Innocentius XIII

Innocentius XIII
Sünninimi	Michelangelo dei Conti
Valitsemisaja algus	8. mai 1721
Valitsemisaja lõpp	7. märts 1724
Eelkäija	Clemens XI
Järeltulija	Benedictus XIII
Sünnikuupäev	13. mai 1655
Sünnikoht	Poli
Surmakuupäev	7. märts 1724
Surmakoht	Rooma

Innocentius XIII (Michelangelo dei Conti, 13. mai 1655 – 7. märts 1724) oli paavst 1721–1724. Ta oli 244. paavst.

Michelangelo dei Conti sündis Poli hertsogi Carlo II Conti ja Isabella Monti peres 2. lapsena. Tema suguvõsast pärinesid paavstid Clemens III, Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV, kuid ta oli sugulussidemete kaudu veel mitmete paavstide kauge sugulane.

Conti õppis Anconas ja seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis. Ta lõpetas Rooma ülikooli (La Sapienza) õigusteaduskonna ja omandas doktorikraadi. 1690 saatis Aleksander VIII ta Veneetsia doodži juurde, kellele ta pidi üle andma õnnistatud mõõga (stocco) ja kübara (berettone). Conti soovitas paavstil enne apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" avaldamist konsulteerida prelaatidega. Ta loobus 1719 ametist tervislikel põhjustel.

Ametid

Innocentius XIII vapp

• Aleksander VIII erakantsler
• 1690 erakorraline nuntsius Veneetsias
• 14. august 1691 Signatura gratiae referent
• 17. august 1691 Ascoli kuberner
• 18. august 1691 komissar
• 6. detsember 1692 – 6. mai 1693 Campania e Maritima (Frosinone) kuberner
• 1693 Vatikani prelaat
• 6. mai 1693 – juuni 1695 Viterbo kuberner
• Mentorella kloostri abt commendatario
• 13. juuni 1695 Tarsose titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks 16. juunil 1695)
• 28. juuni 1695 paavsti assistent
• 1. juuli 1695 – 24. märts 1698 nuntsius Šveitsis
• 24. märts 1698 – 28. jaanuar 1709 nuntsius Portugalis
• 7. juuni 1706 – 8. mai 1721 kardinalpreester
• 28. jaanuar 1709 – 1. august 1712 Osimo peapiiskop
• 23. veebruar 1711 – 8. mai 1721 Santi Quirico e Giulitta kardinalpreester
• 1. august 1712 – 14. märts 1719 Viterbo piiskop
• 13. jaanuar 1716 – 4. jaanuar 1717 kardinalide kolleegiumi camerlengo

1721. aasta konklaav

Innocentius XIII valiti paavstiks 8. mail 1721 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. mail kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Innocentius III järgi.

31. märtsist 8. maini 1721 toimunud konklaavi viimases voorus osales 56 kardinali, kuid 9. aprilliks oli konklaavile kogunenud vaid 40 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, Austria ja Albanide fraktsiooni. Kardinal Mihály Frigyes Althan esitas teises voorus veto kardinal Fabrizio Paolucci vastu, kellel jäi 3 häält vajalikust häältehulgast puudu, et osutuda valituks. 7. mail saabusid konklaavile kardinalid Damian Hugo Philipp von Schönborn Bushein ja Thomas Philip Wallrad d'Hénin-Liétard d'Alsace-Boussu de Chimay. Haiguse tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giandomenico Paracciani ja Giovanni Battista Salerni.

Välispoliitika

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Sebastiano Antonio Tanara Riigisekretär Giorgio Spinola Camerlengo Annibale Albani Rooma kardinalvikaar Fabrizio Paolucci

Suhted Saksa-Rooma keisriga

Innocentius XIII läänistas 9. juunil 1722 Saksa-Rooma keisri Karl VI omandisse Napoli ja Sitsiilia. Keiser nõudis koos Sitsiilia omandamisega endale ka Sitsiilia kiriku privileege (Monarchia Sicula), kuid paavst keeldus, toetudes Clemens XI otsusele. Keiser keeldus paavstile tagasi andmast Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchiot. Pingete leevendamiseks nõustus Innocentius XIII keisri sooviga saata eelnevalt Viini nuntsiuse määramiseks määratavate isikute nimekirja.

Suhted Prantsusmaaga

Innocentius XIII pühitses Prantsusmaa peaministri Guillaume Dubois' kardinaliks. Tema ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.

Suhted Hispaaniaga

Innocentius XIII sõlmis Hispaaniaga lepingu. Hispaania prints Carlos nõudis paavstilt Parma ja Piacenza läänistamist enda omandiks.

Suhted Inglismaaga

Innocentius XIII tunnustas James Edward Stuartit Suurbritannia kuningana ja lubas talle 100 000 tukatit.

Suhted Itaalia riikidega

Ta toetas Veneetsia ja Malta võitlust türklastega.

Suhted Poolaga

Poola kuningas saatis paavstile briljantidega kaunistatud krutsifiksi.

Suhted Portugaliga

Innocentius XIII käskis Portugali kuninga João V palvel Portugalis resideerival nuntsiusel Vincenzo Bichil pöörduda tagasi Rooma ja saatis tema asemele uueks nuntsiuseks Giuseppe Firrao. Kuningas keelas Bichil riigist lahkumise, kuid keeldus ka Firraod vastu võtmast. Lõpuks võimaldati Bichil Portugalis edasi tegutseda.

Sisepoliitika

1721 käskis Innocentius XIII Rooma pagaritel kontrollida pätside kaalu ja kvaliteeti.

