Mine sisu juurde

Asendusemadus

Allikas: Vikipeedia

Asendusemadus ehk surrogaatemadus (ka surrogaatlus, vahendussünnitus) on Eesti Naistearstide Seltsi definitsiooni järgi olukord, milles naine kannab rasedust ja sünnitab lapse paarile, kus naine ei ole võimeline sünnitama kaasasündinud emakaanomaalia, omandatud emakaanomaaliate või selle tõttu, et rasedus on vastunäidustatud.[1] Laiemalt on mõiste defineerinud oma artiklis Liiri Oja: "/-/ asendusemaduse all mõistetakse praktikat, mille käigus naine rasestub kavatsusega laps pärast sündi ära anda."[2]

Asendusema ehk surrogaatema on emasimetaja (tavaliselt naine), kes sünnitab talle siiratud võõrast päritolu embrüost arenenud lapse.

Surrogaatemadus on globaalselt väga vastuoluline teema. Paljudes riikides on igasugune surrogaatemadus illegaalne (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Soome), osades riikides on lubatud vaid altruistlik asendusemadus (nt Taani, Suurbritannia) ning suhteliselt vähestes riikides on altruistliku asendusemaduse kõrval lubatud ka tasustatud asendusemadus (nt Venemaa, India ning mõned USA osariigid).[3] Asendusemadusega on seotud mitmed usulised, eetilised ja juriidilised küsimused.

Surrogaatemaduse liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse traditsioonilist ja gestatsioonilist asendusemadust, samuti tasustatud ja tasustamata (ehk altruistlikku) asendusemadust.

Traditsioonilise asendusemaduse (ka geneetiline või osaline asendusemadus) korral jääb surrogaat rasedaks kasutades kehasisest kunstlikku viljastamist ehk surrogaadi munarakk viljastatakse tavaliselt last sooviva paari meespoole seemnerakuga.[4] Seega on surrogaat lapse geneetiliseks emaks. Geneetiliseks isaks on sellisel juhul last sooviva paari meespool, kelle seemnerakku protsessis on kasutatud. Traditsioonilise asendusemaduse puhul ei ole välistatud ka seemnerakudoonori kasutamine, sellisel juhul ei ole laps geneetiliselt seotud kummagi vanemaga, kes teda kasvatama hakkavad.

Kuivõrd traditsioonilise asendusemaduse puhul on oluline seemneraku ülekandmine naisele, kes last kannab, on põhimõtteliselt ja kokkuleppel võimalik seda teostada ka ilma meditsiinilise sekkumiseta ehk n-ö loomulikul teel.

Gestatsiooniline asendusemadus (ka täielik asendusemadus) tähendab olukorda, kus surrogaat kannab embrüot, mis on loodud kehavälise viljastamise teel (IVF - in vitro insemination) kasutades kas last sooviva paari või doonorite seemne- ja/või munarakku.[4] Naistele, kes ei ole võimelised rasestuma või last kandma, kuid kelle munarakke on võimalik kehaväliselt viljastada, võib gestatsiooniline asendusemadus olla ainsaks variandiks saada endaga geneetiliselt seotud järeltulijaid. Gestatsiooniline asendusemaduse korral võib lapsel olla geneetiline side kas ühe, mõlema või mitte kummagi (muna- ja seemneraku doonorite puhul) teda kasvatava vanemaga, kuid igal juhul puudub surrogaadil lapsega geneetiline side.

Tasustatud asendusemaduse puhul makstakse surrogaadile rahalist tasu, altruistliku asendusemaduse puhul mitte. Viimase puhul tuleb ära märkida, et altruistlik asendusemadus ei välista surrogaadi raseduse ja sünnitusega seotud kulude katmist.[2]

Surrogaatemadus Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

KarS § 132 lg 1 alusel on võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmine naisele, kes peale sündi plaanib lapse ära anda, karistatav.[5] Kuigi ei surrogaatema ega ka naist, kes soovib surrogaadi abil emaks saada, ei ole Eesti seaduste järgi võimalik karistada, on asendusemadus siiski ebaseaduslik. Täna kehtiva seaduse alusel on võimalik karistada meditsiinitöötajat, kes protseduuri läbi viib. Tuleb ära märkida, et seaduse tänane sõnastus ei keelusta traditsioonilist asendusemadust, sest seaduse sõnastuse järgi ei ole karistatav seemneraku ülekandmine naisele, kes peale sündi plaanib lapse ära anda.

Asendusemadus kriminaliseeriti taasiseseisvunud Eestis 1997. aastal, kui koos kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusega (KVEKS) võeti vastu ka vastav kriminaalkoodeksi (§ 120')[6] muudatus.

