Jimmy Carter

Jimmy Carter
39. Ameerika Ühendriikide president
	Ametiaeg; 20. jaanuar 1977 – 20. jaanuar 1981
Eelnev	Gerald Ford
Järgnev	Ronald Reagan
76. Georgia kuberner
	Ametiaeg; 12. jaanuar 1971 – 14. jaanuar 1975
Eelnev	Lester Maddox
Järgnev	George Busbee
Georgia Senati liige
	Ametiaeg; 14. jaanuar 1963 – 10. jaanuar 1967
Järgnev	Hugh Carter
Isikuandmed
Sünniaeg	1. oktoober 1924 (100-aastane); Plains, Georgia, USA
Erakond	Demokraatlik Partei
Autogramm

See artikkel räägib USA poliitikust; USA sprinteri kohta vaata artiklit James Carter (sprinter)

James Earl Carter noorem, tuntud kui Jimmy Carter, (sündinud 1. oktoobril 1924) on Ameerika Ühendriikide poliitik, USA president aastatel 1977–1981. Ta esindas Demokraatlikku Parteid. 100-aastasena on ta kõige pikaealisem USA ekspresident.

Carteri isa James Earl Carter vanem (1894–1953), esimese maailmasõja veteran, oli Plainsis asunud kaubamaja omanik, ning ema Bessie Lillian Gordy (1898–1983) töötas Wise'i haiglas, kus Carter sündis, meditsiiniõena. 1928. aastal kolisid Carterid samas kandis asuvasse Archery külla, kus Earl oli ostnud talu. Jimmy oli pere neljast lapsest vanim, tal olid õed Gloria (1926–1990) ja Ruth (1929–1983) ning vend William (1937–1988). Carter sai vanematega hästi läbi, kuid ema nägi ta vähe, kuna too tegi pikki tööpäevi.

Archerys elasid peamiselt vaesunud afroameeriklased. Kuigi Earl oli segregatsionist, ei keelanud ta Jimmyl mustanahaliste talutöötajate lastega mängida. Hiljem eraldas Earl Jimmyle oma talumaast ühe aakri, kus Jimmy kasvatas, pakkis ja müüs pähkleid.

Carter astus 1941. aastal Edela-Georgia Ülikooli Americuses, 1942. aastal läks üle Georgia Tehnikaülikooli Atlantas ning 1943. aastal saavutas ta oma unistuse – ta võeti vastu USA mereväeakadeemiasse Annapolises.

Annapolises viibimise ajal tutvus ta õe Ruthi sõbra Eleanor Rosalynn Smithiga (1927–2023). Nad abiellusid 7. juulil 1946, pärast Carteri lõpetamistseremooniat Annapolises. Carteri mereväeteenistuse tõttu kolisid Jimmy ja Rosalynn sageli ning jõudsid seitsme aasta jooksul elada Virginias, Hawaiil, Connecticutis, New Yorgis ja Californias. Sel perioodil sündisid ka nende pojad John William (Jack) (sündinud 1947), James Earl III (Chip) (1950) ja Donnel Jeffrey (Jeff) (1952).

1952. aastal osales Carter mereväeohvitserina USA aatomipommide jaoks plutooniumi rikastanud Chalk Riveri tuumareaktori plahvatuse tagajärgede likvideerimises ja sai suure kiirgusdoosi. Hiljem presidendina otsustas ta selle tõttu mitte arendada neutronipommi ja piirata plutooniumi rikastamist. Three Mile Islandi tuumaõnnetuse päevil võttis ta kasutusele kiired ettevaatusabinõud. ^[1]

22. juulil 1953 suri Carteri isa 58-aastaselt kõhunäärmevähki. Ka tema ema, õed ja vend surid hiljem kõhunäärmevähki – Billy 51-aastaselt, Ruth 54-aastaselt ja Gloria 63-aastaselt, ema elas 85-aastaseks.

