasi anda kompleksseid teateid identiteedi kohta; püsivad kehamärgistused võivad väljendada kindlaid sotsiaalseid, poliitilisi ja religioosseid rolle. Tätoveeringud, armid, põletusmärgid ja augustused, mis on vabatahtlikult tehtud, on võimaluseks maailmale näidata isiku autobiograafiat enda kehal. Hõimuliikmeid, kes ei soovinud osaleda armistamisel, ei tahetud üldiselt grupi tegevustesse kaasata. Antropoloog Grace Harris toob välja, et grupiliikmed, kel puuduvad ülejäänud grupile harjumuspärased tunnused, ei ole nii-öelda täisväärtuslikud grupiliikmed, lisaks võib neil puududa luba tähenduslikuks käitumiseks, näiteks tervitamiseks, käsu andmiseks ja arvamuse avaldamiseks. Seega tõstab armistamine osa hõimuliikmeid grupile vastuvõetavasse normaalsesse seisundisse.

Armistamine on tumeda nahaga inimestel paremini märgatav kui tätoveeringud. Armistamise protsessi ajal võivad vabaneda endorfiinid, mis tekitavad eufoorilise meeleseisundi. Armistus naise kõhul on mitmetes hõimudes olnud märgiks naise valmidusest saada emaks. Tema võime armistamisel valu taluda oli emotsionaalse täiskasvanulikkuse ja lapse kandmise valmisoleku märgiks. Armistust võidakse kasutada haige tervendamisel, viies teda vähem soovitud meeleseisundist rohkem soovitud seisundisse. See võib aidata haigel muutuda ohvrist ellujääjaks, võitjaks. Need isikud läbivad rituaalide abil sümboolselt surma ja uuestisünni ja defineerivad läbi naha uuesti oma suhted enda ja ühiskonna vahel. Suurt osa kindlatest Aafrika piirkondadest pärit inimestest, kellel on armistused, on võimalik identifitseerida kindlasse hõimu või etnilisse gruppi kuuluvaks. Põhja-Ghanas kasutavad märgistusi gonjad, nanumbad, dagombad, frafrad ja mamprusid.

Suriname naine rituaalse armistusega (1952)

Mõned hõimud Põhja-Ghanas, näiteks dagombad, kasutavad armistamist teatud tervisehäirete ravimiseks, näiteks ravitakse sel moel krampe, leetreid, kopsupõletikku, kõhuvalu jne. Usutakse, et need haigused asuvad veres, seega kui nahka lõikab traditsiooniline ravitseja ning pulber või ravim/nõiajook on kantud haavale, siis jõuab see otse vereringesse.⁹ Uuringud on samuti näidanud, et mõne piirkonna hõimudel on täheldatud seoseid kindlate kehapiirkondade armistuste ja immuunsuse vahel teatud haigusetekitajate suhtes. Armistused nendes kehapiirkondades on selleks, et selgelt näidata, millised isikud on haiguste suhtes immuunsed. Arvatakse, et kui haigestumise risk teatud piirkonnas kasvab, siis suureneb ka teatud kehapiirkondade armistamise osatähtsus ning selle tõlgendamine atraktiivse ja väärtusliku kaaslase märgina. Naised on armistanud rindu ja kõhtu, mõlemad viitavad noorusele ja viljakusele. Mehed on samas armistanud kehapiirkondi, mis näitavad seksuaalset küpsust ja jõudu: näiteks nägu, õlgu ja käsi. Huvitav on see, et seos kehaosade armistamise ja haigustekitajate olemasolu vahel pole meeste puhul sedavõrd ilmne. Uuringud on näidanud, et kõhu armistamine on olnud märgiks naissoost kaaslaste kvaliteedist ühiskondades, kus puututakse kokku suure haigustekitajate hulgaga.

Meetodid

Armistamine ei ole täpne praktika. Varieeruvus näiteks nahatüübi, lõike sügavuse ja selle osas, kuidas haava eest on paranemise ajal hoolitsetud, teevad tulemuse ennustamatuks. Meetod, mis töötab ühe inimese puhul, ei pruugi toimida teisel. Armid laienevad üldiselt paranemise ajal, seega tulemus on tavaliselt lihtne ja detailid kaovad paranemise jooksul.

Põletusmärgistamine

Kaasaegsed põletusarmistamise instrumendid

Inimese põletusmärgistamine on üks armistamise tüüpe, mis on loomu poolest sarnane kariloomade põletusmärgistamisega.

Põletusrauaga armistamine (strike branding)

Põletusrauaga armistamine on sarnane protsessiga, mida kasutatakse kariloomade märgistamiseks: metallitükk kuumutatakse ja surutakse märgistamiseks vastu nahka. Ajalooliselt on see kasutusel olnud ka orjade omanikukuuluvuse märkimiseks või kriminaalide karistamiseks, kuid kehakunsti vormina on see tehnika teiste tüüpidega võrreldes vähem eelistatud, kuna on vähem täpne ja tavaliselt laieneb märgitud joon paranemisel tugevalt; lisaks pole see armistamise tüüp soovitatud kumeratel kehapiirkondadel. Edukam viis on teha mitmevormilist põletust, mis tehakse tükk-tükilt, mitte korraga. Näiteks V-kujulise põletusmärgi saamiseks tuleks kaks joont põletada eraldi sirge metallitükiga, selle asemel et teha seda ühe V-kujulise tükiga.