Aastaid on päevakorral olnud ka surrogaatemaduse dekriminaliseerimine. 2009. aasta maikuus toimus Sotsiaalministeeriumi saalis Eesti Bioeetika Nõukogu konverents “Asendusemadus – probleemist lahendusvõimalusteni”, kus leiti, et asendusemadus peaks olema meditsiinilistel põhjustel lubatud.[7] Teemaga tegeles 2009. aastal ka õiguskantsler Indrek Teder, kelle poole pöörduti küsimusega, kas asendusemaduse keeld ei riku laste kandmise võimet mitteomavate naiste põhiõigust vabale eneseteostusele (PS § 19) ning täisväärtuslikule perekonnaelule (PS § 27).[8] Kuna nii sotsiaal- kui ka justiitsminister tõdesid toona, et absoluutne keeld ei pruugi olla põhjendatud ning lubasid õiguskantsleri pöördumise peale küsimuse oma 2010. aasta tööplaani võtta, lõpetas õiguskantsler menetluse põhiseaduspärasuse osas seisukohta võtmata.[9]

2015. aastal kaalus asendusemaduse seadustamist Riigikogu sotsiaalkomisjon, kes korraldas väljasõiduistungi, milles osalesid erinevad huvigrupid. Jõuti samuti järeldusele, et teemaga tuleks tegeleda ja asendusemadust võiks lubada meditsiinilistel näidustustel. Kokkuleppe kohaselt võttis MTÜ Viljatusravi tugikeskus ülesandeks koguda erinevate huvigruppide arvamused ja välja toodud problemaatilised küsimused kokku ning edastada need Sotsiaalministeeriumile.[10] 2017. aastal tõstatas asendusemaduse seadustamise diskussiooni Riigikogu probleemkomisjon rahvastikukriisi lahendamiseks. Kui juunikuu istungil oldi veel seda meelt, et tuleks kohe asjaga tegelema hakata, siis intervjuus Terevisiooniga sama aasta novembris sõnas komisjoni juht Siret Repinski-Kotka, et Eesti ühiskond ei ole selleks praegu veel valmis, kuid avaldas siiski lootust, et ehk on lähiaastatel võimalik tõstatada avalik diskussiooni.[11]

Kehtiva keelu tõttu on Eesti naised käinud teistes riikides, kus asendusemadus on lubatud, surrogaadi abil lapsi saamas.[12] See omakorda on aga kaasa toonud veel enam juriidilisi probleeme seoses lapse kodumaale toomisega.[13]

  1. "Eesti Naistearstide Seltsi seisukohad: Asendusemadus (2012)". ENS. Vaadatud 16.08.2018.
  2. 2,0 2,1 Oja, L. "Reproduktiivõigused – asendusemadus Eestis" (PDF). Riigikogu kantselei õigus- ja arendusosakond. Teemaleht 09.09.2013, nr 16. Vaadatud 16.08.2018.
  3. Armour, K. L. "An Overview of Surrogacy Around the World" (PDF). Nursing for Women’s Health 16 (3). Vaadatud 16.08.2018.
  4. 4,0 4,1 Imrie, S. ja Jadva, V. "The long-term experiences of surrogates: relationships and contact with surrogacy families in genetic and gestational surrogacy arrangements". Reproductive BioMedicine Online. 29 (4): 424–435. Vaadatud 16.08.2018.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. "KarS § 132 lg 1". Riigi Teataja. Vaadatud 16.08.2018.
  6. "Kriminaalkoodeks § 120'". RT I 1999, 38, 485. Vaadatud 16.08.2018.
  7. Randlaid, S. "Pevkur: asendusemadusega tuleb edasi minna". Err.ee, 29.08.2009. Vaadatud 16.08.2018.
  8. "Õiguskantsleri 2009. aasta tegevuse ülevaade" (PDF). Tallinn: Õiguskantsleri Kantselei 2010, lk 48. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16.08.2018. Vaadatud 16.08.2018.
  9. Padrik, J. "Õiguskantsler: asendusemaduse regulatsioon vajab ümbervaatamist". Oiguskantsler.ee, 09.09.2009. Vaadatud 16.08.2018.
  10. "Sotsiaalkomisjon kaalus ekspertidega asendusemaduse seadustamist". Riigikogu.ee, 16.10.2015. Vaadatud 16.08.2018.
  11. Kotka-Repinski, S. "Kas asendusemaduse seadustamine oleks lahenduseks Eesti rahvastikukriisile (intervjuu)". Terevisioon. ETV 22.11.17. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.08.2018. Vaadatud 16.08.2018.
  12. Jõerand, R. "Eesti naised sõidavad välismaale asendusemadelt lapsi saama". Pealinn.ee 2.11.15. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.08.2018. Vaadatud 16.08.2018.
  13. Haravee, J. "Perekond mures: kas tõesti peame oma lapse Eestisse jõudes lapsendama?". Õhtuleht.ee 20.11.13. Vaadatud 16.08.2018.