Doktriin

Doktriin (ladina keeles doctrina õpetus, juhtmõte) on vaadete, printsiipide, uskumiste, teaduslike, poliitiliste ja filosoofiliste tõekspidamiste süsteem, juhiste kogum, mis väljendab võimul olijate praktilise tegevuse põhisuundi ja pürgimusi. Riikide valitsuste levinud vorm teadvustada rahvusvahelist üldsust oma vaadetest ja välispoliitilistest ettevõtmistest. Kui on tegemist poliitilise doktriiniga, siis selle sisuks on seisukoht või põhimõte, mida propageeritakse, õpetatakse või rakendatakse seoses valitseva ringkonna tegevusega oma võimu realiseerimiseks. Poliitilisel doktriinil puudub ideoloogiline külg. Poliitiline doktriin põhineb ratsionaalselt välja töötatud väärtuste kogumil, mis võib iseenesest eelneda poliitilise identiteedi kujunemisele. Teoloogias mõistetakse doktriini all õpetuse muutumatut mütoloogilist alussüsteemi. Sageli on see sõna kirikutegelaste ringkondades kasutusel kui kiriku poolt välja kuulutatud religioossete põhimõtete kogum. Doktriin võib ka tavaõiguse kontekstis viidata nende seaduse põhimõttele, mis on vastu võetud varasematel aegadel. Näiteks juba Rooma impeeriumi ajal kehtestatud enesekaitsedoktriinile. Mõned organisatsioonid määratlevad doktriini lihtsalt kui "see, mida õpetatakse".

Sõjaline doktriin

Doktriini mõiste on eriti kehtiv militaarses kontekstis läbiviidavate sõjaliste operatsioonide puhul. Pea igal sõjaväelisel organisatsioonil on oma õpetus või juhtmõte. Tavaliselt kirjapanduna, kuid mõnikord suulise kokkuleppena. Mõned sõjalised doktriinid edastatakse sõdurite väljaõppeprogrammide kaudu. Eriti levinud on taolise reeglistiku kehtestamine olnud kaasaja rahuvalveoperatsioonides. Need määravad nii tsiviil- kui ka sõjalisi operatsioone. ÜRO rahuvalveoperatsioonide kohta võeti 2008. aastal vastu Capstone'i doktriin, mis annab juhiseid rahvusvaheliste üksuste tegevuse kohta asukohamaal nii tsiviilisikutega suhtlemisel kui ka militaarsete operatsioonide läbiviimisel.

20. sajandil on doktriinide genereerimisega silma paistnud suurriigid. Sellega tegelesid eriti innukalt külma sõja perioodil Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit. Nad üritasid endale määrata ühepoolseid õigusi rahvusvahelises suhtlemises, õigustada oma tegevust, aga üritasid ka nii üksteist kui ka rahvusvahelist üldsust hirmutada või tegutsemisele suunata.

Tähelepanuväärseid doktriine

Brežnevi doktriin. Kuu aega pärast Nõukogude bloki vägede interventsiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal hakkas Nõukogude Liit toimunut õigustama, deklareerides, et tal on õigus sekkuda nende riikide siseasjadesse, kus tema meelest kontrrevolutsioonilised jõud ohustavad sotsialismi. Septembris 1968 ilmunud ajalehe Pravda artiklis räägiti üksikute sotsialistlike riikide limiteeritud suveräänsusest “sotsialistliku sõprusühenduse” raames. Novembris 1968 pidas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev kõne Poola Ühendatud Töölispartei (Polska Zjednoczona Partia Rabotnicza, PZPR) viiendal kongressil, kus teatas, et sotsialistlikel riikidel on õigus tungida sisse ükskõik millise vennasmaa territooriumile, kui seal tundub sotsialistlik süsteem ja tema ideoloogia olevat ohus. Neid seisukohti hakati hiljem nimetama Brežnevi doktriiniks. Kaudselt kasutati neidsamu õigustusi ka pärast Nõukogude vägede sissetungi Afganistani 1979. aastal. Selle doktriini tühistas 1989 Mihhail Gorbatšov.

Bushi doktriin. Ameerika Ühendriikide president George W. Bushi välispoliitilised põhimõtted, mis käsitlesid ennetava sõja kasutamist ning ühepoolset suhtumist rahvusvahelistesse kokkulepetesse ja lepingutesse. Termin on kasutusel 2001. aasta juunist kui ajalehe The Washington Post kolumnist Charles Krauthammer kirjeldas Bushi administratsiooni ühepoolset taganemist ballistiliste rakettide keelustamise lepingust (Anti-Ballistic Missile Treaty, ABM) ja keeldumist ühineda Kyōto protokolliga. Pärast 11. septembri rünnakut New Yorgi kaksiktornidele võttis USA selle doktriini alusel endale õiguse, kindlustada end nende riikide vastu, kes annavad terrorirühmitustele võimaluse rajada oma territooriumil baase või osutavad neile mistahes abi. Selle doktriini põhimõtteid kasutati 2001. aastal Afganistani sõjas osalemise õigustamiseks ning 2003. aastal otsuse vastuvõtmisel tungida Iraaki.

