Bohri aatomiteooria

Bohri aatomiteooria on üheelektroniste aatomite poolklassikaline mudel. Selle teooria aluseks on järgmised postulaadid:

1. Elektron liigub tuuma kulonilises väljas ringjoonelistel orbiitidel klassikaliste liikumisvõrrandite järgi.
2. Võimalikud on vaid sellised orbiidid, kus elektroni orbitaalne impulsimoment on Plancki nurkkonstandi $\hbar$ täisarvkordne: $L=n\hbar$, n = 1,2,3,...
3. Vastupidi klassikalise elektromagnetteooria ennustusele lubatud orbiitidel elektron ei kiirga elektromagnetlaineid, kuigi liigub kiirendusega.
4. Siirdudes orbiidilt energiaga $E_{m}$ orbiidile energiaga $E_{n}$ kiirgab (või neelab) elektron elektromagnetlaineid sagedusega $\omega =|E_{m}-E_{n}|/\hbar$.

Nende postulaatide alusel teostatav arvutus annab elektroni võimalikud energiad:

$E_{n}=-{\frac {mZ^{2}e^{4}}{8h^{2}\varepsilon _{0}^{2}n^{2}}}\approx {\frac {13,6Z^{2}}{n^{2}}}\,$eV,

kus Z on tuumalaeng, $\varepsilon _{0}$ on vaakumi dielektriline läbitavus ja e on elektroni laeng.

Selle aatomimudeli pakkus välja Niels Bohr 1913. aastal. Et tegemist oli veidi varem esitatud Ernest Rutherfordi aatomimudeli täiendusega, siis nimetatakse seda mõnikord ka Bohri-Rutherfordi aatomimudeliks.

Bohri mudel kirjeldas vesiniku (ühe elektroniga aatomi) ehitust piisavalt täpselt, selgitades tema spektrijoonte olemust. Siiski ei suudetud Bohri mudelit üldistada mitmeelektronilistele aatomitele. Bohri mudel ei seleta spektrijoonte peen- ja ülipeenstruktuuri, Zeemani efekti ega spektrijoonte intensiivsusi.