Juri Andropov

Juri Andropov
	Juri Andropov (1974)
Sünniaeg	15. juuni 1914
Sünnikoht	Stavropoli kubermang
Surmaaeg	9. veebruar 1984
Erakond	NLKP
Amet	ÜK(b)P Karjala KK II sekretär; NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvavabariigis Budapestis; NLKP KK osakonnajuhataja; NLKP KK sekretär; NSV Liidu MN ja RJK esimees; NLKP KK peasekretär; NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

See artikkel räägib nõukogude poliitikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Juri Andropov (jõelaev).

Juri Vladimirovits Andropov (vene keeles Юрий Владимирович Андропов; 15. juuni 1914 Nagutskaja jaam Mineralnõje Vodõ lähedal Stavropoli kubermangus – 9. veebruar 1984 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu poliitik (NLKP KK peasekretär, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee juht.

Elulugu

Andropov oli pärit kasaka-aadli perekonnast. Andropovite perekond oli saanud aadliseisuse Vene keisrinnadelt 18. sajandil. Andropovid on kreeka päritolu, nimelt paljud Kreeka kaupmehed astusid kasakate sekka 17. sajandil pääsemaks Türgi survest. Andropovi isa oli kõrgema haridusega raudteeametnik Vladimir Andropov. Andropovi ema Jevgenia Fleckenstein oli Soomest, Viiburist pärit sakslase Karl Fleckensteini tütar. Karl Fleckensteini isa Franz Peter Alexander Fleckenstein oli sündinud Eestis Kolga-Jaanis 23. jaanuaril 1820, kuid asunud hiljem Viiburisse. Andropovi sugulane on tuntud vene revolutsionäär, aadlik Sergei Andropov. Andropovi vanavanaisa oli kuulus šveitsi arhitekt Karl Eduard Aeschlimann.

Andropov oli poliitiliselt tegev alates 1930. aastatest. Ta tegi komsomolikarjääri Jaroslavlis, kust viidi aga ilmselt Soome juurte tõttu üle Karjalasse. Seal tõusis ta komsomolijuhi kohalt ÜK(b)P Karjala Keskkomitee II sekretäriks.

Üksnes oma ülemuste reetmine Karjalas päästis Andropovi nn Leningradi protsessist. Tänutäheks viis Stalini favoriit Georgi Malenkov Andropovi üle NLKP Keskkomitee aparaati, kus ta 1951. aastast kureeris Balti liiduvabariikide (Eesti, Läti ja Leedu NSV) kommunistlikke parteisid.

Tüli mõjuka NLKP Keskkomitee (ideoloogia)sekretäri Mihhail Susloviga tõi kaasa Andropovi kõrvaldamise sellelt kohalt. 1953. aastal suunati ta NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi palvel NSV Liidu Välisministeeriumi keskaparaati osakonnajuhatajaks.

Tegevus Ungaris

Aastatel 1954–1957 oli Andropov NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvademokraatlikus Vabariigis. Andropov osales Ungari 1956. aasta ülestõusu mahasurumises. See tegevus tõi ta Andrei Gromõko soovitusel 1957. aastal Ida-Euroopa asjade spetsialistina NLKP Keskkomiteesse osakonnajuhatajaks.

NLKP KK osakonna juhatajana

NLKP KK välismaiste kommunistlike ja sotsialistlike riikide töölisparteide osakonna juhatajana kureeris ta kümne aasta jooksul sotsialismimaid. 1961. aastal valiti ta NLKP KK koosseisu ja Nikita Hruštšovi soosingul 1962. aastal keskkomitee sekretariaati. 1966. aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogusse Eesti NSVst, sel põhjusel külastas ta korduvalt Eestit.

Tegevus NSV Liidu RJK esimehena

Aastatel 1967–1982 oli Andropov NLKP KK liige, NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees. Kohe pärast julgeoleku esimeheks saamist alustas Andropov võitlust "ideoloogilise diversiooni" ja poliitiliste teisitimõtlejatega, moodustades selleks eraldi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viienda Valitsuse.

Andropovi esimeheks oleku ajal alustati jälle nõukogude julgeolekuorganite heroiseerimist ning propagandaaktsioone. Tema käsul alustati ka filmi "Seitseteist kevadist hetke" käsikirja loomist.

