Kiisk
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kiisk (perekond); perekonnanime kohta vaata artiklit Kiisk (perekonnanimi). |
| Kiisk | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Ahvenlased Percidae |
| Perekond |
Kiisk Gymnocephalus |
| Liik |
Kiisk |
| Binaarne nimetus | |
|
Gymnocephalus cernuus | |
Kiisk (Acerina cernua või Gymnocephalus cernuus) on ahvenlaste sugukonda kiisa perekonda kuuluv väike röövkala.
Kiisk elab Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias, lääne suunas kuni Prantsusmaani. Vahemere maades ja Kaukaasias ta puudub, samuti Amuuri jõgikonnas.[1]
Kiisk elab jõgedes ja järvedes. Mageda vee tõttu saab ta elada ka Soome lahes. Põhjapoolseid kiire vooluga jõgesid ta väldib.[1]
Kiisa selg on hallikasroheline mustade tähnidega. Küljed on kollakad, kõht valkjas. Selja- ja sabauimel on mustad täpid. Kiisa värvus sõltub elukohast: liivase põhjaga kohtades on ta heledam kui mudase põhjaga kohtades.[1]
Kiisa silmad on suured ja pungis. Need on määrdunudlillaka ja mõnikord isegi sinaka vikerkestaga.[1]
Kiisal, nagu teistelgi sama perekonna liikidel, on seljauime kõva- ja pehmekiirtega osad liitunud. Peas asuvad suured küljejoonekanalite õõnsused. Hambad lõugadel on harjasetaolised.[1]
Kiisk võib kasvada 300 g raskuseks ja 25 cm pikkuseks. Kuid nii suured isendid on harukordsed. Tavaline pikkus on 10–15 cm ja kaal 20–60 g. Suuri isendeid esineb Siberi jõgedes ja Uurali järvedes.[1]
Kiisk sööb palju. Ühekorraga võib ta 1 kg kehakaalu kohta 14,4 g toitu, seega 6 korda rohkem kui latikas. Kiisk on ablas ja toitub aasta ringi. Samas elavate töönduskaladele, eriti latikale mõjub kiisk kahjulikult. Lisaks sööb kiisk innukalt teiste liikide marja.[1]
Levila lõunaosas hakkab kiisk kudema juba aprillis, aga Moskva oblastis mai teisest poolest juuli esimese pooleni. Marjatera läbimõõt on umbes 1 mm ja selles on suur õlitilk. Emane koeb mitu portsjonit marja. 8–10 cm pikkused kiisad koevad 4–6 tuhat marjatera, aga 15–18 cm pikkused kuni 100 tuhat.[1]
Koorumise järel sööb kiisapoeg zooplanktonit, aga läheb kiiresti üle toitumisele bentosest. Eriti aktiivne on ta öösiti, kui ta liigub madalamatesse kohtadesse. Öösel sööb kiisk eriti palju.[1]
Kiisk saab suguküpseks vara. Ta koeb juba 2-aastaselt. Varane suguküpsus ja suur viljakus tagavad tema arvukuse kiire suurenemise.[1]
Moskva-lähedastes veehoidlates on vanimad kiisad 7–8 aastat vanad, aga Soome lahes elab ta kuni 10 aastat vanaks.[1]
Looduslikes elupaikades on kiisku raske jälgida, sellepärast tehti järgmine katse. Kümmekond kiiska pandi suurde akvaariumi, mille ühes nurgas oli varjend. Akvaariumis oli teisigi kalu. Kiisad ujusid kiiresti akvaariumi nurkadesse laiali, sealhulgas peitsid paar tükki neist end varjendisse. Viimaste vahel algas peatselt võitlus varjendi valdamise pärast. Nad ajasid üksteist sellest välja, lüües vastast ninamikuga, rapsides tema uimi ja rebides soomuseid. Peatselt ühinesid teisedki kiisad kodusõjaga ja aeg-ajalt olid nad kõik korraga varjendis. Võitlus kestis mitu päeva. Lõpuks suutis üks kiiskadest kõik ülejäänud välja ajada. Teised hoidusid akvaariumi nurkadesse ja surid varsti. Ainus alles jäänud kiisk ei käinud varjendist peaaegu üldse väljas, üksnes toitumiseks tegi ta hetkelisi sööste väljapoole. Kuid teiste kalade vastu ei ilmutanud kiisk vaenulikkust. Akvaariumis elanud ahven ronis tema juurde varjendisse ja nad veetsid terveid ööpäevi rahulikult külg külje kõrval. Teistele akvaariumis olnud kaladele (mudamaimule, lepamaimule ja nurule) ei pööranud ta tähelepanu. Aga siis, kui saabus kevad, hakkas kiisk teistegi liikide vastu agressiivseks muutuma. Kui anti toitu, sööstis ta, uimed laiali, varjendist välja, tõrjus kõrvale kõik teised kalad ja hoidis neid eemale, kuni endal kõht täis. Võib-olla ajab kiisk ka looduses teisi kalu toitumiskohtadest minema. Kalapüügi praktikast on teada, et kiisarikastes vetes ei ole peale ahvena teisi kalaliike.[1]
Kuigi kiisa liha on maitsev, ei kasutata teda oma väiksuse ja paljude teravate luude tõttu eriti toiduks.
Kiisk ei ole töönduskala. Sellepärast on tema arvukuse suurenemine veekogudes ebasoovitatav. Kiisa arvukuse piiramiseks tuleb veekogusse lasta temast toituvaid röövkalu, eeskätt koha. Koelmutel tuleb kiisku intensiivselt püüda.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kiisk andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Gymnocephalus cernuus |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kiisk |