Guinea ja Roheneeme Sõltumatuse Aafrika Partei

Guinea ja Roheneeme Sõltumatuse Aafrika Partei (portugali keeles Partido Africano da Independência da Guiné e Cabo Verde, lühend PAIGC) on Guinea-Bissau (varem ka Roheneemesaarte) partei, algselt Portugali Guinea ja Roheneemesaarte iseseisvusliikumine (asutatud 1956).

Partei kuulub Sotsialistlikku Internatsionaali.

Partei esimees on alates veebruarist 2014 Domingos Simões Pereira. Eelmine esimees oli Carlos Gomes Júnior. Partei peakorter asub Bissaus.

Partei oli Guinea-Bissaus võimul alates riigi iseseisvumisest kuni 1990. aastate lõpuni ning aastatel 2004–2005. Praegu on tal Rahvuslikus Rahvakogus suurim kohtade arv. Aastatel 2007–2008 osales PAIGC koalitsioonis; selle liige Martinho Ndafa Kabi oli Guinea-Bissau peaminister.

Ajalugu

19. septembril 1956 Portugali Guineas asutatud PAIGC oli algselt marksismist inspireeritud iseseisvusliikumine. Asutamist juhtisid Amílcar Cabral ja tema poolvend Luís Cabral, kes pooldasid Cabo Verde ja Portugali Guinea iseseisvumist.

1950. aastatel oli Portugali Guinea kõige vaesem ja vähem arenenud Portugali asumaa Aafrikas. Portugali jaoks oli tal tähtis strateegiline asend, sest selle kaudu käidi Portugali Mosambiigis ja Portugali Angolas.

1959. aastal leidis aset Pidjiguiti veresaun: Portugali sõdurid avasid tule protesteerivate dokitööliste pihta; hukkus 50 inimest. See sündmus ajendas paljusid ühinema PAIGC-i iseseisvustaotlustega. Portugal ei pidanud PAIGC-i suureks ohuks ega astunud tõsiseid samme selle mahasurumiseks.

1961. aastal moodustasid FRELIMO (Mosambiik), MPLA (Angola) ja PAIGC Portugali Asfrika asumaade iseseisvusvõitluse koordineerimiseks ühispartei Conferência das Organizações Nacionalistas das Colónias Portuguesas ('Portugali Asumaade Rahvuslike Organisatsioonide Konverents; lühend CONCP), mis kolme organisatsiooni rahvusvahelistel üritustel sageli esindas.

PAIGC oli algselt rahumeelne liikumist, mis taotles portugallaste rahumeelset väljatõmbumist Guineast. Kui sellest midagi välja ei tulnud, võttis PAIGC tarvitusele vägivaldsemad abinõud.

Amílcar Cabrali juhtimisel kuulutas PAIGC 1973 pärast 1963. aastast peetud sissisõda välja Guinea-Bissau Vabariigi. Tollase Portugali Guinea sõltumatuse ühepoolset väljakuulutamist tunnustas 1974 pärast nelgirevolutsiooni ka Portugal. Roheneemesaared said iseseisvaks 1975.

Pärast mõlema maa iseseisvumist valitses PAIGC mõlemas riigis ainuparteina. Riigipööre Guinea-Bissaus 14. novembril 1980 viis 1981 seni ühtse partei lahutamiseni. Roheneemesaartel asutati Cabo Verde Sõltumatuse Aafrika Partei (PAICV) ja kahe maa ühinemist enam ei taotletud.

Ka pärast mõlema maa demokratiseerumist 1990. aastate alguses säilitasid mõlemad parteid algul võimu. Guinea-Bissaus kaotas PAIGC mais 1999 president João Bernardo Vieira kukutamisega võimu, Carlos Gomes Júniori ajal aga võitis märtsis 2004 parlamendivalimised, saades 31,4% häältest ja 102 parlamendikohast 45, ning sellest ajast olid peaministriteks PAIGC-i poliitikud. PAIGC-i kandidaat Malam Bacai Sanhá kaotas juulis 2005 presidendivalimiste teises voorus ekspresident Vieirale, kes kandideeris sõltumatu kandidaadini ning oli uuesti ametis 1. oktoobrist 2005 kuni oma mõrvamiseni 2009. Gomes oli oktoobris üks 14 parlamendiliikmest, kes seni 45-liikmelisest PAIGC fraktsioonist lahkus. Praegu on tal Rahvuslikus Rahvakogus suurim kohtade arv. Aastatel 2007–2008 osales PAIGC koalitsioonis; selle liige Martinho Ndafa Kabi oli Guinea-Bissau peaminister.

Roheneemesaartel kaotas PAICV 1991 presidendivalimised, aga pärast tema kandidaadi Pedro Piresi nappi võitu märtsis 2001 on president jälle sellest parteist. Ka parlamendis kaotas partei 1991 enamuse, kuid pärast võitu jaanuaris 2001 sai peaministriks José Maria Neves PAICV-st.

1990. aastal hülgasid PAIGC ja PAICV marksistliku ideoloogia ning on nüüd sotsiaaldemokraatlikud parteid.

Vaata ka

Guinea-Bissau iseseisvussõda

Välislingid

Partei koduleht
Partei lühiajalugu piltidega (arhiivitud leht)
Partei ajaloo kronoloogia (arhiivitud leht)