Justinianus I

Justinianus I Suur
Justinainus I mosaiik San Vitale basiilikas Ravennas
Bütsantsi keiser
Ametiaeg 1. aprill 527 – 14. november 565
Eelnev	Justinus I
Järgnev	Justinus II
Isikuandmed
Sünninimi	Petrus Sabbatius; Flavius Petrus Sabbatius Justinianu
Sünniaeg	482 Tauresium, Dardania provints, Bütsants
Surmaaeg	14. november 565 (83) Suur palee, Konstantinoopol
Abikaasa	Theodora
Vanemad	Sabbatius ja Vigilantia; Justinus I (kasuisa)

Justinianus I (Imperator Caesar Sabbatii Flavius Petrus Sabbatius Iustinianus Augustus; kreeka keeles: Ἰουστινιανός (Ioustinianós); umbes 482 – 14. november 565), tuntud kui Justinianus Suur, oli Ida-Rooma keiser 1. aprillist 527 – 14. novembrini 565, valitsedes seega 38 aastat, 7 kuud ja 13 päeva.

Tema põhieesmärgiks oli taastada Rooma keisririik (renovatio imperii), mille läänepoolne osa hävines aastal 476. Ta plaanis restaureerida Lääne-Rooma, vallutades selle alad frangi ja germaani hõimude käest. Justinianuse märkimisväärsed teod olid Põhja-Aafrika vallutamine aastal 533 pKr Trikamaarumi sõjas, Itaalia vallutamine 535–540. aastatel pKr ja Rooma õiguse kogu "Corpus iuris civilis" koostamine aastatel 529–534 pKr. Tema ajal puhkes Bütsantsi kultuur õitsele, ning ehitati Hagia Sophia katedraal. Õigeusu kirikus kutsutakse teda pühaks keiser Justinianuseks.

Noorus

Justinianus sündis tänapäeva Makedoonia Vabariigi alal 482. aastal. Ta pärines talupoja perest, kes olid Illüüria-Rooma või Traakia-Rooma päritolu. Noore mehena läks ta Konstantinoopolisse, kus sai hea hariduse õigus- ja usuteaduses ja Rooma ajaloos. Justinianuse onu, Justinus I, oli kõrge auastmega sõjaväelane, kellest sai aastal 518 keiser.

Justinus I valitsemisajal oli Justinianus talle lähedane usaldusisik, näidates üles ambitsiooni ning ilmselt oli ta de facto valitseja juba sellel ajal. 1. aprillil 527 tegi Justinus temast abikeisri. Oma onu varjus tegi Justinianuse mitmeid rahvale meelepäraseid otsuseid. Näiteks taastas ta loomade võitlused ja tantsijate esinemised, sest need talle endale meeldisid. 1. jaanuaril 521. aastal astus Justinianus oma esimesse konsuli ametisse ning ta tähistas seda hiilgavate pidustustega, kus osales 20 lõvi ja 30 pantrit.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas võim koonduma keisri õepoja, noore Justinianuse kätte. Justinus I endal lapsi polnud ja nii nägi ta aina enam õepojas oma järeltulijat.

Perekond

Keisrinna Theodorat kujutav mosaiik San Vitale kirikus Ravennas

Aastal 522, kui Justinianus oli 40-aastane, tutvus ta Theodoraga. Tolleaegsed autorid kirjutavad, et naise ilu pole mõtet kirjeldada, sest see olevat kirjeldamatu. Theodora kasvas üles hipodroomil, kus tema isa kasvatas Roheliste partei karusid. Naisel oli kaks õde: vanem ja noorem. Varajases nooruses suri Theodora isa ning tema ema abiellus uuesti. Pärast seda järgnes Theodora elus seiklusrikas aeg. Ta abiellus, jättis peagi mehe maha, elas lõbusat elu mitmes linnas (töötas väidetavalt erootikatantsija ja lõbutüdrukuna) ning pöördus siis tagasi Konstantinoopolisse, kus saatus viis ta kokku Justinianusega. Naise ilust lummatud mees otsustas hoolimata madalast päritolust ja kirevast minevikust temaga abielluda. Keisrist onu, kes ise oli samuti lihtsat päritolu, oli sellega nõus. Vastu oli aga keisrinna, kelle arvates oli see vastuolus kristliku moraaliga. Justinianusel õnnestus seetõttu Theodorga abielluda alles pärast keisrinna surma 525. aastal. Theodora oli vaesest perest ning Theodora oli Justinianusest 20 aastat noorem. Varasemate seaduste kohaselt ei oleks nad oma klassivahe pärast saanud abielluda, sest Rooma õigus keelas näitlejate ja teiste sobimatute elukutsete pidajatega abiellumise, kuid Justinianuse onu Justinus I võttis vastu seaduse, mis seda teha lubas. Theodora sai peagi Euroopa poliitikas mõjuvõimsaks isikuks ning nende abielu seadis pretsedendi, millega tulevased keisrid abiellusid alamatest klassidest naistega.

Välimus ja iseloom

Justinianus I ühel San Vitale basiilika freskol

Keisrit on kirjeldatud heledanahalisena, suhteliselt lühikest kasvu ja tüsedusse kalduva mehena. Tema juuksed muutusid juba noores eas halliks ning hakkasid hõrenema. Tema välimust peeti üldiselt ilusaks, kuid teist hinnangut poleks saanud valitseja kohta andagi.

Justinianuse iseloomu osas aga arvamused lahknevad. Need algavad piiritust ülistamisest ning lõpevad täieliku mahategemisega. Mõlemas pooles võib peituda tõde, sest Justinianus oli väljapaistva isikuna mitmekülgne ja tal oligi erinevaid omadusi. Mõnede autorite arvates kujutaski valitseja endas sulamit mõlemast äärmusest.

Negatiivsete hinnangute kohaselt olevat keisris eriskummalisel viisil ühildunud rumalus ja alatus, salakavalus ja otsustusvõimetus, kahepalgelisus ja valelikkus. Ta olevat osanud suurepäraselt varjata oma tõelisi tundeid, isegi viha, ning vajadusel suutis ta poetada isegi pisara. Sealjuures olevat keiser valetanud mitte asjaolude sunnil, vaid põhimõtteliselt, sest teisiti ei saanud ta toimida.

Need äärmuslikud hinnangud keisrile pole siiski õhust võetud. Neid kinnitavad konkreetsed faktid tema elust. Nii võis Justinianus näidata end mõnes olukorras erakordselt otsustuskindlana, teises aga täieliku argpüksina. Ta võis olla ääretult heldekäeline ja samas väiklaselt kitsi. Kord oli ta suuremeelne, siis jälle kättemaksuhimuline. Teda võis tabada meeletu tegutsemishoog, ent vahel langes ta täielikku apaatiasse. Valdavalt iseloomustas Justinianust siiski fenomenaalne töövõime ja hea organisaatorianne. Kaasaegsed on märkinud ka seda, et keisril oli tugev tervis. Ilmselt vastas see tõele, sest tal õnnestus isegi katku käest pääseda. Keiser olevat väga vähe maganud, tegeledes öösiti riigiasjadega. Seetõttu hüüti teda ka "unetuks valitsejaks".

Justinianus oli üsna ükskõikne välise hiilguse vastu ning eelistas ka suhteliselt lihtsat toitu. Targa inimesena sai ta aga suurepäraselt aru hiilguse lummavast mõjust inimestele. On isegi öeldud, et pole olnud teist valitsejat, kes oleks oleks suutnud nii osavalt ära kasutada inimestele omast lömitamist hiilguse ees. Hiilgus ei kujutanud Justinianusele omaette väärtust, vaid selle ülesandeks oli näidata võimu vägevust. Ka pealinna ehitised pidid saabunud külalisi rabama, ilmutades neile nii riigi kui valitseja suurust.

Valitsemine

Justinianuse valitsemise ajal tehti õukonna elu- ja käitumisreeglites mitmeid muudatusi, kusjuures need sammud pidid veelgi kinnitama keisri erilist jumalikku positsiooni ühiskonnas. Õukonnaetikett oli kehtinud praktiliselt muutmata kujul juba alates Diocletianuse valitsemisajast (283–305). Näiteks pidid kõrged ametikandjad keisrit tervitades suudlema teda rinna paremale küljele. Keiser omalt poolt vastas neile suu andmisega laubale. Väiksema tähtsusega tegelased aga tervitasid keisrit paremale põlvele laskudes. Nüüd see kord muudeti. Kõik Justinianuse palge ette ilmunud pidid viskuma pikali ja suudlema keisri jalgu. Sama protseduur seati sisse ka keisrinna puhul. Samas võis keiser vajadusel rahumeeli loobuda nii välisest hiilgusest kui ka igasugustest väljapoole suunatud kulutustest. Näiteks kui 557. aastal tabas riiki ohvriterikas maavärin, siis Justinianus andis käsu jätta ära kõik pidustused ning jagada kokkuhoitud raha kannatanutele.

Auahne keiser ei seadnud ennast kõrgemale mitte ainult alamatest ja riigist tervikuna, vaid ka kirikust. Loomulikult ei saanud kristlik valitseja ennast ametlikult võrdsustada jumalaga ja tuli leida mingi muu formuleering ning selleks osutuski keisri uus aunimetus "võrdne Apostlitega".

Kirjeldades keiser Justinianust väljapaistva isiksusena, olid nii kaasaegsed kui ka hilisemad ajaloolased valdavalt seisukohal, et tema kõrval seisis mitte vähem väljapaistev lähedane inimene, kelleks oli keisrinna Theodora. Ta võttis otseselt osa praktiliselt kõigi riigi valitsemist puudutavate küsimuste lahendamisest, näiteks kohtudes iseseisvalt välisriikide saadikutega ja tehes neile kingitusi. Keisrinna pidas ka isiklikku diplomaatilist kirjavahetust. Samuti korraldas Theodora uhkeid vastuvõtte ja väljasõite; seejuures on tema saatjaskonna suuruseks märgitud 4000 inimest. Keisrinna viha alla sattumine võis lõppeda väga kurbade tagajärgedega ja viia aastateks tema paleesse rajatud vanglasse.