Lasermärgistamine

Lasermärgistamise termini ja tehnika lõi Steve Haworth. Tehniline termin on "elektrokirurgiline märgistamine". See tehnika võimaldab armistamiseks kasutada meditsiinilist laserit. Mõiste ei viita mitte päris laserile vaid pigem elektrokirurgilisele seadmele, mis kasutab elektrit ning lõikab ja samal ajal põletab. Elektri sädemed hüppavad käes hoitavast pliiatsilaadsest seadmest nahale ja hajuvad. See on täpsem võimalus armistamiseks, sest sel moel on võimalik reguleerida tekitatava haava sügavust. Kui traditsioonilise otsese põletusmärgistamise puhul on kuumus edasi kantud ka aladele, mis ümbritsevad märgistamist, põletades ning kahjustades nahka, siis elektrokirurgiline märgistamine "sööb" nahka nii täpselt ja kiirelt ja vähe, et ümbritsev nahk ei saa kuumust ega kahjustust. See tähendab, et valu ja paranemise aeg pärast armistamist on palju lühem.

Külmaga märgistamine

See haruldane märgistamise meetod on sarnane põletusrauaga armistamisega, välja arvatud see, et märgistamise vahend on ekstreemselt külm (umbes nagu vedel lämmastik), selle asemel, et olla ekstreemselt kuum. See meetod põhjustab märgistusel tagasi kasvava valge karva/karvkatte ning see meetod ei tekita keloidkoe moodustumist. Seda protsessi kasutatakse ka kariloomade märgistamisel, kuid siinses kontekstis nimetatakse seda külmutavaks märgistamiseks.

Lõikamine

Naha lõikamist kosmeetilisel eesmärgil ei tohi segamini ajada enesevigastamisega, mida samuti on nimetatud "lõikamiseks." Võib esineda enesesandistamise juhtumeid ja enesearmistamisi mittekosmeetilistel põhjustel. Selle tehnika puhul lõigatakse jooned kirurgiliste terariistadega.

Tindiga hõõrumine

Tätoveerimistint (või mõni teine steriilne värvaine) hõõrutakse värskesse lõikesse. Enamik värvist jääb nahka, kui haav paraneb, mis kannab sama põhieesmärki kui tätoveeringulgi. Sarnaselt tätoveeringutega on tähtis, et ei eemaldaks koorikut, sest see tõmbaks nahast tindi välja. Üldsus tõlgendab sageli tindihõõrumist kui kehvalt tehtud tätoveeringut.

Nülgiv armistus

Lõigates üksikuid jooni, tulevad vaid üsnagi kitsad armid ning naha eemaldamine on võimalus saada suurema pinnaga armkude. Eemaldatava nahapiirkonna piirjooned lõigatakse ning seejärel eemaldatakse piirjoonte vahele jäänud nahk koorides või nülgides. Sel meetodil saadud armid on tihtilugu ebaühtlase tekstuuriga, lisaks oleneb selle tehnika puhul tulemus tugevalt kunstniku kogemusest ja lisaks ka haava edasisest hooldusest.

Lisandarmistamine (Packing)

See meetod on Läänes ebatavaline, kuid traditsiooniliselt on seda kasutatud Aafrikas. Lõige tehakse diagonaalselt. Täitematerjal, näiteks savi või tuhk, surutakse haava sisse. Suured paisunud armid tekivad paranemise jooksul, sel ajal kui haav surub endast välja sinna lisatud materjali.

Söövitamine

Armid saavutatakse nahakihte söövitamise abil eemaldades. Selle saavutamiseks kasutatakse ilma tindita tätoveerimisaparaati või mingit teist asja, mis eemaldab nahka hõõrdumise abil.

Keemiline armistamine kasutab söövitavaid kemikaale naha eemaldamiseks ja armistamiseks. Selle meetodi tulemus on tavaliselt sarnane teiste lihtsamate armistamise vormidega.

Paranemine

Keloidarmiga mees (1886)

Tavaline praktika on, et armistuse paranemisel kasutarakse selle ärritamist.

Ärritamine

Mida kauem haav paraneb, seda esiletungivam on hiljem arm. Seega tuleb selleks, et saada esiletungivad armid, haava võimalikult kaua lahti hoida. See toimub näiteks koorikute eemaldamise ja haava ärritamise abil keemiliste või looduslike ärritajatega, näiteks hambapasta või tsitrusemahlaga. Mõned praktiseerijad kasutavad jooditinktuuri, mille puhul on tõestatud, et see tekitab nähtavama armkoe (see on ka põhjus, miks jood-tinktuuri ei kasutata enam haavade ravimisel). Selle meetodiga võib haava paranemine võtta kuid ning on oht, et haav muutub ja arm võib tulla loodetust erinev.

Keloidarmid

Keloidid on suurenenud/kasvanud armid. Keloidistumine tekib geneetika, nahavärvi (tumedamad nahatüübid on vastuvõtlikumad keloidistumisele) või ärritamise tulemusel. Keloidarmid on tihti soovitud nende visuaalse, kolmemõõtmelise efekti ja kombitavuse pärast.

Ohud ja hoiatused

Armistamine tekitab kahju ja traumeerib nahka. Probleemiks ei ole mitte ainult valu, mida see tegevus tekitab, vaid ka see, et vahendid ja haav ise peavad olema puhtad ning puhtana hoitud. Selleks kasutatakse antibakteriaalseid vahendeid ning oluline on teadmine heast hügieenist üleüldiselt. Ei ole väga haruldane, et eriti ärritamise korral kandub lokaalne põletik edasi haava ümbrusse. Armistuse tegijal peab olema väga täpne teadmine inimese naha anatoomiast, et vältida vahendeid, mis lõikavad liiga sügavalt, põletavad liiga kuumalt või liiga kaua. Armistamine ei ole kaugeltki nii populaarne kui tätoveerimine, mis tähendab, et on raskem leida küllaldaste kogemustega tegijat. Lisaohutust vajavad põletusmärgistused, näiteks tuleb kanda maski, sest on võimalik, et nahast väljuvad õhku haigustekitajad naha põletamise ajal.