Keelepoliitika

Keelepoliitika hõlmab eelkõige riigi süsteemsed abinõud keele funktsioonide teadlikuks säilitamiseks või muutmiseks^[1]. Mingi riigi keelepoliitika esmaülesanneteks on riigikeele sätestamine põhiseaduses ja keeleseaduse kehtestamine, mis kõik toimub rahvusvahelisi õiguse normi kinni pidades^[1].

Keelepoliitika eesmärk on keelesuhtluse reguleerimine ühiskonnas, tagades ühtlasi ka riigikeele täisväärtusliku toimimise^[1].

Keelepoliitika võib iseloomu poolest olla kas (a) konstruktiivne ehk perspektiivne (arendab keele funktsioone ja struktuuri); (b) retrospektiivne (säilitab keele funktsioone ja struktuuri), või (c) destruktiivne (ahendab keele funktsioone ja struktuuri)^[1]. Destruktiivse keelepoliitika viljelemine võib kaasa tuua keelelise assimileerumise ja keele hääbumise, keeletapu (keelesuitsiid ehk lingvitsiid)^[1].

Eesti keelepoliitika

Pikemalt artiklis Eesti keelepoliitika

Eestis kuulub keelepoliitika Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse. Ministeeriumi ülesanded on keelepoliitika planeerimine, korraldamine ja arendamine; riigi arengukavade väljatöötamine keelepoliitika valdkondades ja nende kooskõla tagamine üleriigiliste arengukavadega^[2].

Keelevaldkonna kolm olulisemat suunda on^[2]:

eesti keel Eestis;
eesti keele välisõpe;
võõrkeelepoliitika.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Erelt, T., 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 18
↑ ^2,0 ^2,1 http://www.hm.ee/index.php?044856 (vaadatud 05.11.2012)

Välislingid

Eesti keelepoliitikat reguleerivad õigusaktid (vaadatud 05.11.2012)
Eesti kui ELi liikmesriigi keelepoliitika (vaadatud 05.11.2012)

[Erelt,_2002-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Erelt, T., 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 18

[hm.ee-2] 2,0 ^2,1 http://www.hm.ee/index.php?044856 (vaadatud 05.11.2012)

[1]

[2]