Kui Justinianus traditsiooni järgides võttis võimule asudes vastu konsuli tiitli, siis selle sündmuse auks korraldatud pidustused ületasid märkimisväärselt varem nähtud. Selles väljendus ka keisri suur isiklik huvi meelelahutuste vastu. Kuid oma kire muretuks rahuldamiseks polnud keisril eriti aega. Kogu tema valitsemisaeg möödus lakkamatutes sõdades, oma pika võimuloleku aja jooksul jõudis Justinianus sõdida kõigi naabritega. Samas aga eristas teda teistest sõjakatest valitsejatest üks erandlik joon – ta ei võtnud isiklikult osa ühestki sõjakäigust, ühestki lahingust. Justinianus juhtis kogu laiahaardelist sõjategevust oma kabinetist õieti väljumata.

Keisril oli oma elu jooksul palju unistusi ja eesmärke. Kuid kõige suuremaks neist oli Rooma impeerium (renovatio imperii). See aga tähendas, et valitsedes Idas, tuli enesele allutada ka Lääs. Oma eesmärkide elluviimist ei saanud Justinianus siiski mitte kohe alustada. Kõigepealt tuli kindlustada tagala Idas ning klaarida suhted Pärsia ja araablaste hõimudega. Mõlemal suunal oli olukord muutunud küllaltki keerukaks. Juba pikemat aega kestnud sõjas Pärsiaga sai Bütsants mitu valusat kaotust. Samal ajal tungisid keisririigi piiridesse suured araablaste jõud. Nii oli Justinianus kõigepealt sunnitud tegema mitte läänesuunalise rünnaku planeerimisega, vaid naabrite kallaletungi tagasilöömisega. Olukord muutus alles 532. aastal, kui õnnestus sõlmida Pärsiaga tähtajatu "igavene rahu". Kuigi selle tingimused polnud Bütsantsile eriti soodsad, ülistas keiser rahu suure võiduna. Tema jaoks oli rahulepingu puhul kõige tähtsam vabade käte saamine tegutsemiseks Läänes. Samal ajal löödi tagasi ka araablaste pealetung.

Sajandeid ette rutates võib öelda, et Justinianuse tung Läände ja seal saavutatud edu osutusid Pyrrhose võiduks. Alates Justinianusest kujunes Bütsantsis poliitiline traditsioon, mis lõppkokkuvõttes viis Läände suunatud tegevuse ülehindamiseni ja Idast ähvardava ohu alahindamiseni. Soov taastada impeerium oma endises hiilguses sundis Bütsantsi valitsejaid kasvõi ainuüksi vaistlikult suunama oma pilku Läände. ldas toimuvat sageli lihtsalt ignoreeriti, pidades seda suunda suhteliselt vähetähtsaks. Lõpptulemusena magatigi impeeriumi ähvardava tõelise ohu sünd maha. Kuid selle tõdemiseni kulus veel ligikaudu tuhat aastat.

Diplomaatia ja välispoliitika

Kui otsida valdkonda, milles Justinianus I on enim mõjutanud poliitilisi arusaamu, siis selleks on diplomaatia. Keisrit võib pidada diplomaatiakunsti üheks parimaks valdajaks kogu inimkonna ajaloos. Kusjuures Bütsantsi diplomaatia on oluliselt mõjutanud selle valdkonna arengut kogu Euroopas. Mis aga puudutab konkreetselt Justinianuse peamisi diplomaatilisi käike, siis nendeks olid kavaldamine ja intriigid. Sageli tuli ka siin initsiatiiv Theodoralt. On ju keisrinna ise kirjutanud, et "keiser ei võta ette ühtegi sammu minuga eelnevalt nõu pidamata". Ka välismaised saatkonnad külastasid kõigepealt Theodorat ja alles siis pääsesid keisri vastuvõtule. Lisaks diplomaatilisele suhtlusele oskas keiser suurepäraselt varieerida diplomaatilisi käike sõjaliste löökidega. Seejuures pidas ta eduka diplomaatia üheks olulisemaks eelduseks informeeritust. Nii alustati tema käsul piiritaguste barbaririikide kohta käivate andmete kogumist ja üleskirjutamist. Kirja läks kõik: sõjalised andmed, kaubanduslikud sidemed, isiklikud suhted ja läbikäimised. Eraldi arvet peeti ka mõjuvõimsate tegelaste kohta. Seal olid fikseeritud huvialuste tugevad küljed ja nõrkused ning võimalikud viisid nende äraostmiseks. Tegemist oli täieliku kartoteegiga. Kokkuvõtvalt nimetati seda kõike "barbarite juhtimise teaduseks". Kogutud andmetele tuginedes kujundatigi Bütsantsi üldist välispoliitikat ja üksikuid diplomaatilisi samme.

Justinianuse üldiseks välispoliitiliseks ideeks suhetes barbaritest naabritega oli panna nad teenima ning sõdima keisririigi huvides. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutati kõikvõimalikke vahendeid, kuni otsese äraostmiseni välja. Nii maksti näiteks piiriäärsetele hõimudele pidevalt suuri summasid, et suunata neid riigi ründamise asemel piiride kaitsmisele. Lisaks rahale läksid käiku ka uhked tiitlid ja muud võimuatribuudid. Bütsantsi hõimunaabritest pealikest said konsulid ja muud tähtsad tegelased, neile jagati kullast ja hõbedast eraldusmärke, kroone ning valitsejakeppe. Vahel võis keiser ka lubada naabritel asuda elama riigi piiridesse, mispuhul lasus neil muidugi kohustus edaspidi selles lõigus piiri kaitsta. Veel üks Justinianuse ikka ja jälle rakendatud diplomaatilisi nippe oli barbarite eliidi otsene sidumine Konstantinoopoli õukonnaga. Selleks kasutati kõige sagedamini abielude sõlmimist, pannes mõnegi pealiku paari riigi väljapaistvast perekonnast pärit tütarlapsega.

Justinianus I aegne Bütsants jälgis suure tähelepanuga naabrite sisepoliitilist võitlust ning pakkus sageli meeleldi varjupaika võimuvõitluses kaotajaks jäänule. Nii saadi enesele oluline trump suhetes barbaritega. Vajadusel sai poliitilise põgeniku abil kas naabrit šantažeerida või, tehes pagulasele panuse, hakata teda otseselt troonile upitama. Kuid suhetes naabritega ei õnnestunud mitte alati piirduda vaid diplomaatiliste vahenditega. Pealegi võis barbarite ahnus ületada kõik piirid ja nõutava rahasumma maksmine osutuda liiga koormavaks. Seepärast püüdis Bütsants iga naabri jaoks lisaks präänikule ka piitsa tagavaraks hoida ja jälgis tähelepanelikult, et ükski neist liialt ei tugevneks. Ning selleks piitsaks oli tavaliselt mõni teine hõim või riik, mida üritati kõikide vahenditega ässitada potentsiaalsele ohuallikale kallale. Nii viidi täiuslikult ellu vana roomlaste põhimõte "jaga ja valitse". Selleks et saada lahti tülikast naabrist, võidi koostada malekombinatsiooni meenutav skeem, kus alustades käikudega ühel malelaua serval, kahiti lõpptulemusena mõni figuur hoopis laua teises otsas.

Justinianuse-aegses diplomaatias kasutati sageli mõjutamisvahendina ka majanduslikku ja poliitilist blokaadi. Keiser ja tema abilised mõistsid, kuivõrd tihedalt on omavahel seotud majandus ja poliitika ning kui efektiivseks võib osutuda "kaubandussõda". Kaupmehed ja misjonärid aga sobisid hästi informatsiooni kogumiseks. Samuti pole mingit kahtlust, et välispoliitilisi huve peeti silmas ka ristiusu levitamisel. See torkab silma näiteks abielude sõlmimise puhul, kui veel paganast hõimupealiku juurde saadeti kristlasest bütsantslanna. Siis asus koos temaga teele "vaimulik isa", kelle üheks olulisemaks ülesandeks oli koguda informatsiooni ja ristiusku levitades tugevdada sealmail Bütsantsi mõju.

Konstantinoopoli õukonna juures võis alati kohata arvukalt välissaatkondi, näha kirevaid rõivaid, kuulda mitmeid võõrkeeli. Väga suurearvuline oli ka otseselt diplomaatilise välissuhtlusega tegelev ametnikkond. Ainuüksi tõlke oli riigi teenistuses kümneid. Saatkondade vastuvõtuks oli koostatud üksikasjalik reeglistik, kusjuures korraldatud ametliku tseremoonia peamiseks eesmärgiks oli saatkonda rabada, demonstreerides neile õukonna ja keisri vägevust. Saatkonnad pidid viima kodumaale just nimelt sellise mulje, millise Bütsants soovis neile jätta. Erilise tähelepanuga aga hoolitseti selle eest, et saadikud ei saaks liiga palju teada – seda eriti Bütsantsi nõrkust puudutavates küsimustes. Saatkondade petmiseks kasutati kõikvõimalikke nippe. Nii võeti neid tavaliselt vastu juba piiril. Ametlikult seletati seda suure lugupidamise väljendamisega saatkonna vastu, kuid tegelikult võimaldas see jälgida teekonnal pealinna külaliste igat sammu. Samuti oli saatkonnal keelatud omada suurearvulist relvastatud saatjaskonda, sest esines juhuseid, kus "saatkond" vallutas ootamatult mõne kindluse. Diplomaatilisi külalisi üritati juhatada Konstantinoopolisse mööda kõrvalisi teid, varjates nende eest kiiremat moodust piirilt pealinna jõudmiseks. Saadikuid meelitati igati, uinutades nende valvsust, et nad oleksid hõlpsamini petetavad. Jõudes Konstantinoopolisse, tutvustati neile ka linna ning eriti selle võimsaid kindlustusi, mille nägemine pidi viima peast igasuguse võimaliku mõtte tungida linnale kallale. Justinianuse ajal kujuneski lõplikult välja saadikute vastuvõtuga seotud tseremoonia kord. Näiteks esimese piduliku vastuvõtu ajal andsid saadikud edasi vaid oma volikirjad ning kingitused. Kingitusteks olid tavaliselt selle maa tooted, kust külalised tulid. Üsna levinud oli ka tava kinkida piirkonnas levinud loomi. Paavsti saadikud võisid aga kinkida keisrile reliikviaid, mida peeti eriti hinnaliseks kingituseks. Samas said kingitusi ka saadikud. Kuid lõplik vastus anti saatkonnale alles järgmise, mitte vähem piduliku audientsi ajal. Ka Bütsants ise lähetas teele arvukaid saatkondi, kellele olid lisaks volitustele antud salajased juhtnöörid, mis peamiselt seisnesid salaandmete kogumises.