Carteri doktriin. USA president James Carter tegi jaanuaris 1980 avalduse Ameerika Ühendriikide eluliste huvide kohta Pärsia lahe piirkonnas. Doktriin oli inspireeritud tema julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski poolt ja otseselt ajendatud NSV Liidu sissetungist Afganistani. Deklareeriti, et USA omab õigus sekkuda piirkondlike tülide lahendamisse, kui seal on seatud ohtu tema riiklikud huvid. USA võttis endale õiguse anda relvastatud vastulöök mistahes kolmanda riigi katsele kehtestada Pärsia lahe piirkonnas oma ülemvõim. Selle doktriini alusel arendati välja USA kiirreageerimisüksused, mida 1990. aastal kasutati efektiivselt Pärsia lahe operatsioonis “Kõrbekilp”. Kujutas presidentide Harry Trumani ja Dwight Eisenhoweri seisukohtade edasiarendust, kuid osalist loobumist president Richard Nixoni liberaalsest doktriinist.

Clintoni doktriin. USA presidendi William Clinton esitas 1994. aastal Rahvusliku Julgeoleku kontseptsiooni “Tegevuse ja laienemise strateegia”. Selles käsitleti USA välispoliitika põhiseisukohti 21. sajandiks. Oli suuresti kantud Nõukogude Liidu lagunemisest tingitud Venemaa nõrkusega ning endiste supervõimude vahelise konkurentsi kadumisest. Väljendas seisukohti, et Venemaaga tuleb arendada sõbralikke suhteid ning kaasata teda nii rahvusvaheliste probleemide lahendamisse tervikuna kui ka osalema NATO raames viljeldavasse Partnerlus Rahu Nimel (Partnership for Peace, PfP) protsessi. Doktriin rõhutas vajadust toetada demokraatia arenemist Kesk- ja Ida-Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aasia Vaikse ookeani regioonis, lähtudes Immanuel Kanti filosoofia põhimõttest, et demokraatiad ei sõdi üksteisega.

Eisenhoweri doktriin. USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri poolt 5. jaanuaril 1957 Kongressis peetud kõnes välja kuulutatud USA välispoliitiline programm, milles analüüsis Briti-Prantsuse sõjalise aktsiooni läbikukkumise põhjusi Suessi kriisi ajal oktoobris 1956. Eisenhower hoiatas Nõukogude Liidu kasvava mõju eest Kesk-Idas ning esitas plaani, kuidas ennetada Moskva diplomaatia ja sõjalise kohaloleku sisseimbumist sellesse piirkonda. Lähis-Ida agressiooni ohvritele lubati USA sõjalist abi. Doktriin hakkas ametlikult kehtima 9. märtsil 1957, kui president kirjutas alla esindajatekoja ja senati ühisresolutsioonile. Selle järgi sai president õiguse kasutada oma äranägemisel sõjalisi jõude Lähis- ja Kesk-Idas. Doktriini põhimõtteid rakendati kahel korral. Aprillis 1957 abistati Jordaania kuningat Hussein ibn Talali Liibanonist riiki sisse imbunud vasakpoolsete poliitiliste jõudude ähvarduse tagasitõrjumisel. Juulis 1958 randusid 10 000 USA merejalaväelast Liibanoni presidendi Camille Nimr Chamouni kutsel Beirutis, et olla valmis tõrjuma Iraagi revolutsioonilise valitsuse interventsiooniohtu. Need aktsioonid olid eriti ebapopulaarsed Lähis-Ida maades ning õhutasid araabia maade natsionalistlike liikumiste arengut. Selle doktriini arhitektiks oli riigisekretär John Foster Dulles. Pärast tema surma 1959 kevadel kaotas doktriin oma aktuaalsuse.

Fordi doktriin. Ameerika Ühendriikide presidendi Gerald Fordi poolt 7. detsembril 1975 Honolulu Ülikoolis (Hawaii) peetud ettekandes esitatud USA administratsiooni seisukohad Vaikse ookeani piirkonna riikide probleemide lahendamiseks ja USA kohaloleku tagamiseks Aasia, Kaug-Ida ning Vaikse ookeani piirkonnas. Seisukohad kujunesid pärast tema visiite Hiinasse, Indoneesiasse ja Filipiinidele ning baseerusid veendumusel, et stabiilsus selles piirkonnas tuleneb USA sõjalisest võimsusest. Peeti vajalikuks tugevdada USA sõjalist ja poliitilist partnerlust mitmete Aasia riikidega, eriti Jaapaniga. Hiinat nimetati üheks peamiseks Aasia ja Vaikse ookeani regiooni jõudude tasakaalu tagavaks riigiks. Nõukogude Liidu sekkumist selle piirkonna probleemide lahendamisse peeti välistatuks.