1973. aastal sai Andropov NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, olles Leonid Brežnevi suurim toetaja ja lähim kaasvõitleja.

Andropov ja Eesti

1966. aastal valiti Andropov Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Liidunõukogu liikmeks, seetõttu külastas ta korduvalt Eestit.

1973. aasta detsembris külastas Andropov NLKP KK poliitbüroo liikmena Eestit, et anda Eesti NSV-le üle Rahvaste Sõpruse orden ja Tallinnale Lenini orden.

1974. aasta sügisel külastas Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena Eestit; siis korraldas ta ka nõupidamise Eesti NSV Riiklikus Julgeoleku Komitees. Selle nõupidamise kokku kutsumise üks põhjus oli Eestist ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile saadetud "Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks ning Eesti ÜRO liikmeks võtmise kohta". Selles memorandumis olid koostajad Sergei Soldatov ning teised Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde aktivistid esitanud järgmised ettepanekud:

likvideerida Eestis koloniaalhaldusaparaat;
viia Eestist välja Nõukogude väed;
tuua Eestisse ÜRO väed;
võimaldada kõigil eestlastel tulla tagasi kodumaale;
korraldada Eestis ÜRO järelevalve all vabad valimised Asutava Kogu loomiseks; kuulutada hiljem välja Eesti Vabariik ja määrata valitute seast Eesti valitsus^[1].

Tegevus NLKP KK peasekretärina

1982. aastal pärast Brežnevi surma valiti Andropov uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Ta püüdis stagneeruvat Nõukogude Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.

Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni.

Tunnustus

1944 Punalipu orden
kolm Tööpunalipu ordenit
neli Lenini ordenit
Oktoobrirevolutsiooni orden
1973 NLKP KK Poliitbüroo liige
1974 sotsialistliku töö kangelane
1976 armeekindral
1983. aastal nimetati Andropov koos Ronald Reaganiga ajakirja Time aasta inimeseks.

Mälestuse jäädvustamine

Pärast tema surma nimetati Rõbinsk tema auks ümber Andropoviks. Linn kandis aastatel 1984–1989 Andropovi nime. Stavropoli krais on tema järgi nimetatud Andropovi rajoon. Andropovi nime kannavad prospekt Moskvas ning tänavad Jaroslavlis, Petroskois ja Stupinos. Talle on püstitatud mälestussambad tema kodukülas Soluno-Dmitrijevskojes ja 2004. aastal Petroskois. Vladimir Putin lasi 2000. aastal taastada 1991. aastal maha võetud mälestustahvli Kutuzovi prospektil kortermajal, kus Andropov oli elanud.^[2] Andropovi mälestustahvlid on ka Petroskois, Jaroslavlis, Rõbinskis ja Nagutskojes.

Eelnev Vladimir Semitšastnõi	NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees 1967–1982	Järgnev Vitali Fedortšuk
Eelnev Leonid Brežnev	NLKP KK peasekretär 1982–1984	Järgnev Konstantin Tšernenko
Eelnev Leonid Brežnev	NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1983–1984	Järgnev Konstantin Tšernenko

Karjäär

1940-1947^[küsitav] Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Karjala KK 1. sekretär;
1947–1951 ÜK(b)P Karjala KK 2. sekretär;
1951–1952 NLKP KK-s;
1953–1957 NSV Liidu saadik Ungari Rahvavabariigis, sh 1956. aasta Ungari ülestõusu ajal;
1957–1962 NLKP KK osakonnajuhataja;
1962–1967 NLKP KK sekretär;
1967–1982 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees, aastast 1976 armeekindral;
- 1967. aastast NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat;
- 1973. aastast NLKP KK Poliitbüroo liige;
1982 NLKP KK sekretär;
1982–1983 NLKP KK peasekretär;
- 1983–1984 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Vaata ka

Samantha Smith

Viited

↑ "Pagendus. I köide 2005 lk.95" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2021. Vaadatud 1. oktoobril 2009.
↑ Marko Mihkelson, Venemaa : valguses ja varjus, Tallinn: Varrak, 2010, lk 220.

[1] "Pagendus. I köide 2005 lk.95" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2021. Vaadatud 1. oktoobril 2009.

[2] Marko Mihkelson, Venemaa : valguses ja varjus, Tallinn: Varrak, 2010, lk 220.

[1]

[2]