Keiser Justinianus I ajal kehtis üldiselt aktsepteeritud põhimõte, et saadiku isik on puutumatu. Saadiku tapmine oli keelatud, kuid siiski olid nende vangistamise juhused küllaltki sagedased.

Ehitustegevus

Justinianus polnud mitte ainult väljapaistev poliitik ja diplomaat, vaid ka väga suur ehitaja. Peatselt pärast Nika ülestõusu mahasurumist hakkas ta mõtlema pealinna taastamisele. Keisri eesmärk oli ehitada linn suursugusemaks, kui see oli kunagi varem olnud. Seega polnud tegu mitte lihtsalt kannatada saanud hoonete taastamisega, vaid sisuliselt uute ja suuremate hoonete püstitamisega.

Hagia Sophia katedraal

Kõige väljapaistvamaks keisri ehitusalaseks ettevõtmiseks sai tules hävinud hoone asemele Hagia Sophia (uuskreeka keeles 'püha tarkus') kiriku rajamine. Esimese kivi sellesse ehitusse pani keiser isiklikult. Kiriku püstitamiseks oli koondatud tohutu armee ehitajaid. Kahele peamisele arhitektile, Anthemiosele Tralleisest ja Isidorosele Mileetosest allus 100 meistrit, igale meistrile omakorda 100 töölist. Seega oli ehitustöödega seotud kokku 10 000 inimest. Justinianus pidas kiriku püstitamist niivõrd oluliseks, et loobus isegi oma traditsioonilistest lõunauinakutest ja külastas iga päev ehitust. Sel perioodil sündis ka legend kirikut kaitsvast inglist. Kord lõuna ajal olevat meister Ignatios jätnud tellingutele oma 14-aastase poja, keelates tal sealt lahkuda. Ootamatult ilmus poisi juurde valgeis rõivais tundmatu ja küsis, miks too seisab, ning käskis kutsuda töölised. Poiss vastas talle, et isa keelas tal lahkuda. Selle peale aga ütles tundmatu, et jääb kuni poisi tagasitulekuni valvama. Kui poiss oli tellingutelt alla laskunud, kohtas ta oma isa ja jutustas talle juhtunust. Isa aga rääkis kõik edasi keisrile. Keiser, kes tundmatu riiete kirjelduse järgi oletas, et tegu võis olla mõne tema õukonna eunuhhiga, andis korralduse nad kõik kokku kutsuda, et poiss tunneks nende seast ära temaga vestelnu. Kuid poiss ei tunnistanud neist ühtegi. Siis saadigi aru, et tegemist sai olla vaid taevase ingliga, ning keiser saatis poisi igaveseks ajaks kaugele saarele, et ingel jääks alatiseks kirikut valvama.

Apostlite kirik

Ehituse käigus juhtus teisigi imesid. Kord hakkas keisril raha otsa saama ning tekkis oht, et ehitamine tuleb peatada. See muutis Justinianuse väga murelikuks. Siis aga ilmus keisri juurde üks võõras ja ütles talle, et raha pärast pole vaja muretseda. Andku keiser talle vaid inimesi ja ta toob nii palju raha kui tarvis. Keiser andiski tundmatule inimesi ja 20 muula ning tundmatu juhtimisel jõudsid nad imelise paleeni, mille toad olid täis kulda, mis siis viidigi keisrile. Hiljem aga ei õnnestunud leida ei võõrast abimeest ega imelist lossi. Igatahes sai kirik uskumatu kiirusega valmis. Ehitamiseks kulus täpselt 5 aastat, 11 kuud ja 10 päeva ning kirik pühitseti sisse 27. detsembril 537. "Au olgu Jumalale, et ta pidas mind vääriliseks seda tööd lõpetama. Saalomon, ma olen su üle trumbanud!" hüüdis keiser, imetledes oma kätetööd. Selle tähtsa sündmuse puhul toimusid suured rahvapidustused ja kingituste jagamised, veristati 6000 lammast, 1000 härga, 1000 siga, 1000 lindu ja 500 hirve. Vastavatud kirikusse oli määratud teenima 1000 vaimulikku. Paarikümne aasta möödudes, 558. aasta 7. mai maavärisemise ajal kiriku kuppel pragunes ja kukkus alla. Keerulised taastamistööd lõppesid alles 562. aasta lõpus ning siis pühitseti kirik teist korda.

Ehitamine oli üldse üks Justinianuse suuremaid kirgi, millega ta tegeles innukalt kogu valitsemise aja vältel. Sama agar ehitaja oli ka keisrinna Theodora. Tema erilise tähelepanu all oli Pühade Apostlite kiriku taastamine. Sinna olid maetud varasemad keisrid ja nende lähedased. Selle viie kupliga ehitise välisilmest võeti hiljem eeskuju paljude vene kirikute ehitamisel.

Sõjategevus

Bütsants selle territooriumi suurima ulatuse ajal keiser Justinianus I valitsemisajal 550

Põhja-Aafrika kampaania

Kuid on veel üks epiteet, mida keiser Justinianus I kindlasti väärib. Ta oli suur vallutaja. Pärast rahu taastamist idapiiril keskendus keiser arvete klaarimisele Põhja-Aafrikas paikneva vandaalide riigiga. See valitseja idee ei leidnud õukonnas erilist toetust, sest veel olid hästi meeles hävitavad lüüasaamised vandaalidelt. Kuid ühe legendi järgi katkesid kõhklused siis, kui keisri juurde ilmus üks Idamaadelt tulnud piiskop. Ta teatas keisrile, et oli näinud öösel ilmutust – tema poole pöördus Jeesus Kristus ning käskis tal keisrile edasi öelda, et aitab teda sõjas ariaanidest uskmatute vastu. Pärast sellist teadet polevat Justinianus enam hetkegi kõhelnud oma ettevõtmise õiguses.

Belisariuse mosaiik

Olukord oli rünnaku alustamiseks igati soodne, kuna vandaalide riigis oli puhkenud mäss. Nagu juba öeldud, Justinianus ise sõjakäikudest osa ei võtnud. Vandaalide vastu saatis ta oma germaanlasest väepealiku Belisariose, kelle üheks suuremaks varasemaks teeneks oli Nika ülestõusu mahasurumine. Kokku aga saadeti sõjalisele ekspeditsioonile vandaalide vastu ligikaudu 500 laeva, millel oli umbes 20 000 sõudjat, 10 000 jalaväelast ja 5000 ratsaväelast. Kogu see vägi asus teele 533. aasta 22. juunil ning septembris maabuti Aafrika rannikul. 533. aasta sügisel – 534. aasta talvel õnnestus bütsantslastel anda vandaalidele mitmeid hävitavaid hoope. Koos Belisariosega selle sõjakäigu läbi teinud väljapaistev ajaloolane Prokopios Caesareast teatab näiteks, et vandaalide kaotused olid tohutud.

Belisariose põhjaliku kirjelduse on jätnud Prokopios, kes oli omal ajal pikka aega väepealiku sekretär. Prokopiose sõnade järgi oli Belisarios ilus pikk rühikas mees. Tal olid sõbralikud näojooned, meeldivad maneerid ning ta paistis silma karskete elukommetega. Vestlus temaga olevat pakkunud suurt naudingut. Belisarios polnud mitte ainult hea väepealik, vaid ka vapper sõjamees, kes võttis korduvalt lahingutest isiklikult osa ning näitas seejuures üles suurt julgust. Prokopios teatab, et Belisarios võis vajadusel olla äärmuslikult julm, kuid seda mitte kunagi rahulike elanike või vangide suhtes. Hiilgeaegadel kuulus Belisariosele tohutu varandus ning tema autoriteet rahva ja sõjaväe hulgas oli väga kõrge. Justinianus võttis talt kunagi isegi vande, et ta iialgi ei ürita võimu haarata, kuid vaevalt suutis kuulsusrikka väepealiku vanne keisrit täielikult rahustada. Üheks potentsiaalseks ohuks keisri võimule oli kas või Belisariose suurearvuline ihukaitse, kuhu kuulus 5000 ustavat ja oma juhti jumaldavat sõjameest. Belisarios tavatses vahel maksta neile palgalisa omast taskust. Kui aga keegi tema ihukaitsjatest juhtus haigestuma või sai tapluses haavata, siis olevat väepealik teda isiklikult külastanud. Loomulikult suurendas see sõdurite silmis veelgi Belisariose populaarsust.

Üldiselt soodsad hinnangud Belisariose aadressil ei tähenda kaugeltki seda, et ta oleks jätnud kasutamata avanevaid rikastumisvõimalusi. Väidetavalt olevat ta omistanud näiteks suurema osa Itaalias saadud sõjasaagist. Prokopios teatab ka, et muidu nii läbinägelik väepealik oli üllatavalt kergeusklik kõiges selles, mis puudutas tema pereelu. Nii olevat kuulsa väepealiku naine Antonina petnud teda suisa mehe silmade all.

