Georges Mathieu

Georges Mathieu
Sündinud	27. jaanuar 1921 Boulogne-sur-Mer, Prantsusmaa
Surnud	10. juuni 2012 Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Kodakondsus	Prantsusmaa
Haridus	Douai Ülikool
Elukutse	kunstnik, õppejõud, tõlk
Žanr	informalism, lüüriline abstraktsionism
Tuntud teoseid	"Kapetingid kõikjal", "Hastingsi lahing"
Tunnustus	Auleegioni orden
Tegutsemisaastad	1942–2012

Georges Mathieu (27. jaanuar 1921 Boulogne-sur-Mer – 10. juuni 2012 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, kes on eelkõige tuntud lüürilise abstraktsionismi looja ja peamise viljelejana. Tema loomingus on olulisel kohal juhus, spontaansus ja teose vabastamine igasugusest vormist.

Mathieu maalid on suuremõõtmelised – sageli mitme meetri laiused/pikkused – ning tema tegevust saab otseselt seostada nn tegevusmaaliga. Mathieu tegutses erakordse aktiivsusega kogu elu vältel ning pakkus konkurentsi USA-s laialdaselt levinud abstraktsele ekspressionismile.

Elukäik

Georges Mathieu sündis 27. jaanuaril 1921 Boulogne-sur-Meri linnas Põhja-Prantsusmaal pankurite peres. 12-aastaselt kolis ta koos perega Versailles’sse ning õppis seejärel Hoche’i lütseumis süvendatult kreeka, vene ja hispaania keelt. Ta jätkas haridusteed Rouenis ja Cambrais. 1941. aastal astus ta Douai ülikooli juurat ja inglise keelt õppima, mille ta ka hiljem bakalaureusekraadiga viimati nimetatud alal lõpetas. Mathieu tööpõld oli rikkalik, muuhulgas jõudis ta nooruses II maailmasõja ajal töötada nii USA armee tõlgina kui ka pärast sõda prantsuse keele professorina Biarritzi Ameerika ülikoolis.

Kunstini jõudis Georges Mathieu iseõppimise teel 1942. aastal. Tema varajasem looming koosneb peaasjalikult maastikumaalidest ja portreedest. Peagi jõudis Mathieu abstraktsionismini, kusjuures tema peamiseks mõjutajaks ja uurimistöö aluseks selles vallas peetakse 1936. aastal ilmunud Edward Crankshaw’ teost "Joseph Conrad: Some Aspects of the Art of the Novel". Mathieu kõige vanemad abstraktsed teosed koosnevad amorfsetest kujunditest, samuti katsetas ta nn dripping- ehk tilgutamistehnikat. Prantsuse kunstnik on koguni hiljem eksitavalt väitnud, et hoopis tema on eelmainitud maalimisviisi looja, mitte Jackson Pollock ega Max Ernst. Küll aga on Mathieu aluse pannud teisele stiilile, mida ta ise nimetas lüüriliseks abstraktsionismiks ja mida ta asus vastandama geomeetrilisele abstraktsionismile.

1947. aastal kolis ta Pariisi ning töötades paralleelselt avalike suhete juhina transatlantilises USA laevafirmas, jätkas ka kunsti harrastamist. Tema loomingut mõjutasid 1940ndate lõpus tugevalt kunstnikud Camille Bryen ja Wols ning juba oma esimesel Pariisi aastal korraldas Mathieu Galerie du Luxembourgis esimese lüürilise abstraktsionismi näituse "L’imaginaire". 1949. aastal osales ta oma esimesel grupinäitusel üheskoos Jean Dubuffet’ ja Jean Fautrier’ga ning järgmisest aastast pärinevad Mathieu esimesed tašistlikud maalid. Lisaks toimus vastmainitud maalikunstnikule väga viljakal 1950. aastal ka tema esimene isikunäitus Rene Drouini galeriis Pariisis. Muuhulgas asus ta avaldama filosoofilis-teoreetilisi artikleid kunstiarengutest ajakirjas Art Informel. 1951. aastal korraldas Mathieu koos mitme teise informalismi viljeleva prantsuse kunstnikuga Nina Dausset’ galeriis esimese üleeuroopalise lüürilise abstraktsionismi näituse, mille peamisi eesmärke oli vastanduda USA-s samal ajal levinud abstraktsele ekspressionismile. Polarisatsioon Lääne-Euroopa ja USA kunsti avangardi vahel 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses väljendus seega ka selgelt Mathieu tegevuses kunstnikuna.