Hallsteini doktriin. Saksamaa LV välisministri Walter Hallsteini poolt 22. septembril. 1955 avaldatud seisukoht, mis kuulutas, et Lääne-Saksamaa loobub diplomaatilistest suhetest iga riigiga, mis tunnustab Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Saksamaa LV kuulutati ainsaks Saksa riigiks. Nõukogude Liidule tehti erand ja aktsepteeriti tema lähedasi suhteid Saksa DV-ga. Need seisukohad ähvardasid viia Lääne-Saksamaa välispoliitilisse isolatsiooni. Pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist Rumeeniaga 1967. aastal kuulutati välja pragmaatilisem reguleeritud kooseksisteerimise (Geregeltes nebeneinander) poliitika, mis väljendas leppimist reaalse olukorraga ning rahumeelsema idapoliitika (Ostpolitik) viljelemist nii Saksa DV-ga kui ka Nõukogude Liiduga. Detsembris 1972 sõlmiti kahe Saksa riigi vahel leping, et kumbki ei saa tegutseda teise nimel, mis tähendas ametlikku loobumist Hallsteini doktriinist.

Karaganovi doktriin. Venemaa Välis- ja Julgeolekupoliitika Nõukogu presiidiumi esimehe politoloog Sergei Karaganovi nimega seostatav Venemaa välispoliitiline doktriin, mis käsitles suhtlemist taasiseseisvunud Eesti, Leedu ja Lätiga, mida Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane peab jätkuvalt oma mõjupiirkonna riikideks. Balti riike nimetati lähivälismaaks ja endisi Nõukogude Liidu liiduvabariike Venemaa eluliste huvide sfääriks. Karaganovi doktriini üheks põhiseisukohaks on ka, et Venemaa peab oma eesmärkide saavutamiseks kasutama välismaal elavaid kaasmaalasi, kes peavad olema Moskva poolt manipuleeritavad. Neid tuleb suunata ning varjatult majanduslikult ja üldpoliitiliselt abistada. Parimaks vahendiks nende eesmärkide saavutamisel peetakse sisseimbumist asukohamaa majandusstruktuuridesse. Venemaa ametivõimude ülesandeks on teha kõik, et hõlbustada Vene kapitali paigutamist lähivälismaa riikide ettevõtlusse ja kinnisvaraturule. Oluline takistus doktriini realiseerimiseks olevat, Eestis ja Lätis elavad vene keelt kõnelevad inimesed on ilma kodakondsuseta ja ei oska asukohamaa keelt. Seetõttu tuleb nõuda Eesti ja Läti ametivõimudelt kodakondsuse nullvariandi kehtestamist ja sellekohase rahvusvahelise propagandakampaania korraldamist. Leiti ka, et kõikide vahenditega tuleb takistada Balti riikide ühinemist lääne struktuuridega, sest see viiks need riigid välja Venemaa mõjusfäärist. Venemaa vastuseis Eesti, Leedu ja Läti liitumisele NATO ja Euroopa Liiduga ebaõnnestus.

Monroe doktriin. 1852. aastal kasutusele võetud mõiste USA välispoliitika iseloomustamiseks. Põhimõtte esitas juba 2. detsembril 1823 Kongressile president James Monroe. Tema ettekande autor oli riigisekretär John Quincy Adams. Monroe väitis, et Ameerika mandreid ei saa vaadelda kui ükskõik millise Euroopa riigi edaspidise koloniseerimise objekti ning USA käsitleb iga taolist katset kui ohtu USA rahule ja riigi julgeolekule. USA ei sekku Euroopa riikide konfliktidesse, kui nood loobuvad uute kolooniate rajamisest Ameerikasse ega kavanda ka Ameerika riikide vastast interventsiooni. Doktriini eirati kuni Ameerika kodusõjani (1861–1865). 20. sajandi alguses tõusid doktriini seisukohad tähelepanu keskmesse. President Theodore Roosevelti ja senaator Henry Cabot Lodgi initsiatiivil viidi sisse parandusi, mis lubasid USA-l teatud tingimustel ühepoolselt jõudu kasutada. Doktriin võimaldas USA-l osaleda lõpuks esimeses maailmasõjas, et tõrjuda Saksamaa allveelaevade rünnakuid reisi- ja kaubalaevadele (näiteks Lusitania intsident). Doktriini mõju laiendati ka Jaapanile ning võimaldas USA ühinemine Natsi-Saksamaa vastase koalitsiooniga. Teise maailmasõja lõppedes hakkas USA sekkuma Euroopa riikide siseasjadesse ning pidas Ladina-Ameerikat oma mõjusfääriks, mis nii mõnelegi selle regiooni riigile alates Kuuba kriisist oli vastuvõetamatu.