Kui väed jõudsid Aafrikast tagasi, siis tähistati võitu vana Rooma kombe kohaselt hiilgava triumfiga, mille keiser võttis vastu, istudes kuldsel troonil. Hipodroomile oli välja pandud kogu vandaalide pealinnast Kartaagost kaasa toodud varandus. Selle hulgas tunti ära ka kullast anumad, mis olid kunagi pärast Jeruusalemma templi purustamist viidud keiser Tituse poolt Rooma ning sealt 455. aastal vandaalide rüüsteretke ajal röövitud. Belisariosele omistati, samuti vastavalt vanale traditsioonile, lähemaks aastaks konsuli tiitel, mida võidukas väepealik tähistas 535. aasta 1. jaanuaril väljasõiduga sõjavankril, mida vedasid vandaalidest sõjavangid. Seejuures heitis ta rahva sekka tavaliste müntide asemel vandaalide vara.

Ülistades saavutatud võitu vandaalide üle, pidas Justinianus eriti oluliseks ideoloogilist aspekti. Keisri sõnade järgi taastati sõjaga vana õiglane kord. Selle seisukoha toonitamiseks taaskehtestati vanu Rooma seadusi ning kehtestati kolme põlvkonna ulatuses õigus vara tagasisaamisele.

Itaalia kampaania

Vandaalide riigi purustamine Põhja-Aafrikas seadis löögi alla ka barbarid Itaalias. Kui Theoderich 526. aastal Ravennas suri, polnud tal meessoost liinis järeltulijaid. Idagootide suurel valitsejal oli vaid üks tütar Amalasunta ning formaalselt läkski võim tema kümneaastasele pojale Atalarichile. Tegelikult valitsev ema üritas igati kasvatada poega rooma traditsioonides, mis aga polnud meeltmööda tema hõimukaaslastele. Tundes suurt ohtu oma positsioonile, pöördus Amalasunta abipalvega Justinianuse poole. Kui hiljem Atalarich suri ja Amalasunta tapeti, siis Justinianus saigi suurepärase formaalse ettekäände kättemaksuks ja Itaaliasse tungimiseks.

535. aasta suvel jõudis Bütsantsi väikesearvuline, kuid väga hästi välja õpetatud sõjavägi idagootide valdustesse. Läänest toetasid bütsantslasi kullaga ära ostetud frangid. Hirmunud idagootide valitseja palus rahu ja oli juba nõus troonist loobuma, kui Belisarios pidi kiiruga lahkuma Aafrikasse, kus oli puhkenud sõdurite mäss. Kuid sügisel asusid keisri väed uuesti rünnakule ning novembri keskel vallutasid tormijooksuga Napoli linna. Mõne aja pärast olid Belisariose sõdurid juba Rooma all. Linnaelanikud, eriti vana aristokraatia, rõõmustasid avalikult võimaluse üle pääseda barbarite võimu alt. Ning ööl vastu 10. detsembrit 536. aastal jättis gootide garnison linna maha ja praktiliselt samal ajal sisenesid teisest väravast roomlaste (bütsantslased kutsusid ennast jätkuvalt nii) väed. Järgmisel, 537. aastal piirasid barbarite ülekaalukad väed Rooma uuesti sisse. Nad purustasid kõik 14 linna varustavat veejuhet, mis peatas ka vee jõul töötavad veskid. See aga tähendas leiva puudust ja nälga. Kriitilises olukorras andis Belisarios käsu paigutada veskid keset Tiberi jõge parvedele. Selle peale hakkasid piirajad laskma mööda voolu alla palke, et rikkuda veskite rattaid. Kuid Belisarios leidis ka selles olukorras väljapääsu. Parvedest kõrgemale tõmmati massiivne kett, mis peatas pealetungivad palgid. Et vaenlased ei pääseks linna, laoti kõik kanalid ja veetorud kividega täis. Linnaväravatele sepistati perioodiliselt uusi lukke ja võtmeid, välistades nii nende salajast avamist. Lisaks vangistati sissepiiratud linnas inimesi ja süüdistati neid reetmises, ei unustatud ka poliitilisi eesmärke. Nii võeti paljude väljapaistvate kodanike seas kinni paavst Silverius, kellele süüdistuste esitamine oli ilmselt vaid ettekäändeks, sest Justinianusel oli sellele ametikohale teine kandidaat.

Roomat vallutada barbaritel aga ei õnnestunud ning pärast aasta ja üheksa päeva kestnud piiramist olid nad sunnitud taanduma. Omakorda pealetungile asunud Belisariose väed piirasid 539. aasta lõpus sisse Ravenna ning järgmise aasta kevadel idagootide riigi pealinn langes. Sattunud väljapääsmatusse olukorda, pakkusid goodid Belisariosele võimalust hakata nende valitsejaks, kuid väepealik lükkas selle ettepaneku tagasi. Justinianuse kõrvu ulatunud kuuldus sellest sündmusest oli piisavaks põhjuseks, et äratada temas kahtlusi, ja keiser kutsus oma silmapaistva väejuhi Konstantinoopolisse tagasi. Seal ei lubatud tal isegi korraldada võidu auks triumfi ja ta saadeti kiiruga teisele rindele sõdima pärslastega. Kuna suurem osa Bütsantsi jõududest oli seotud sõjategevusega Läänes, avanes pärslastele soodne võimalus rünnakuks. Väiksearvulised keisririigi väed piirdusid vaid kindluste kaitsmisega, andes vaenlastele võimaluse sisuliselt takistamatult rüüstata maad. Pärslaste vastu saadetud Belisariosel oli ainult tühine arv sõjamehi postihobustel, kuid tema võitmatu väepealiku kuulsus oli niivõrd suur, et pärslased otsustasid kiiruga taganeda piiride taha. Väljateenitud au asemel sattus Belisarios Konstantinoopolisse naasnuna aga veelgi suuremasse ebasoosingusse ning seda suures osas tänu Theodorale. Nimelt oli Justinianus vahepeal raskelt haigestunud ja keisrinna kartis tõsiselt tema elu pärast. Samal ajal teatas sõjavägi, et kui keiser peaks surema, siis järgmise valitseja valimistes ei lasta õukonnal osaleda. Theodora nägi selle avalduse taga Belisariost ning keiser, kes oli naise mõju all, näitas oma väepealiku suhtes üles jäist külmust. Mõne aja möödudes selgus, et süüdistused olid alusetud, ja Belisariosele anti andeks, kuid mõra kahe mehe suhetes jäi püsima.

541. aastal sai idagootide valitsejaks andekas ja mehine väejuht Totila. Tal õnnestus koondada allesjäänud jõud ning organiseerida vastupanu väikesearvulistel Bütsantsi vägedele. Juba üsna pea haaras ta sõjalise initsiatiivi täielikult oma kätesse. Ka 545. aastal Itaaliasse saabunud Belisarios ei suutnud olukorda päästa. Keiser ei andnud tema silmis usalduse kaotanud väepealikule kaasa peaaegu üldse raha ega mehi. Vähe sellest, teele asudes pidi Belisarios loobuma isegi oma ihukaitsest. Keisri poolt teadlikult väljapääsmatusse olukorda asetatud vapper väepealik oli sisuliselt võimetu midagi ette võtma. Aktiivse tegevuse asemel pidi ta hoopis varjuma ühte kindlusse. Sealt saatis ta keisrile tulutult anuvaid kirju palvega saata mehi, hobuseid, relvi ja raha. Totila ei jätnud soodsat olukorda kasutamata ning 546. aasta 17. detsembril vallutasid tema väed Rooma.

Rooma kaotusele järgnenud paari aastaga jäi Bütsants praktiliselt ilma kõigist vallutustest Itaalias. Ilmnes, et piisava edu saavutamiseks läheks vaja tunduvalt suuremat sõjaväge, ning Justinianus otsustas saata Itaaliasse uued väed, mille etteotsa sai armeenia päritolu eunuhh Narses. Tema sõdurid maabusid Apenniini poolsaarel 552. aastal ning sama aasta juunis Totila väed purustati. Idagootide vapra juhi aga tapsid tema enda õukondlased ja Totila verised riided saadeti Konstantinoopolisse. Mõne aja pärast sai lüüa ka Totila järeltulija Teja ning 554. aastal purustati Itaaliasse tunginud suurearvuline frankide ja alemannide vägi. Samal ajal õnnestus bütsantslastel vallutada vandaalide käest osa Lõuna-Hispaaniast. Sellega oli Justinianuse suur unistus teostunud. Rooma impeerium oli taastatud.

Kuid Justinianuse poolt keisririigiga taasliidetud Itaalia polnud enam ammugi endine. Kunagi õitsvast piirkonnast oli saanud sõdades laostatud maa. Viis korda käest kätte käinud Rooma oli inimtühi ning igal pool ähvardasid rändureid röövlite jõugud. Lisaks nõudsid vallutused Bütsantsilt tohutult rahalisi vahendeid. Samas ei tähendanud Itaalias ja Hispaanias saavutatud võit veel kaugeltki sõdade lõppu. Uueks ohuks keisririigile kujunesid barbarite-slaavlaste rünnakud põhjast, mille käigus neil õnnestus 559. aastal jõuda Konstantinoopoli müürideni välja. Linnas polnud praktiliselt üldse vägesid ning Justinianus saatis müüridele kõik, kes vähegi olid võimelised kandma relva. See keisri meeleheitlik otsus puudutas näiteks ka palee valvet ja senaatoreid. Isegi hipodroomi hobused mobiliseeriti ratsaväkke. Nüüd tuli keisrile meelde juba 549. aastal erru saadetud Belisarios, kelle ta määras vastupanu korraldama. Ka seekord sai Belisarios oma ülesandega hiilgavalt hakkama ning suurte jõupingutustega õnnestus barbarite rünnak lõpuks ikkagi tagasi lüüa.

