Euratomi leping
Euratomi leping ehk ametliku nimega Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping on leping, millega rajati Euroopa Aatomienergiaühendus. Leping allkirjastati 1957. aasta 25. märtsil koos Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) loomise lepinguga ning see jõustus 1958. aasta 1. jaanuaril. Kui Roomas Kapitooliumil allkirjastatud lepingule andsid algselt oma allkirjad Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburgi, Hollandi ja Lääne-Saksamaa esindajad, siis nüüdsest on lepingul 28 osapoolt (kõik Euroopa Liidu liikmesriigid).
Tänu lepinguga rajatud organisatsiooni madalamale profiilile on Euratomi leping üpris vähetuntud. Kui EMÜ on kujunenud praeguseks Euroopa Liiduks, on Euratom jäänud suures osas samasuguseks kui see oli aastal 1957, kuigi organisatsiooni üle valitsevad Euroopa Liidu institutsioonid. Euratom rajati küll oma sõltumatute institutsioonidega, kuid 1967. aasta liitmislepinguga liideti seni eraldi olnud Euratomi ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse institutsioonid Euroopa Majandusühenduse institutsioonidega.
Kuna tänapäeval on kõik tuumaenergiat puudutav Euroopa avalikus arvamuses tundlik teema, on Euratomi lepingut vaid väga vähe muudetud. Seetõttu väidetakse ka, et leping on liiga aegunud ning seda eriti demokraatliku järelevalve kohta käivates punktides. Kartes, et tuumaenergia teema lisamine kavandatavasse kõiki varasemaid lepinguid koondavasse Euroopa põhiseaduse lepingusse pööraks rohkem inimesi selle vastu, ei lisatud sinna Euratomi lepingut.
Euratomi leping kehtib seetõttu tänaseni, kuid seda kui eraldiseisev õiguslik leping. See moodustab ka osa aktiivsetest Euroopa Liidu lepingutest.