Harju värav

Harju värav oli keskaegse Tallinna linnamüüri kaitserajatiste osa, mis asus praeguse Rüütli, Müürivahe ja Harju tänava ristil ning Müürivahe tänava ja praeguse Vabaduse väljaku vahelisel Harju tänava lõigul. Kunagise Harjuvärava peatorni asukohal on praegu kahel pool Harju tänavat hooned Harju nr. 13 ja 6.

Harju väravakompleksi kuulusid ka värava ees asunud Harju värava eesväravate kompleks, 2-3 paari väravatorne koos neid ühendavate müüridega.

Ajalugu

Väravat on esmamainitud 1361. aastal Sepaväravana (alamsaksa Smedeporte, sest Harju tänav kandis tollal Sepa või Seppade tänava nime).

Harju värava neljakandiline peatorn oli lõplikul kujul viiekorruseline. Tema põhiplaani suurus oli 9,8×8,8 m ja kõrgus 21 m. Suur peavärav oli tavaliselt kinni, jalameeste jaoks oli väike jalakäijate värav, millest otse linnamüüride vahele ei pääsenud, vaid jalakäijate väravast sai mööda trepiastmeid torni sisse (alla) ja alles siis treppi mööda üles müüride vahele.

Väravakompleksi kuulus aja jooksul kolm väravat, kolmandal väraval, analoogselt nagu Viru värava eesväraval, olid täpselt samuti kaks ümmargust küljetorniga Harju värava eesvärava ning Harjuveski (vesiveski) ning paistiik koos hobuse jootmise kohaga. Väravatõkkeid oli kokku neli ja kaitsetorne viis.

Teine eesvärav valmis 1448–1453 toimunud ulatuslike rekonstrueerimistööde käigus.

Aastal 1535 hukati eel- ja peavärava vahel Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda. Tegu oli Tallinna linna võimu kehtestamisega aadli omavoli vastu.

Aastatel 1538–1767 oli Harjuvärav seoses Tallinna kaitse ümberkorraldamisega suletud. Kogu väravakompleksist ehitati Harjuvärava barbakaan. Harju värav taasavati taastatuna alles 1767. aastal «uue» väravana, sellest ka Harju värava venekeelne nimi Новые ворота ehk Uus värav^[1].

Tallinna kindluse Harjuvärava tornis asuvasse vanglasse saadeti 1768. aastal Rostovi metropoliit Arsenios. Ta suri 1772. aastal samas tornis. Arvatavasti on see vangishoidmine põhjus, miks ühe 1831. aasta kaardi peal on torni nimetatud "Veretorniks".

Värav avati 1767. aastal seoses Tallinna kaitse uue ümberkorraldamisega uuesti liikluseks.

Aastal 1862 lammutati eesväravad ja 1875 peavärav, sest Harju tänav oli kujunenud linna oluliseks äritänavaks ning värav oli kasvavale liiklusele takistuseks. 1881. aastal lammutati ka vesiveski, värava ees olnud suurest vallist osa tasandati, vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes Heinaturg, millest kujunes aja jooksul Peetri plats.

Väljakaevamised Vabaduse väljakul 2008. aasta juunis

Aastal 2008 avati lühikeseks ajaks Vabaduse väljaku ümberehituse käigus Harju värava ida- ja läänetornid. Kaevati välja endine Harju värav ja selle eesvärav ning kaitserajatised nende ees. Kõik konserveeriti ning säilitati väljaku all olevas parklas, eesvärava kaitsetorni jäänused jäeti Harju tänava otsas läbi klaasvitriini huvilistele vaadata.

Vaata ka

Viited

↑ Aleksander Kivi, Mäed ja mäenimelised tänavad Tallinnas, Kultuur ja Elu, 1964 nr 7, lk 401

Välislingid

Keskaegset väravat tuleb eksponeerida, Postimees 11.11.2008
Harju värav, postkaart 1969, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR

[1] Aleksander Kivi, Mäed ja mäenimelised tänavad Tallinnas, Kultuur ja Elu, 1964 nr 7, lk 401

[1]