Maksupoliitika

Justinianuse agressiivne välispoliitika nõudis väga palju raha, millest oluline osa kulus valdavalt barbaritest koosneva palgasõdurite armee ülalpidamiseks. Kuid isegi nii rikkal riigil, nagu seda oli Justinianuse-aegne Bütsants, ei jätkunud raha kõigeks. Nii pöörduti jälle vana äraproovitud vahendi poole ning riigis hakati järsult makse tõstma. Seejuures osutus keiser raha hankimise valdkonnas niisama leidlikuks kui diplomaatia vallas. Riigis taastati ametite müük, vähendati müntide kaalu, kehtestati riiklikud monopolid. Viimaste seas kujunes üheks tulusamaks monopol siidile. Kaks munka olid eluga riskides toonud tühjaks uuristatud keppides salaja Hiinast Bütsantsi siidiussid, pannes nii aluse kohalikule siiditootmisele, millest kujunes väga tulus riigikassa täitmise allikas. Loomulikult tõi maksude järsk tõstmine enesega kaasa rahulolematuse kasvu. Lisaks ei suutnud osa vanast aristokraatiast kuidagi leppida keisri madala päritoluga, nad pidasid keisrit tõusikuks ja kõiki tema kulutusi tõusiku saamahimuks.

Rahulolematus ja Belisarios

Rahulolematuse harjal sündiski järjekordne idee keiser tappa. Tegelikult saatsid seesugused plaanid Justinianust kogu valitsemisaja jooksul. Näiteks 562. aastal kavandasid vandeseltslased tappa keiser audientsi ajal, kuid üks vandeseltslane reetis salaplaani ning kui tapja sisenes paleesse, pussnuga riiete all peidus, siis ta vangistati. Temal õnnestus küll end sellesama pussnoaga tappa, kuid teised vandenõulased tunnistasid piinamiste käigus, et said tegutsemiseks juhtnööre Belisarioselt. Nii sattus kunagine keisri soosik ja rohkete võitude sepitseja järjekordselt laimu ohvriks.

Belisariose järjekordne süüdistamine lõppes tema jaoks vägagi kurvalt. 562. aastal konfiskeeriti peaaegu kogu tema hiiglaslik varandus ning kunagine keisri soosik saadeti Konstantinoopolist välja. Võimuahne keiser ei suutnud lihtsalt uskuda, et kellelgi teisel need ambitsioonid puuduvad. Andeks anti Belisariosele alles kahe aasta pärast ning tagasi sai ta vaid poole oma kunagisest varandusest. Kuid legendi järgi oli kunagise suure väepealiku lõpp veelgi traagilisem. Väidetavalt andis Justinianus käsu võtta Belisarioselt silmanägemine ning keisrile loendamatuid võite ja kuulsust toonud mees veetis oma elu viimased aastad pimeda kerjusena almust paludes. See lugu illustreerib järjekordselt tänulikkuse puudumist ajaloos. Kas see ka tõele vastab, pole täpselt teada, kuid Belisarios suri 565. aasta 13. märtsil tõesti praktiliselt kõigi poolt unustatuna.

Justinianuse toetajad ja nõuandjad

Johannes Kapadookiast

Rääkides keiser Justinianus I Suure lähikondlastest, mainitakse tavaliselt väljapaistvate väepealike Belisariose ja Narsese kõrval veel ka Johannest Kapadookiast. Tema käes olid pikemat aega riigi rahandusasjad. Johannesele kui inimesele antakse reeglina hävitav hinnang. Prokopios kirjutab näiteks, et koolis suutis ta kuidagimoodi ära õppida vaid kirjade kirjutamise, kuid ikkagi polevat ta sellegagi hiljem hakkama saanud. Samas ületas ta aga kõiki seda sorti tarkuse poolest, mida võiks pidada pigem kavaluseks. Johannes polevat tundnud mingit häbi ning oma tegudes ei mõelnud ta kunagi Jumalale ja ta ajas kokku hiiglasliku varanduse. Prokopios teatab: "Enne lõunat Johannes röövis teiste vara ja pärast lõunat andus joomisele ning liiderdamisele. Kokku hoidis ta vaid teiste arvelt, ise aga raiskas nii palju kui jaksas." Üldiselt polevat keegi teda sallinud ning tema vastu oli ka Theodora. Lõpuks Theodoral õnnestuski provotseerida Johannest esinema keisrivastaste sõnavõttudega, mis ajasid Justinianuse vihale, ning keiser andis käsu oma "rahandusminister" vangistada ja pügada mungaks. Ka selle loo kohta läks hiljem liikvele legend. Nimelt olevat Johannesele kunagi ennustatud, et ta saab tulevikus kandma augustuse rüüd, mis pidi tähendama, et temast saab valitseja. Kui Johannesest sai keisri käsul munk, siis anti talle ühe endise munga riided. Hiljem selgus, et selle munga nimi oli Augustus. Nii läkski ammune ennustus täide.

Keisrinna Theodora

Kuid kõige olulisemaks inimeseks Justinianuse kõrval oli ikkagi tema abikaasa Theodora, kes 22 aasta jooksul osales sisuliselt koos keisriga riigi juhtimises. Justinianusest ja Theodorast kirjutab palju huvitavat ka Prokopios. Seda eriti pärast Justinianuse ja tema enese surma ilmunud salaajaloos "Anekdota" ("Sala-ajalugu"). Kõige pealt kirjeldab Prokopios tundmusi, mis teda valdasid raamatu kirjutamise ajal. Ta olevat tükk aega lükanud oma kavatsust edasi, kui aga töö kallale asus, siis kirjutades värises hirmust. Selleks oli tal ka veenvaid põhjusi. Vanast aristokraadisuguvõsast pärit Prokopios mustas oma salaajaloos keisrit ja keisrinnat nii kuidas jaksas, ning võib kindlalt oletada, milliste tagajärgedega oleks lõppenud kirjatöö ilmsikstulek. Kuid ise põhjendas ta oma hirmu soovimatusega tulevastele põlvedele türannide tegudest teada anda, sest inimestele on omane pahesid matkida. Justinianust aga nimetab ta üheks koletuslikumaks keisriks, kes eales valitsenud on. Iseloomustades Justinianust kõige negatiivsemast küljest, vihjas Prokopios Justinianuse ema kunagi öeldud sõnadele, et lapse olevat talle sigitanud mehe kuju võtnud deemon. Nii polevat ka mingi ime, pajatab Prokopios, et keegi olevat pealt näinud, kuidas keiser tõusis troonilt ning järsku ta pea kadus – Justinianus aga jätkas ilma peata rahulikult kõndimist. Prokopios küll täpsustab, et ta pole seda oma silmaga näinud, kuid annab edasi seda, mida paljud olevat näinud.

Prokopios pole palju leebem ka keisrinna suhtes. Theodora oli graatsiline, lühikest kasvu, heleda näonahaga, kuid tema peamiseks tunnusmärgiks oli hirmuäratav pilk. Kuigi Prokopios teatab, et keisrinna amoraalse käitumise kirjeldamiseks ei jätkuks isegi tervest sajandist, asub ta siiski üsna põhjalikult asja kallale, keskendudes peamiselt Theodora abielueelsetele tegudele. Tõsi küll, pärast Justinianusega abiellumist olevat temast saanud hoopis teine inimene, sellest perioodist ei leiduvat enam ühtegi seika, mis viitaks keisrinna kergemeelsusele. Vastupidi, on palju näiteid, kus Theodora on isiklikult aidanud täbarasse olukorda sattunud naisi. Tema algatusel ilmusid seadused, mis otseselt kaitsesid naiste õigusi. Need puudutasid pärimis- ja lahutamiskorda ning nägid ette karistusi meestele-võrgutajatele. Neist viimased olid näiteks võrdsustatud kurjategijatega. Keisrinna korraldusel suleti lõbumajad ja nende pidajad saadeti linnast välja. Endistel lõbunaistel aga lubati elada erilises "paranduslikus ja patukahetsuslikus" kloostris.

Tänu Prokopiosele on meilgi üsna põhjalik ülevaade Justinianuse-aegse Konstantinoopoli elust. Tolleaegsete linlaste mured sarnanesid paljuski tänapäevaste linlaste omadega. Nii oli linna üheks suurimaks probleemiks kuritegevus. Inimesed ei julgenud pimedas väljuda tänavatele, ja kui pidid seda olude sunnil tegema, siis näiteks asendasid oma kuldehted vasest valmistatud koopiatega. Et mitte ahvatleda röövleid, loobuti ka luksuslikest riietest. Võimud aga polevat pööranud kujunenud olukorrale mingit tähelepanu. Ülevaate kuritegevusest lõpetab Prokopios talle omase tõdemusega: "Röövimised linnatänavatel olid, võrreldes keisripoolse röövimisega, tühi-tähi."

Theodora suri pärast pikka ja piinarikast haigust 548. aasta 28. juunil arvatavasti rinnavähki. Justinianusele oli see ränk hoop, mida ta elas väga raskelt üle. Pidas ju ta oma naist sõna otseses mõttes "Jumala kingituseks", mida keisrinna nimi kreeka keeles ka tähendab.

Justinianusel ja Theodoral ühiseid lapsi polnud, kuid keisrinnal oli varasemast ajast tütar. Theodora oli küll keisrile ühe lapse sünnitanud, kuid paraku surnult.