Nixoni doktriin. Lähtus USA presidendi Richard Nixoni arusaamast, et Vietnami sõjast tulenev globaalsete julgeolekukohustuste täitmise vähendamine ja üldise militariseerimispoliitika ajamine on kallutanud USA diplomaatia õigelt kursilt kõrvale. Nixon esines 25. juulil 1969 Guami kriisi ajal seal pressikonverentsil, kus teatas, et tema administratsioon on võtnud kursi Vietnami sõjas osalemise taktika muutmiseks, kuna sõja senine käik on olnud ebaedukas. 18. veebruaril 1970 Kongressile saadetud presidendi läkituses formuleeriti doktriini seisukohad, mille kohaselt hakkab USA Aasias ja mujal toetama kohalikku rahvuslikku võitlust kommunistlike liikumiste vastu, kuid ise otseselt ei sekku. Põhimõtteliselt loobuti seni kehtinud doominosündroomi teooriast, mis väitis, et kontrolli minetamine ühe riigi üle toob kaasa selle minetamise ka naaberriikides. Nixon otsustas keskenduda Euroopa ja Aasia strateegilistele piirkondadele, püüdes saavutada oma tahtmist majanduslike ja poliitiliste küsimuste seostamisega, ning pidas vajalikuks loobuda brutaalsest sõjalise jõu kasutamisest.

Reagani doktriin. USA presidendi Ronald Reagani poolt 1985. aasta 6. veebruaril antud lubadus, mis trükiti ära ajakirjas Time, et kõikidele antikommunistlikele ülestõusnutele (keda ta nimetas vabadusvõitlejateks), antakse abi. Ta võrdles neid Ameerika iseseisvussõjas (1775–1783) tegutsenud miilitsaüksuste (Minuteman) liikmetega. See oli õigustuseks anda igasugust toetust Afganistani, Angola ja Nicaragua sissidele. Ta ütles, et USA ei tohi murda nende usku, kes riskivad oma eluga igal mandril Afganistanist Nicaraguani, et hakata vastu Nõukogude agressioonile. See oli alates 1980. aastate alusest Reagani administratsiooni tegutsemise nurgakivi ja pealiin Nõukogude Liidu vohava poliitilise ja sõjalise hegemoonia taltsutamiseks, mis sisuliselt viis Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal.

Sinatra doktriin. Nõukogude Liidu valitsuse pressiesindaja Gennadi Gerassimovi mõtteavaldus 1989. aasta alguses. Temalt küsiti, kas Moskva kasutab Ida-Euroopa riikide suhtes endiselt Brežnevi doktriini. Gerassimov vastas sellele, et nüüdsest peale järgib Kreml Sinatra doktriini, mis tähendab, et nad võivad käia oma teed. Ta pidas silmas Frank Sinatra populaarset laulu "My Way" (sõna-sõnalt "Minu tee", kuid sisuliselt "Minu komme elada"). Seda mõtteavaldust käsitleti signaalina, et Nõukogude Liit Ida-Euroopa režiime enam ei toeta ja kommunistlikku süsteemi säilitada ei soovi. Saksamaal võeti seda kui selget märki, et Nõukogude blokk hakkab lagunema ja aeg on taasühinemiseks küps. Kantsler Helmuth Kohl alustas sellest informatiivsest seisukohast innustatuna tegevust kahe Saksamaa taasühendamiseks.

Trumani doktriin. 12. märtsil 1947 esitas USA president Harry S. Truman Kongressile välispoliitiline programmi, milles tehti ettepaneku toetada Kreekat ja Türgit majanduslikult ning sõjaliselt 400 miljoni dollariga. Kreeka valitsus võitles sel ajal oma kommunistlike mässuliste vastu, Türgi aga oli NSV Liidu tugeva diplomaatilise surve all. Selle abiga pidid need riigid tõrjuma tagasi välismaise sekkumise oma siseasjadesse ning elimineerima oma relvastatud vähemuste väljaastumised. Doktriinis selgitati laiemalt totalitarismi ilminguid maailmapoliitikas ning kirjeldati ohte, mis ähvardavad demokraatlikku elulaadi. Puudutati vajadust tõrjuda tagasi Nõukogude Liidu ambitsioonid suurendada Euroopas oma mõjutsoone. Sellest esinemisest tulenevalt töötati välja USA poliitika kommunistliku ekspansiooni tõkestamiseks. Seda doktriini käsitleti hiljem kui külma sõja väljakuulutamist.

Vaata ka

Kirjandus

Tiit Made. Rahvusvahelised suhted, Tallinn, 2002
Evans, G., Newnham, J. The Penguin Dictionary of International relations. London, 1998.
Stephanie Lawson. International Relations, Cambridge, 2017