Peagi muutus Georges Mathieu nimi rahvusvaheliseks: 1952. aastal toimus tema esimene isikunäitus väljaspool Prantsusmaad New Yorgis Stable’i galeriis. Muud märkimisväärsed välisnäitused toimusid Mathieul veel 1956. aastal Londoni Kaasaegse Kunsti Instituudis ja São Paulo modernse kunsti muuseumis 1960. Üheks kõige levinumaks paigaks, kus tema näitused aset leidsid, oli New Yorgis asuv Kootzi galerii. 1960. aastate I pooles katsetas ta teisigi kunstiliike: nii valmis tema esimene monumentaalne skulptuur 1962. aastal. Peale selle jätkas ta kunstiteoreetiliste artiklite kirjutamist ja avaldamist. 1974. aastal disainis ta uue prantsuse 10-frangise mündi ning lisaks kujundas ka postmarke. Oma loomingu hilisel perioodil alates 1980ndatest muutus tema värvikasutus veelgi rikkalikumaks ning lisaks kadus kunstniku maalidelt igasugune keskne figuur või moodustis. Mathieu oli aktiivne tegutseja kogu pika elu jooksul ning mitmed tema näitused toimusid veel 21. sajandi esimesel kümnendilgi. Teda on autasustatud nii Prantsuse Auleegioni ordeniga kui ka kõrgeima järgu teenetemedaliga panuse eest Prantsuse kultuuripärandi rikastamisse. Lisaks oli ta alates 1975. aastast Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeemia liige. Georges Mathieu suri 91-aastaselt 2012. aasta 10. juunil Pariisis Boulogne-Billancourti linnaosas.

Looming ja peamised teosed

Mathieu lüüriline abstraktsionism ei lähtunud vormiotsingutest ning keskendus loomeprotsessis eelkõige täieliku spontaansuse saavutamisele. Kunstikriitik Michel Tapié soovitas koguni „ … viskuda töösse, mõtlemata kompositsioonile ja ilma ühegi ideeta, kaalutlusteta … “. Loomine pidi muutuma n-ö tegevuseks või sündmuseks omaette ning lisaks leiti, et kunst ei tohi lähtuda mitte stiilist, vaid kunstnikust enesest. Mathieu looming on eelmainitud soovitustega tugevas kooskõlas, sarnanedes seega USA kuulsaimate abstraktsete ekspressionistide (J. Pollock jt) töövõtetega. Sageli maalis ta publiku silme all suurele, mitmete meetrite laiusele/pikkusele lõuendile ning seda vägagi kiiresti, kandes ise seejuures tihti ka teemakohast kostüümi. Mathieu deklareeris, et tema teosed on lausa kirjandusliku tähendusega ning pealkirjastas neid sageli Prantsusmaa ajaloo sündmustest inspireerituna, kusjuures eelistatud olid seejuures verised peatükid keskajast. Jaak Kangilaski on avaldanud arvamust, et Mathieu eelistuse taga võis olla tema arusaam keskajast kui väga värviküllasest perioodist, mil palju sõltus juhustest: sama kajastub ka tema maalidel. Maalimiseks kasutas ta aeg-ajalt väga pika varrega pintsleid, nii et käsi ei suutnud selle liikumist täielikult kontrollida, suurendades seega veelgi juhuse rolli. Samuti pigistas ta sageli värvi lõuendile otse tuubist ning hõõrus selle käega laiali. Oma väga kiire maalimistempoga soovis ta vabaneda mõistuse ikkest ja lasta end juhtida vaid juhusel.

Üheks kuulsaimaks Mathieu teoseks on 1954. aastal valminud monumentaalne, 295x600 cm teos „Kapetingid kõikjal“, mida on võimalik näha Pariisi moodsa kunsti muuseumis. Teosel on ühevärviline sile taust, millele on otse tuubist puhta värvi joontena maalitud erinevad „kirjad“. Teosel on keskne fookus, „millest väljuvad intensiivsed, paksud või õhukesed jooned ja siksakilised kõverad“. Maali kohta on öeldud, et vaid üheksa aastat pärast II maailmasõja lõppu maalituna annab see tunnistust edasi kulgeva maailma „kiirusest ja haprusest“. Veel üks silmapaistev – ning ilmselt ka kõige monumentaalsem – Mathieu teos on 1956. aastal valminud hiiglaslik, üle 30 m² suurune maal „Austusavaldus kogu maailma poeetidele“. Tema jaoks oli kogu maali valmistamine muutunud etenduseks, millega ta oli Euroopas üks pioneere. Juhust soosiv loomemeetod ja -tehnika tõi Mathieule üleeuroopalise kuulsuse, ent samas tunnistab inglise kunstikriitik Edward Lucie-Smith, et Mathieu näib „virtuoosina, kes rahuldub oma trikkidega“ ning seega ei saavutanud ta teoste formaadis ja etenduslikkuses ameeriklastega võrdväärset positsiooni.