Kirik ja usk

Usuküsimustes jätkas Justinianus üldiselt oma eelkäija Justinuse suunda, piirates igati teisitimõtlemist. Juba valitsemise algul, 529. aastal andis keiser korralduse keelata teisitimõtlejate võtmise riigiteenistusse. Ta väitis, et on õiglane jätta maisetest hüvedest ilma need, kes valesti kummardavad Jumalat. Veel resoluutsem aga oli keiser paganate suhtes, kutsudes üles nad maa pealt minema pühkima. 529. aastal käskis Justinianus sulgeda Ateena akadeemia, viimase õppeasutuse, kus uusplatonismi vaimus õpetati antiikset maailmakäsitlust. Mõnikord on ajaloolased seda sündmust pidanud isegi antiigi ajajärgu sümboolseks lõpuks. Ainsaks vooluks kristluses, mida keiser eriti taga ei kiusanud, oli monofüsiitlus, kuigi see oli juba 451. aastal Kalchedoni kirikukogul hukka mõistetud. Võib-olla seletub keisri suhtumine Theodora väidetava kaldumisega monofüsiitlusse. Samas võisid selle taga olla ka kained poliitilised kaalutlused, kuna monofüsiitlusel oli palju järgijaid ning nende avalik tagakiusamine võinuks kaasa tuua soovimatuid tagajärgi.

Usuteemalised arutelud pakkusid Justinianusele suurt huvi juba noorest east alates. Valitsemisaja lõpuks sai neist aga tema peamine meelelahutus, Selle valdkonna küsimustesse suhtus ta suure tõsidusega. Näiteks kord olevat Justinianusele soovitatud kasutada võitluses Pärsia valitsejaga kuulsa maagi ja nõia teeneid. Keiser aga vastanud: "Kuidas mina, Justinianus, kristlik valitseja, hakkan võidutsema deemonite abil?"

Pidades ennast ühtse Rooma riigi keisriks ja kõrgeimaks võimukandjaks, käsitles Justinianus Ida ja Lääne kirikut ühtsena. Kuna Roomast oli saanud taas keisririigi linn, puudus Justinianusel vajadus Konstantinoopoli patriarhi ja Rooma paavsti vastandada. Pigem pidas ta paavsti patriarhist kõrgemaks. Selleks polnud keisril ka mingeid takistusi – pani ta ju paavste ametisse vastavalt oma tahtele.

Justinianuse viimased valitsemisaastad möödusid peamiselt teoloogilistes vaidlustes, kusjuures tema vestluspartneriteks olid nii väljapaistvad kirikuisad kui tavalised mungad. Riigiasjad keisrit enam ei huvitanud. On isegi öeldud, et tema hing oli juba taevas.

Nika ülestõus

Keisri poolt kavandatavad ulatuslikud sõjalised ettevõtmised nõudsid hiiglaslikke rahalisi vahendeid. Nende hankimiseks kasutati vana, äraproovitud viisi – maksude tõstmist. See aga tekitas omakorda rahulolematust ning põhjustas mitmeid väljaastumisi keisri vastu. Neist kõige laiahaardelisemaks kujunes Nika ülestõus', mida peetakse üldse Konstantinoopoli ajaloo suurimaks ülestõusuks, mille tulemusena hävis pea pool linnast ning hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Kreekakeelne sõna nika (võida!) oli hipodroomi võitlushüüdeks ning rahutused saidki alguse hipodroomilt.

Keiser Justinianus Suure kohta pole kirjutatud ühtegi teost, kus poleks juttu Nika ülestõusust. Ülestõusu mahasurumise käigus üles näidatud julmus on aga üheks peamiseks põhjuseks, miks Justinianus on läinud ajalukku kõigele lisaks ka timukana.

Nika ülestõusu põhjustena on toodud välja väga erinevaid lähtepunkte. Kaasaegsed on seda seletanud isegi Saatana kätetööna, kes saatis rahvast hullutama kurjad deemonid. Niisiis sai ülestõus alguse hipodroomil, 532. aasta jaanuaris. Keisri poole pöördus kaebusega Roheliste partei esindaja, väljendades selle värvi toetuspartei rahulolematust Siniste tegevusega. Sinised olid aga õukonna ja eriti keisrinna lemmikuteks. Kuid keiser ei edastanud oma spetsiaalse ametniku kaudu õigust kummalegi poolele. Arusaadavalt ei tahtnud Justinianus, kes asetas ennast jumalikule tasandile, anda oma tegutsemisvabadust ahistada võivaid siduvaid lubadusi. Pealegi oli ta ülepea huvitatud hoopiski sellest, et vähendada toetusparteide aktiivsust või vähemalt lõpetada nendevahelised verised kokkupõrked. Saamata soovitud tulemust, lahkusid Rohelised vaatemängult, solvates selle väljakutsuva sammuga keisrit isiklikult. Pärast hipodroomil toimunut puhkesid linnas juba tõsised käsikähmlused. Selle peale andis linna prefekt käsu selgitada välja aktiivsemad märatsejad ja nad vangistada. Selliseid inimesi, keda süüdistati otseselt tapmistes, oli seitse ja nad võeti kinni. Neist neljal otsustati pea maha raiuda ja kolm üles puua. Seejuures oli surmamääratute seas mõlema toetuspartei esindajaid. Kuid esimeste karistuste elluviimisel murdus võllas ja neljast surmamõistetust kaks pääsesid. Üritati uuesti, ent seegi katse lõppes samasuguse ebaõnnestumisega. Hukkamise juures viibiv rahvas nägi selles jumalikku märki ning nõudis mässajatele andestust. Kui 13. jaanuaril olid hipodroomil uued pidustused, siis areenil toimunu ei köitnud enam kedagi. Selle asemel hakati nõudma hoopis armu nendele, kellele jumal oli juba armu andnud. Keiser aga keeldus sellele nõudmisele vastamast. Seepeale kostsid vaenujalal olnud toetusparteide liikmete seast hõiked ühinemiseks ning üsna pea liitusid endised vihavaenlased ühtseks keisrivastaseks jõuks. Hipodroomilt lahkudes purustati nüüd juba kõike, mis tee peale ette jäi. Üldises segaduses vajusid üsna pea unustuse kaks surmamõistetut, kelle pärast kirjeldatud sündmused üldse algasid. Nende vabastamist mindi prefekti residentsi juurde nõudma alles õhtul. Ning kui prefektilt ei tulnud mingit vastust, pandi ta residents põlema. Samal ajal jätkusid vägivallatsemised, tapmised ja süütamised ka linna teistes paikades.

Järgmisel päeval, 14. jaanuaril kuulutas keiser välja uued mängud. Tagantjärele on raske öelda, millistest kaalutlustest ta lähtus, võttes vastu sellise ootamatu otsuse. Ei saa ju oletada, et Justinianus ei pööranud eelmisel päeval toimunud rahutustele mingit tähelepanu. Selleks olid nad liiga ulatuslikud ja ohvriterohked. Pigem lootis ta uute mängudega juhtida rahva tähelepanu mujale. Kuid mängude vaatamise asemel pani juba metsistunud rahvamass hipodroomi põlema. Nüüd oli keiser tõeliselt mures ja soostus saatma erru kõige vihatumad ametnikud. Sündmuste käik aga oli selleks ajaks juba täielikult kontrolli alt väljunud ning miski ei suutnud enam märatsevaid jõuke vaigistada. Juba kostsid üleskutsed: "Tahame teist valitsejat roomlastele!" Järgmise sammuna üritas keiser saada olukorda kontrolli alla sõjaväe abil, kuid tulemuseks oli vaid katustelt sõdurite pihta suunatud kivirahe. Selleks ajaks kujutas Konstantinoopol enesest juba leegitsevais varemeis linna, mille tänavatel võis igal pool näha arvukalt laipu.

Pühapäeval, 18. jaanuaril ei jäänud Justinianusel teist teed, kui ilmuda pühakiri käes hipodroomile ning paluda rahutused lõpetada. Keiser tunnistas oma süüd, et ei kuulanud kohe rahva nõuandeid, ning lubas jätta rahutustes osalenud karistamata. Mõned kogunenutest olid nõus keisrit uskuma, kuid enamus skandeeris, et ta vannet andes luiskab. Üsna pea kostsid jälle ka hüüded, millega nõuti uut keisrit. Nii oli Justinianus sunnitud lahkuma tühjade kätega ning anarhia linnas jätkus.

Hipodroomil hõiguti juba ka uue keisri nime. Selleks oli omaaegse valitseja Anastasios I sugulane Ipatius, kelle maja piiras peagi suur juubeldav rahvahulk. Ning vaatamata Ipatiuse palvetele ja ta naise pisaratele otsustati rahva lemmik sisuliselt vägisi kroonida. Selleks ajaks olid ülestõusnute poolele asunud ka juba mõned senaatorid ja kõlasid üleskutsed vallutada keisripalee. Olukord muutus Justinianuse jaoks kriitiliseks. Paistis, et tema võimu- ja elupäevad on loetud.

Samal ajal, kui ülestõusnud arutasid eelseisvaid tegutsemisplaane, toimus palees nõupidamine. Peamiseks küsimuseks oli tegutsemisvariantide valik: kas jääda pealinna või põgeneda. Ning selles eriti pingelises olukorras säilitas kõige suurema otsustuskindluse keisrinna Theodora. Ta oli kategooriliselt vastu ettepanekule jätta Konstantinoopol maha. Theodora arvates oli põgenemine sedavõrd vääritu tegu, millist keiser lihtsalt ei saa enesele lubada. Theodora sõnavõttu peavad ajaloolased toimunud faktiks. Ta olevat keisrile öelnud: "Jää paigale ja võitle! Keiserlik purpur on kõige kaunim surirüü." Igatahes olevat just tema suutnud ägeda vaidluse käigus kallutada Justinianust otsustama kohalejäämise kasuks. Sellega olid Justinianuse kõhklused lõpetatud ja ta hakkas energiliselt tegutsema. Kõigepealt jagati õukondliku Sinise partei juhtidele raha, lüües nii ülestõusnute ridadesse kiilu. Järgmise sammuna saadeti keisrile ustavaks jäänud väed ründama hipodroomile kogunenud rahvast. See keisri käsk pani alguse tõelistele tapatalgutele linnas. Bütsantsi autorite väitel sai karistusoperatsioonide käigus surma 35 000 inimest, suuremalt jaolt mehed. Kui arvestada, et tolleaegse Konstantinoopoli elanikkonna suuruseks on pakutud 375 000 inimest, siis moodustas hukkunute arv küllaltki suure osa. Vahepeal uueks keisriks kuulutatud Ipatius ja tema vend hukati. Väidetavalt teenisid nad nii ränga karistuse Theodora pealekäimisel. Sellega oli ülestõus, mis jäi veel paljudeks aastateks linlaste mällu, lõplikult maha surutud. Mõne aja möödudes ennistati ametitesse ka need, kellest keiser oli vahepeal sunnitud loobuma. Toimus see ilma igasuguse vastupanuta.