Pärast isa surma lahkus Carter mereväest, jäädes reservi kuni 1961. aastani, oma perega tagasi Plainsi. Kuigi tema isa suri rikkana, olles hiljuti valitud Georgia Esindajatekoja liikmeks, oli Carteri pärandus suhteliselt tühine, ning ligi aasta pidi ta perega elama Plainsi sotsiaalhoolekandemajas, olles ainus president, kes on sotsiaalhoolekandeasutuses elanud, kuni Carter suutis talu panna kasumit teenima.

1962. aastal valiti Carter Georgia senatisse, kus ta teenis kahel ametiajal 1963–1967. 1966. aastal kandideeris ta Georgia kuberneriks, kuid jäi Demokraatliku partei eelvalimistel kolmandaks. Pärast kaotust valimistel hakkas ta uuesti pähklifarmeriks, samal ajal planeerides hoolikalt oma uut kandidatuuri kuberneriks 1970. aasta valimistel. Ta muutus üha rohkem evangeelsemaks ja korraldas teistesse osariikidesse religioosseid missioone, ning temast sai uuestisündinud kristlane. Sel ajal sündis ka tema noorim laps, tütar Amy Lynn (19. oktoobril 1967).

Aastatel 1971–1975 oli Carter Georgia osariigi kuberner. Kubernerina kuulutas ta segregatsiooni lõppenuks, mis oli Georgia toonase poliitika kohta väga ebatavaline. Paljud segregatsionistid tundsid end reedetuna. Ka Carteri asekuberner, endine kuberner Lester Maddox (1967–1971), oli segregatsionist, ning nad ei saanud omavahel üldse läbi, tihti avalikult vaieldes. 1974. aastal, ametiaja lõpul, ei saanud Carter toonase Georgia põhiseaduse kohaselt kuberneriks uuesti kandideerida.

Presidendina andis ta armu Vietnami sõjas sõjaväeteenistusest kõrvalehoidnuile.

Carteri suur välispoliitiline saavutus oli Iisraeli ja Egiptuse rahulepe 1978. aastal Camp Davidis.

Carter andis 1979. aastal Panama kanali tsooni Panamale tagasi. Seda nähti järeleandmisena Ladina-Ameerikale ja kodumaal kritiseeriti seda otsust tugevalt.

Tema viimasele valitsusaastale sattus hulk muidki sündmusi, mis kahjustasid USA presidendi mainet valijate silmis: Iraan vallutas USA saatkonna Teheranis ja võttis kõik selle töötajad pantvangi, nende päästmiseks korraldatud operatsioon ebaõnnestus, riiki tabas energiakriis, NSV Liit viis oma väed Afganistani ja oli algul edukas, USA boikoteeris olümpiamänge Moskvas. Lisaks, kui Jugoslaavia liider Josip Broz Tito suri 8. mail 1980, siis Carter, olles parasjagu hõivatud valimiskampaaniaga, otsustas Belgradi tema matustele mitte minna, et vältida kohtumist Nõukogude Liidu liidri Leonid Brežneviga, saates selle asemel oma ema Lilliani ja asepresident Walter Mondale'i USA delegatsiooni esindama. Kuigi Jugoslaavia oli kommunistlik riik, oli Jugoslaavia ka Tito ajal üks mitteühinemisliikumise eestvedajaid, ning seepärast sai Carter hoopis George H. W. Bushilt kritiseerida, et ta "keeras Jugoslaaviale selja, samal ajal kui riik üritab Nõukogude Liidust distantseeruda". Carter külastas hiljem Jugoslaaviat juunis 1980 ja käis ka Tito haual.

USA 1980. aasta presidendivalimiste eel oli rahulolematus Carteriga suur ja Edward Kennedy kandideeris tema vastu, et saada Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks. Carter võitis Kennedyt (51% 38% vastu, osariigid 37:12) ja pääses presidendivalimistele, kuid seal kaotas suurelt California kubernerile Ronald Reaganile (41,0% 50,7% vastu, valijamehed 49:489, osariigid 7:44). See on suurim vahe presidendivalimistel pärast seda, kui Herbert Hoover kaotas Franklin Rooseveltile 18% vahega.