Suhted kiriku institutsioonidega

Innocentius XIII taunis jesuiitide tegevust, kui ta oli saanud teada, et hoolimata Clemens XI hukkamõistvast otsusest peavad jesuiidid Hiinas endiselt hiina riitust. Ta keelas jesuiitidel võtta kolme aasta jooksul vastu noviitse.

Innocentius XIII kohustas frantsiskaani observantide kapiitlit koguneda Aracoelis senise tava järgi ja ta oli ise kapiitli eesistujaks.

Innocentius XIII kohustas Roomat külastavaid prelaate andma aru sellest, kas vaimulikud peavad oma piiskopkondades konverentse.

23. märtsil 1723 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici ministerii" sätestas ta preestrite funktsioonid kiriklike talituste ajal.

27. aprillil 1723 määrasid 7 Hollandi preestrit Utrechti uueks piiskopiks Cornelius Steenhoveni, paludes paavstil teda tunnustada, kuid paavst keeldus.

Jansenism

Innocentius XIII kinnitas paavstiks saanult Clemens XI otsuse jansenismi taunimiseks ja kuulutas Prantsusmaa kuningale saadetud kirjas oma poolehoidu Clemens XI otsusele. Juunis 1721 kirjutasid seitse Prantsusmaa piiskoppi paavstile, paludes "Unigenitus" tagasi võtta, kuid paavst keeldus seda tegemast.

Liturgilised otsused

Innocentius XIII kuulutas 25. aprillil 1722 Isidoruse Kiriku doktoriks.

1722 lubas ta ühel Jeruusalemmas teenival preestril anda konfirmatsiooni sakramenti, kuigi see õigus on tavaliselt ainult piiskoppidel.

Misjon

Innocentius XIII saatis 1722 Sigismond de Calchi Myanmarisse misjoneerima.

Suhted juutidega

Innocentius XIII keelas 18. jaanuaril 1724 avaldatud bullas "Ex injuncto nobis" juutidel uute kaupade müümise.

Uued piiskopkonnad

• 18. mai 1721 Rumeenias Făgăraşe peapiiskopkond
• 1. juuni 1722 Viini peapiiskopkond

Beatifikatsioonid

Innocentius XIII kuulutas õndsaks 3 isikut.

• Jan Nepomucký 31. mai 1721
• Dalmatius Moner 15. august 1721
• Andrea Conti 11. detsember 1723 (avaldati 15. veebruaril 1724)

Onupojapoliitika

Innocentius XII 1692 dekreedi järgi pidi paavst hoiduma onupojapoliitikast ja võis määrata vaid ühe sugulase kardinaliks.

Innocentius XIII vend Bernardo Maria dei Conti pühitseti 1721 kardinaliks, kuid tema sissetulekud olid ametivendade omadega võrreldes tagasihoidlikud.

Innocentius XIII õde Giulia Cecilia oli abiellunud Girolamo Pignatelliga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius XII.

Kardinalide pühitsemised

Innocentius XIII pühitses kolm kardinali kahel konsistooriumil.

1. konsistoorium 16. juuni 1721
   1. Bernardo Maria dei Conti
2. konsistoorium 16. juuli 1721
   1. Alessandro Albani
   2. Guillaume Dubois

Innocentius XIII kultuuriloos

Innocentius XIII rajas 12. septembril 1721 Kuubal Havanna ülikooli.

18. detsembril 1722 tunnustas ta Caracase ülikooli rajamist Venezuelas.

Surm

Innocentius XIII haud

Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724 Roomas songa tagajärjel ja maeti 12. märtsil Vatikani basiilikasse.

Innocentius XIII ja Eesti

Teda mainiti ajalehes Uudisleht 1939. aastal seoses Pius XII paavstiks saamisega.

Allikad

• Aloysius Tomassetti. Bullarum, diplomatum et privilegiorum Sanctorum Romanorum Pontificum XXI. Torino, 1871: 867–958.

Kirjandus

• Anonüümne: Instruction pour gagner le jubilée accordé par Innocent XIII. Carpentras. 1721.
• Anonüümne: Leben Papst Innocentii XIII. Köln, 1724.
• Giovanni Mario Crescimbeni: I giuochi olimpici celebrati dagli Arcadi nell'ingresso dell'Olimpiade DCXXV in lode della Santità di N.S. Papa Innocenzo XIII. Roma, 1721.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Max von Mayer: Die Papstwahl Innocenz' XIII. Wien, 1874.
• Eugène Michaud: La fin de Clément XI et le commencement du pontificat d'Innocent XIII. "Revue Internationale de Théologie" 5, 1897: 42–60, 304–331.
• C. Ranieri Zucchetti: Delle lodi del papa Innocenzo XIII. Roma, 1721.
• Ludwig Wahrmund: Die kaiserliche Exklusive im Konklave Innozenz XIII: mit einem Anhang betreffend die Akten des päpstlichen Konsistorialarchivs über Sedisvakanz und Konklave. Wien . 1912.

Välislingid

• Artikkel Innocentius XIII kohta. (inglise keeles)
• Innocentius XIII elulugu. (inglise keeles)
• 1721. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1721. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Innocentius XIII määratud kardinalid.
• Piiskopkonnad.
• Conti suguvõsa.
• Artikkel bullast 'Apostolici Ministerii'. (inglise keeles)
• Artikkel Birmast. (inglise keeles)
• Artikkel Kiriku doktoritest. (inglise keeles)
• Artikkel Kuubast. (inglise keeles)
• Artikkel preestrist. (inglise keeles)
• Artikkel Viinist. (inglise keeles)
• Artikkel ülikoolidest. (inglise keeles)

Eelnev Clemens XI

Rooma paavst 1721–1724

Järgnev Benedictus XIII