Teised rahutused

Pärast Nika ülestõusu mahasurumist valitses riigi siserindel suhteliselt pikka aega rahu. Vaid Justinianuse valitsemisaja lõpupoole ilmnes taas rahulolematuse märke. Näiteks 556. aastal, kui toimusid Konstantinoopoli asutamisele pühendatud pidustused, nõudis rahvas hipodroomil häälekalt heaolu linnale, keiser aga jäi sootuks mainimata. Justinianuses tekitas erilist viha, et see kõik toimus Pärsia saadiku juuresolekul. Sellise demonstratiivse lugupidamatuse tulemuseks oli paljude kohalviibijate vangistamine ja järgnev hukkamine. Veelgi tõsisemad rahutused puhkesid 560. aasta septembris, kui levisid jutud, et haigestunud keiser on surnud, ning linnas algasid röövimised ja süütamised. Olukord muutus niivõrd kriitiliseks, et linnavõimud olid sunnitud paigutama nähtavatele kohtadele teateid keisri tervislikust seisust ja korraldama rahva meeleolu muutmiseks suure ilutulestiku, mis suutiski rahva maha rahustada.

"Corpus iuris civilis"

Justinianuse suureks teeneks kujunes Rooma õiguse kodifitseerimine. Justinianus I tahtis, et Ida-Rooma õigussüsteem oleks sama hea või parem kui Lääne-Rooma õigussüsteem. Lääne-Roomas kirjutati 455 eKr kaheteistkümne tahvli seadused, mis olid ühed esimesed üleskirjutatud õigused. Lääne-Rooma õigussüsteem inspireeris Justinianust koostama Ida-Roomale vastava õigussüsteemi, milleks sai "Corpus iuris civilis". Selle koostamisel lootis ta taastada rahva huvi õigusest arusaamise vastu. Lisaks asutas Justinianus I uusi õigusakadeemiaid, kus "Corpus iuris civilist" õpetati, ning rõhutas sealse õpetuse kvaliteedi tähtsust. "Corpus iuris civilis" oli kirjutatud ladina keeles, kuigi põhiline suhtluskeel oli Ida-Roomas kreeka keel. Keelebarjäär raskendas kohalike arusaamist uuest õigussüsteemist ning oli põhiline põhjus, miks rahval ei tekkinud huvi õigusest arusaamise vastu. 

Uue õiguse loomiseks andis keiser käsu moodustada kümneliikmeline komisjon. 529. aasta 7. aprilliks oli mahukas, 12 raamatust koosnev seadustekogu, mis hiljem sai pealkirja "Corpus iuris civilis", valmis ja saadetud kõikidesse riigi piirkondadesse ning jõustus alates 16. aprillist. Kui Theodosiuse koodeksis olid usuküsimused paigutatud viimasesse köitesse, siis nüüd olid nad esimesel kohal. Ristiusust oli selleks ajaks saanud Bütsantsi õigussüsteemi alus.

Keisri suur huvi riigi seadusandliku baasi korrastamise vastu ei tähendanud samas seda, et seadused kehtiksid ka tema kohta isiklikult. Justinianus oli veendunud, et tema isik asub seadustest kõrgemal. Ta võttis enesele ka seaduste lõpliku tõlgendaja rolli. Nii olevat ta teatanud, et kui mõni küsimus jääb lahendamata, siis kantagu talle ette ja ta annab õige vastuse. Kunagine seadusandlik organ senat oli Justinianuse ajal muutunud täielikuks võimu ripatsiks, kelle ülesandeks jäi vaid keisri seaduste ja otsuste kinnitamine. 541. aastal lõpetati ka iga-aastased konsulite määramised ja nendega kaasnenud kulukad mängud, mis aga ei takistanud keisril ennast nimetamast eluaegseks konsuliks.

Justinianuse katk

Püha Sebastian palub Jeesuselt Justinianuse katku nakatunud hauakaevaja elu eest (Josse Lieferinxe, u 1497–1499)

540. aastal hakkas levima Bütsantsi keisri järgi nimetuse saanud Justinianuse katk. See kujunes kiiresti esimeseks pandeemiaks ning kestis 750. aastateni, mille jooksul toimus 18 suuremat katkulainet. Konkreetne Justinianuse katk kestis 541.–549. aastani. Ajaloolaste hinnangul suri Vahemere maades kuni neli miljonit inimest enne kui katk 549. aastal hääbus. Kogu keisririigis arvatakse surnute arvuks 7 miljonit. Hukkus iga neljas Justinianuse 27 miljonist alamast. Konstantinoopolis suri katku üle 230 000 inimese (40–45% elanikkonnast), Antakyas ja Aleksandrias ligikaudu 25% elanikkonnast ja vähemalt kaks miljonit mujal Bütsantsi impeeriumis, s.o ligikaudu 25% elanikkonnast.

Teadlaste hinnangu suri esimese pandeemia käigus katku kokku umbes 25 miljonit inimest. Samas hindavad osad ajaloolased katkuohvrite arvuks 10–12 miljonit.

Leviku algus

541. aastaks oli keiser vallutanud suurem osa kunagisest Lääne-Roomast ning väljastpoolt tundus riik tugevam kui kunagi varem. Kuid 540. aastal jõudsid Egiptusse Pelusioni sadamalinna Aasiast laevad. Linnast veeti üle kogu impeeriumi laiali riiet ja nisu. Laevade lastis peitusid aga rotid, kes kandsid oma karvades Aasiast pärit katku nakatunud kirpe. Kuigi toona arvati haigust pärinevat Aafrikast, on teadlased kindlad, et see sai alguse pigem Indiast. 540. aastal hakkas linna katk levima ning inimesed haigestusid, jäid palavikku, sonisid. "Mõnel tulid kehale mustad, umbes oasuurused paised. Nood ei elanud päevagi üle. Paljud oksendasid ka verd ilma nähtava põhjuseta," kirjeldas ajaloolane Prokopius. Haiguse põhjuste mõistmisele ei aidanud kaasa seegi, et katkust tabatud näisid olevat deemonitest vaevatud: nad rääkisid segaselt ning paljud neist viskusid merre, et oma põletavat nahka jahutada. Säärane tavatu käitumine pani preestreid neist vaime välja ajama. Haigus võis areneda niivõrd kiiresti, et nii mõnigi nakatunu kukkus kohe kokku ja suri kohapeal. Seetõttu hakkasid inimesed rõivastele oma nimesid õmblema. Kui nad surnuna leiti, olid nad vähemasti tuvastatavad.

Hinnatud kaupa veeti aga tuntud sadamalinnast laiali ning sellega koos hakkas levima ka katk. "See levis igale poole, igasse maailma otsa," ütleb Prokopius. Esmalt jõudis katk 541. aastal Aleksandriasse ja Gazasse. Juba 542. aastal jõudis haigus impeeriumi südamesse, Konstantinoopolisse ja ka Jeruusalemma ja Antiookiasse. 543. aastal tabas katk ka Roomat, Kartaagot ning jõudis ka frankide aladele ja koguni Iirimaale. Poeet Corippus kirjutas katkust Kartaagos: "Surm oli nii domineeriv, et inimesed muutusid selle suhtes emotsionaalselt külmaks ega nutnud enam surnud lähedaste pärast." Pärast esimest katkupuhangut oli Rooma jäänud vaid mõni tuhat elanikku. Süüria preester Efesose Johannes oli katku leviku ajal impeeriumis ringreisil. Vapustatud vaimulik nägi katkunuhtlust oma silmadega ning kirjutas: "Neis piirkondades nägime hävinud ja vaevatud külasid. Maapinnal vedelesid surnukehad, ilma et keegi oleks neid maha matnud." Preester lisas, et mujal kaevati päev otsa haudu. Lehmad ja kitsed jooksid vabalt ringi, kuna nende omanikud olid surnud. Katk tõi kaasa põllumajanduse allakäigu. "Kõigis piirkonnis, kust me läbi läksime, laiusid viljakad põllud valge kõrguva nisuga, kuid nisu koristamas polnud kedagi," märkis Johannes.

Katk Konstantinoopolis

Konstantinoopolis levis katk nagu tulekahju. Tihedasti rahvastatud ligi poole miljoni elanikuga linn oli toona maailma suurim. Ajaloolase Prokopiose sõnul tuli haigusele lõivu maksta 5000 – 10 000 surnuga päevas. Laibad kuhjusid pealinna tänavaile, sest hauakaevajad ei jõudnud kõiki maha matta. "Tol ajal möllas katk, mis oleks kogu inimkonna peaaegu hävitanud," kirjutas Prokopios. Isegi oma palees Konstantinoopolis ei suutnud Justinianus ja tema naine Theodora vältida surma lehka, kuna suvel hakkasid tuhanded laibad roiskuma. Keiser andis loa saata surnud viimsele teekonnale ilma kristlike matusteta. Selle asemel visati laibad Bosporuse väina või viidi teisele poole väina Sycae eeslinna. "Hauakaevajad ronisid Sycae kindluse tornidesse ja täitsid need laipadega. Selle tagajärjel voogas lehk üle linna ning häiris elanikke," kirjutas ajaloolane Prokopios. Laibad lagunesid nii kiiresti, et hauakaevajad pidid laibad kottidesse õmblema, kuna muidu pudenesid surnukehad koost enne, kui need kanderaamidele jõuti asetada. Peagi selgus veel, et terves linnas polnud piisavalt kanderaame, nii et keiser laskis linna puuseppadel neid 600 tükki juurde teha.

