Eurofighter Typhoon

Eurofighter Typhoon
	Typhoon T1
Tüüp	hävituslennuk
Tootja	Eurofighter GmbH
Meeskond	1–2
Pikkus	15,96 m
Tiivaulatus	10,95 m
Tippkiirus	2495 km/h (Mach 2+)
Lennukaugus	3790 km

Eurofighter Typhoon Helsingi õhuetendusel 2017. aastal

Eurofighter Typhoon on deltatiivaga kahemootoriline part-tüüpi (kanard-) hävituslennuk, mille ehitasid ühisprojektina Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Suurbritannia. Nimeosa "Eurofighter" kasutatakse ainult Itaalias, Austrias ja Saksamaal. Mujal kasutatakse üldiselt nime Typhoon (NATO koodnimi).^[viide?]

1983. aastal käivitasid Suurbritannia, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa programmi "Future European Fighter Aircraft" (FEFA). Loodav lennuk pidi olema lühikese hoovõtu- ja maandumisteekonnaga. Pärast prantslaste 1984. aasta nõudmist, et välja töötataks ka lennukikandjatel kasutatav versioon, ning nende soovi saada projektis juhtroll tõmbusid Suurbritannia, Lääne-Saksamaa ja Itaalia projektist tagasi ning algatasid uue EFA programmi. 2. augustil 1985 alustasid nad Eurofighteri projekti ning teatasid, et Prantsusmaa ja Hispaania otsustasid projektis mitte osaleda. Vaatamata Prantsusmaa survele liitus Hispaania juba sama aasta septembris uuesti Eurofighteri projektiga. Prantsusmaa lahkus projektist aga lõplikult ning arendas oma algsest ACX-i prototüübist välja Dassault Rafale'i.

Koos tegutsevad riigid asutasid 1986. aastal ettevõtte Eurofighter Jagdflugzeug GmbH, mis hakkas lennukit projekteerima. Projekti haldas NETMA (NATO Eurofighter and Tornado Management Agency), mis oli ka esimene klient. Lennuki prototüübi esmalend toimus 27. märtsil 1994, saritootmist alustati 2003. aastal. Lennuki konstruktsioonis on kasutatud 82% komposiitmaterjale, millest 70% on kasutatud süsinikkiudu ja 12% klaaskiudu. ^[1]

Lennuk on kasutusel Suurbritannias (tellitud 160 lennukit), Saksamaal (143), Itaalias (96), Hispaanias (73), Saudi Araabias (72) ja Austrias (15). Lennukite ehitamiseks sõlmiti kolme projekti lepe, millest 2009. aasta novembri seisuga on esimene valmis täielikult, teine osaliselt ja kolmas on algusjärgus. Kokku on tellitud 559 lennukit. Esimesena võeti lennukid relvastusse Saksamaal 4. augustil 2003.

1999. aastal tellis ka Kreeka 60 Typhooni, kuid pingelise eelarve ja olümpiamängude korraldamise nimel ressursside koondamise tõttu tuli see tellimus tühistada. Siiski plaanib Kreeka valitsus edaspidi Typhoone tellida.

2007. aastal testis Jaapan eri riikide sõjalennukeid sooviga neid endale tellida. Konkursi võitjaks tunnistati Typhoon. Ameerika Ühendriikide F-22 Raptor paistis silma küll väga heade omaduste poolest, kuid Ameerika Ühendriigid on oma relvastuse müügile kehtestanud ranged piirangud. Seetõttu ei saa Jaapan neilt lennukeid osta, kuid Euroopa Liit ei pea Typhoone eriliseks sõjasaladuseks ja on neid juba Saudi Araabialegi müünud.

2009. aasta seisuga ei ole Typhoone sõjategevuses kasutatud. Näiteks Itaalia turvab nendega Albaania õhuruumi, Suurbritannia Falklandi saarte õhuruumi. Mitu riiki on Eurofighter Typhooniga olnud ka Balti õhuturbe missioonil.

Tehnilised näitajad

Saksamaa õhujõudude Eurofighter Typhoon EF2000 Berliini õhuetendusel 2016. aastal
Meeskond: 1–2
Pikkus: 15,96 m
Tiivaulatus: 10,95 m
Tiiva noolsus: 53 nurgakraadi
Kõrgus: 5,28 m
Tühimass: 11 000 kg
Max tühikaal (kütuseta, relvalastita): 15 550 kg
Max mass õhkutõusmisel: 23 500 kg
Relvalast (välistel riputustel): 7500 kg
Max kütusevaru: 5000 kg
Mootor: 2 × Eurojet EJ200, (2 x 60 kN, järelpõlemisel 2 x 90 kN)
Kiirus: 2495 km/h (Mach 2+) 11 000 meetri kõrgusel
Tegevusraadius: 1390 km
Lennukaugus: 3790 km
Lennulagi: 19 812 m
Statsionaarne pardarelv: 1 x 27 mm automaatkahur Mauser BK-27, laskemoona varuga 150 mürsku