Carter on ainus demokraadist president pärast Martin van Bureni, kes oli president ainult ühel ametiajal.

Ehkki paljud vabariiklased püüavad Carteri valitsusaega näidata ebaõnnestumisena, ei ole tagantjärele tema maine siiski halb. Nii ajaloolased, politoloogid kui ka rahvaküsitlused peavad teda umbes keskpäraseks presidendiks ^[2].

2006. aastal ilmunud raamatus "Palestiina: rahu, mitte apartheid" väljendab Carter seisukohta, et rahukõneluste takerdumises on süüdi Iisrael, mitte araablased, ja et selle tõe varjamise taga seisab mõjuvõimas USA juudi kogukond. Suured päevalehed on selle seisukoha teravalt hukka mõistnud. Raamatu ilmumise pärast pani 14 Atlantas paikneva Carteri keskuse nõunikku ameti maha. ^[3]

Pärast ametist lahkumist kolisid Carterid tagasi Plainsi, kus elavad tänini. Carter on soovinud, et kui ta sureb, tuleks ta matta oma pähklifarmi ette.

Ka Carteri lapsed ja lapselapsed on tegutsenud poliitikas: poeg Jack kandideeris 2006. aastal Nevada senaatoriks, kuid kaotas ametis olevale vabariiklasest senaator John Ensignile 14 protsendiga. Tütar Amy oli poliitaktivist ning osales 1980.–1990. aastatel paljudes protestiaktsioonides, kaasa arvatud protest Massachusettsi Ülikoolis Amherstis 1986. aastal Luure Keskagentuuri värbamise vastu, mille eest ta vahistati, kuid hiljem mõisteti õigeks, ning praegu töötab Carteri keskuses nõustajana. Jacki poeg Jason oli Georgia osariigi senatis 42. ringkonna senaator 2010.–2015. aastani, ning 2014. aastal kandideeris sarnaselt vanaisaga Georgia kuberneriks, kuid kaotas 8 protsendiga ametis olevale vabariiklasest kubernerile Nathan Dealile. Chipi poeg James Carter IV on poliitikaanalüütik ning on arvatud, et tal oli suur roll Barack Obama tagasivalimises 2012. aasta valimistel, mille eest ta sai ka presidendilt isikliku tänukirja.

Suhted hilisemate presidentidega

Carteri suhted Bill Clintoniga ei olnud head, kuna Clinton oli süüdistanud ühte Carteri poliitikat Arkansase kubernerivalimiste kaotamises 1980. aastal. Kuigi Clinton oli esimene demokraadist president pärast Carterit, ei kutsutud Cartereid tema ametissevannutamisele. Carter kritiseeris avalikult Clintoni administratsiooni moraali, kaasa arvatud Monica Lewinsky skandaali ja Marc Richile armuandmist, ning Clintoni ametiajajärgset elu, kui Clinton pidas kõnesid 350 000 dollari eest, lendas Aafrikasse oma miljardärist sõprade kallite eralennukitega ning omas suurt ja kallist raamatukogu, mis võimendas tema ego, samas kui Carter lendas kommertslendudega ning avas Carteri keskuse.

Carter on kritiseerinud George W. Bushi administratsiooni ja Iraagi sõda. 2003. aastal avaldas ta The New York Timesis arvamusloo, kus ta hoiatas sõja tagajärgede eest. Ta on kritiseerinud ka Suurbritannia peaminister Tony Blairi Bushi välispoliitika pimesi toetamise eest.^[4]

2008. aasta presidendivalimistel oli Carter ekspresidendina Demokraatliku Partei eelvalimistel superdelegaat, kus ta eelistas Barack Obamat Hillary Clintonile ning oli vastu Clintoni asepresidendiks nimetamisele.

Carter toetas Barack Obamat tema ametiajal, kuid on kritiseerinud tema välispoliitikat, näiteks droonide kasutamist ning Guantánamo lahe vangilaagri sulgemise ebaõnnestumist.