Justinianus polnud võitluses katkuga kuigi edukas, mis tekitas rahvas rahulolematust. Prokopios kirjeldas oma kirjutises "Anekdota" Justinianust ahne ja õelana. Kuna katk võttis järjest enam võimust, süvenes ka keisrivastane kriitika. Katk tabas rängalt ka ülemklassi. Nad kaebasid "skandaalse kasumi" pärast, kuna linna hauakaevajad nõudsid palga kahekordistamist, enne kui lasid töömeestel roiskuvad laibad ära viia. Tööjõupuudus tõstis palgad lakke ning isegi pesupesemine muutus kolm korda kallimaks. Ei läinud kaua, kui elav kauplemine turul lõppes ja puhkes näljahäda. Eriti karmilt tabas nälg linnainimesi, sest nakkusehirmus talupojad ei tulnud enam linna kaupa müüma. Justinianus keelustas hindade üleskruvimise, kuid toidunappus sundis inimesi leiva eest maksma kasvõi viimase varaga.

Keisrile tähendas kriis maksutulude vähenemist. Väärismetallide säästmiseks oli keiser sunnitud vähendama riigi müntide kulla-, hõbeda- ja vasesisaldust. Need tehti nüüd väiksemad või valmistati sootuks rauast ja tinast. Arheoloogilised leiud osutavad näiteks sellele, et vaskmünte hakati katkupuhangu ajal vermima 23 protsenti kergemana, kui need olid olnud enne katkuaega. Justinianusel ei olnud valikut: ta lasi taas makse kergitada, mis aga vähendas tema populaarsust veelgi. Üks vastuolulisemaid samme oli see, et ta nõudis talupoegadelt mitte ainult nende endi, vaid ka surnud naabrite maksude tasumist.

Lisaks tekitas katk religioosse paanika, sest inimesed ei suutnud mõista massilist suremist. Rahvas tungles kirikusse, et paluda jumalalt armu.

Keisri nakatumine

Et epideemia mõjutas kõiki ühiskonnakihte, ilmnes lõplikult 542. aastal, kui haigestus isegi keiser Justinianus. Sellal kui keiser kõikus elu ja surma vahel, võttis võimu üle Theodora. See polnud elanikele sugugi meeltmööda. Keisrinna ei lasknud ennast heidutada. Pääsenud ligi riigi varakambrile, lasi ta ehitada muu hulgas katkuhaiglaid ja orbudekodusid lastele, kellelt katk oli röövinud vanemad. Theodora heateod ei leevendanud rahulolematust tema suhtes. Kuigi keiser oli osa võimu ametlikult oma naisele andnud, kartis Theodora vandenõu. Keisripaar oli lastetu ja Theodora värvikas minevik nõrgestas tema autoriteeti. Kogu epideemia vältel jäi Theodora pealinna, kindlustades seal, et keisri eest hoolitseksid parimad arstid. Konstantinoopolis sai ta ka kõigil rivaalidel silma peal hoida. Suurima vastasena nägi keisrinna väejuht Belisariust. Kuna populaarsuse tõttu teda vangistada ega hukata ei saanud, saadeti ta jälle erru, nii nagu varem ja hiljemgi temaga tehti.

Kõrvaldanud väejuhi teelt, jätkas keisrinna valitsemist. 543. aastal Justinianus I paranes ning suutis juhtimise taas üle võtta.

Katku mõju

Pärast katku sissetungi oli riik peaaegu välja surnud. Ainuüksi Konstantinoopolis suri kuni 40 protsenti elanikest ning kogu impeeriumis hukkusid pandeemia esimesel aastal miljonid.

Katk hõrendas ka Justinianuse sõdurite ridu. Piirikindlused, mis asusid vastu rivaalitseva Pärsia riigi piiri, olid pooleldi mehitamata. Pärsia valitseja Husrav I ei viivitanud nõrkuse ärakasutamisega. Pärslased taandusid vaid seetõttu, et keiser oli Belisariuse tagasi teenistusse võtnud ning sissetungijat pagesid hirmust väejuhi ees.

540. aastate keskpaigaks olid kõige hullemad katkupuhangud Bütsantsi riigis lõppenud. Küllap olid paljud ellujäänud immuunseks muutunud. Kuna inimesi oli vähem, levis ka haigus vähem.

Pandeemiast jäi maha nõrgestatud riik. 548. aastal suri keisrinna Theodora ning Justinianusele käis valitsemine üle jõu. Peagi langesid vallutatud piirkonnad Hispaanias ja Itaalias tagasi gootidele. Lisaks mässasid ja rüüstasid samal ajal Bütsantsi väejuhid. 554. aastal võideti kaotatud alad siiski tagasi ning 555. aastal saavutas Bütsants oma suurima ulatuse. Justinianus oli 28 aastaga suurendanud riiki enam kui 45 protsendi võrra. Kuid see hetk tähistas bütsantslaste õitseaja lõppu. 556. aastal naasid katk ja välisvaenlased. 558. aastal ründas epideemia taas Konstantinoopolit, mis läks taas maksma palju elusid ja maksutulu. Keiser otsustas alandada seetõttu sõdurite palka, mis aga pani viimased mässama.

559. aastal jõudsid pealinna müüride alla erilise vastupanuta bulgaarlased, kes suudeti tagasi lüüa vaid tänu Belisaruiuse kavalusele. Väejuht kutsuti taas tagasi teenistusse. Kuna inimesi katkust räsitud linnas polnud palju. Pandi lihtrahvale sõdurirüü selga ning see tekitas bulgaarlastes hirmu ning nad taandusid.

Bulgaaria sõdalased jõudsid 559. aastal erilist vastupanu kohtamata peaaegu takistamatult Konstantinoopoli väravateni. Justinianus keelitas Belisariost taas pealinna päästma. 60-aastane Belisarius suri 565. aastal, kurnatuna paljudest lahinguväljal kulutatud aastatest. Mõne kuu pärast suri ka 83-aastane keiser ning frangid hõivasid Bütsantsile kuulunud Gallia osa ja langobardid vallutasid 568. aastal kogu Itaalia. Enamik Belisariuse vallutustest läks kaotsi. Bütsantsi kontroll suurte Euroopa osade üle oli murtud.

Sõdade tõttu valgus riik üle sõjapõgenikest ning nendega koos hakkas taas levima katk. Järgneva paarisaja aasta jooksul raevutses katk vähemalt 18. korral.

Selleks ajaks, kui katk 750. aastal seletamatult kadus, oli surnud kuni 25 miljonit inimest.

Aegamööda tuhmus mälestus Justinianusest ja tema katkust, nii et kui must surm 1347. aastal uuesti uksele koputas, oli Euroopa täiesti ette valmistamata.

Impeeriumi lõpu algus?

Ajaloolased ei ole siiani üksmeelel, kui tõsised tagajärjed olid katkul hiiglaslikule riigile. Osa uuringuid näitab, et tollased kirjamehed liialdasid selle nakkushaiguse surmavusega.

Katku tagajärjel surid miljonid ning toonased kirjamehed väidavad, et päevas suri pealinnas 10 000 inimest ning teadlased hindavad, et pandeemia tagajärjel suri kuni 25 miljonit inimest. Samas arvavad osad teadlased, et neid arve on hinnatud liiga suureks ning nende arvutused näitavad, et surnuid oli 10–12 miljonit. Kaubandus riigis seiskus, kuid samas näitavad arheoloogilised uuringud, et põllumajandusega tegeleti pea sama intensiivselt edasi, sest maapiirkondades levis haigus vähem. Impeerium nõrgenes ja lagunes. Mitmes olulises piirkonnas läks võim üle naaberriikidele. Samas püsis veel impeerium sajandeid ning ette tuli nii tõuse kui ka langusi.

Siiski andis katk tugeva hoobi kogu riigile. Vähenes maksutulu, sõdurite arv ning lõpptulemusena kaotati eelnevalt võidetud alasid.

Surm ja pärand

Justinianus I Suure täpne surmapäev pole teada, kuid keisri lahkumine maisest elust toimus 565. aasta 11. ja 14. novembri vahel. Nii ebamäärast kuupäeva on seletatud vajadusega varjata keisri surma kuni troonipärija kinnitamiseni. Siiski peetakse üldiselt tema surmakuupäevaks 14. novembrit. Tal polnud ühtegi last, seega sai Justinianuse järeltulijaks tema õepoeg Justinus II. Justinianus oli maetud Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse kuni aastani 1204, mil ristisõdades ta hauda rööviti.

Justinianus I Suur oli esimene Bütsantsi valitseja, kelle kohta on öeldud, et ta ei näidanud ennast Rooma keisrina mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, jätkates nii Augustuse, Traianuse ja Marcus Aureliuse kuulsusrikast loetelu.

Justinianus I oli vaieldamatult üks silmapaistvamaid keisreid riigi ajaloos. Tema peaaegu nelikümmend aastat kestnud valitsemisaja võib nihutada kümne aasta võrra varasemasse aega, mil ta valitses oma onu Justinuse kõrval ning juhtiski sisuliselt riiki. Tema kohta on säilinud väga palju, kuid hämmastavalt vastuolulist informatsiooni.

Justinianus I ajal hakati keisrit nimetama isevalitsejaks.

Ajalukku läheb ta peamiselt kui impeeriumi taastaja, Hagia Sophia ehitaja ja Rooma õiguse "Corpus iuris civilis" väljaandja.

Vaata ka

• Bütsantsi keisrite loend
• Justinus I
• Justinus II
• Justinianuse katk

Viited

Eelnev Justinus I

Ida-Rooma keiser 527–565

Järgnev Justinus II