Mänguteraapia

Mänguteraapia on tegevusteraapia valdkonda kuuluv praktilise teraapia vorm, mida kasutatakse väikelaste ja teismeliste puhul, et aidata neil toime tulla selliste traumaatiliste sündmustega nagu väärkohtlemine, lein, pereprobleemid, puue ja hülgamine.

Mängimise üheks eesmärgiks on väljendada enda mõtteid, soove ja tundeid. Mänguga on tihti ennast kergem väljendada kui rääkides. Selle abil on võimalik arendada patsiendi psühhosotsiaalseid oskusi, füüsilist võimekust ja keskendumisvõimet. Teraapia käigus õpib laps tundma oma keha, uurima keskkonda ning leidma vahendid kogetu ja tunnete väljendamiseks. Mänguteraapia aitab enda emotsioonidest paremini aru saada ning neid sõnadesse panna. Lisaks aitab teraapia arendada ka üldist eneseväljendus- ja suhtlusoskust.

Abivahenditena kasutatakse mänguteraapias muusikat, maalimist, keraamikat, kudumist, mitmesuguseid mänge, mänguasju ja looduslikke materjale, nagu liiv, savi jms. Nõustamise kontekstis on mäng lapsele sama, mis rääkimine täiskasvanule. Kirjanduses on terapeutilise mängu kasutamises kirjeldatud mängu kui keelt ja mänguasju kui sõnu (Hall et al., 2002).

Mänguteraapia koosneb paljudest võtetest ning kindlasti erineb tavalisest mängimisest. Mängimisega tegelemine mõjub rahustavalt ja maandab stressi. See annab lapsele võimaluse olla endamisi ning valikuvabaduse väljendada ennast nii, nagu ta ise soovib. Mänguterapeut on inimese kõrval, et teda eneseavastusretkel saata ja toetada. Terapeudi ülesandeks on luua turvaline keskkond, kus klient saaks mängu kaudu jõuda oma sisemiste ressurssideni.

Mänguteraapia mudelid

Mänguteraapia jaguneb kaheks suuremaks koolkonnaks: suunatud ja mittesuunatud mänguteraapia.

Nendest esimest lähenemist iseloomustab terapeudi suurem sekkumine, süsteemsus ja struktureeritus raviplaani koostamisel ning teise terapeudi mittesekkumine, kusjuures olulisemal kohal on patsiendi võime ise üles ehitada toimivaid lahendusi, mida saadavad juhendaja empaatia, siirus ja positiivne tunnustus. Schaefer ja Homeyer leiavad aga, et mänguterapeutidel on potentsiaal ühtlustada mänguteraapia valdkonda, identifitseerides ning jõudes üksmeelele, millised on need baasmehhanismid mängus, mis aitavad saavutad ravimuutust.

Enamik praeguse mänguteraapia praktikatest põhineb Virginia Mae Axline'i (1911–1988) tehtud tööl. Ta hakkas 1940. aastatel arendama patsiendi soovidel põhinevat mänguteraapiat, mille põhimõtted baseerusid Carl Rogeri inimesekesksel lähenemisel ning esindasid seega mittesuunatud mänguteraapia koolkonda. Teisteks mänguteraapia arendajateks peetakse Carl Moustakast, Sue Jenningsit ja Ann Cattanachi.

Mänguteraapiat saavad õppida kõik, kellel on psühhoterapeudi, sotsiaaltöötaja, lasteaiaõpetaja, õpetaja, psühholoogi, arsti vm lastega töötava spetsialisti väljaõpe/kutse ning omandatud vähemalt keskharidus.

Ajalugu

Mänguteraapiaid on mitmesuguseid. Mänguteraapia ei ole tegelikult väga uus – juba aastal 1909 sidus Freud omavahel mängu ja teraapia. Nii Freud kui ka tema õpilane Melanie Klein kasutasid mängimist lastega, et aidata neil alateadvusest saadav info teadvustatuks teha. Mängimine terapeutilise suhte loomiseks aitas neil asuda uurima laste alateadlikke motivatsioone.

1930.–1940. aastatel lõid Taft ja Allen suhte mänguteraapia (relationship play therapy), mis ei keskendunud enam minevikusündmustele, vaid pigem tõi välja suhted ja olukorrad, et paranemist toetada.

Levy loodud vabastav teraapia (release therapy), mille alguses lasti lastel mängida iseseisvalt seni, kuni nad hakkasid ennast teraapiaruumis mugavalt tundma. Siis kasutasid terapeudid mängimist, et taas esile kutsuda stressirohked situatsioonid. Peamine eesmärk oli, et lapsed laseksid mängu käigus lahti nendest halbadest kogemustest.

Levy töö järgi lõi Hambridge'i kool struktureeritud mängu teraapia (structured play therapy), mis oli suhteliselt direktiivse lähenemisega. Selle teraapiavormi käigus kutsuti taas esile ebameeldiv situatsioon ning seejärel julgustati last vabalt mängima. Selle käigus sai laps koos terapeudi abiga oma ebameeldivad situatsioonid lahendatud või muuta enda jaoks selgemaks.

Rodgers lõi mittedirektiivse teraapia ehk kliendikeskse teraapia' (nondirective therapy / person centered theraphy). Tema eeskujul katsetas Axline (1947) mittedirektiivset teraapiat ehk lastekeskset mänguteraapiat (nondirective therapy / child centered play therapy). Axline on väga tugevalt mõjutanud mänguteraapia ajalugu ning teda kutsutakse ka mänguteraapia emaks. Axline julgustas lapsi, et nad ka teraapia ajal endale kindlaks jääksid. Pingevaba ja tingimusteta terapeutiline suhe vabastab lapse tunded, innustab last neid keskkonnas väljendama ning tänu sellele positiivsuse poole edasi arenema. Ta tõi välja, et ei ole vaja kindlaid eeltingimusi teraapia õnnestumiseks. Tema arvates peab olema terapeudi ja lapse vahel soe suhe, aktsepteerimine, tunnete äratundmine ja reflekteerimine (peegeldamine). Tähtsaks pidas ta ka seda, et terapeut näitaks välja usku lapse iseseisvasse probleemide lahendamisse.

Landreth (2002) laiendas veelgi Axline'i tööd. Tema arvates pidid teraapia keskkond ja toimumine totaalselt erinema lapse igapäevasest elukeskkonnast. Ta uskus, et tänu uuele ümbrusele ja tingimustele saab laps end taasavastada ja potentsiaalselt kõik takistused ületada, mis enne on olnud segavateks teguriteks.

Bernard ja Louise lõid lapseliku teraapia (filial therapy), mis keskendus just vanemate õpetamisele, kuidas tuleks lastega mängida ja kuidas oma lastega tööd teha.

Lisaks nimetatutele on veel mitmeid mänguterapeutide teooriaid. On näiteks Adleriani mänguteraapia (Adlerian play therapy), milles kombineeritakse nii individuaalset psühholoogiat kui ka lastekeskset lähenemist. See koosneb neljast faasist:

1. suhte loomine lapse ja terapeudi vahel;
2. elustiili uurimine;
3. lapse ellu lähemalt sissevaatamine;
4. lapse uuesti õpetamine ja ümberorienteerumise õpetamine lapsele, et ta saaks lahti oma senistest probleemidest.

Knell lõi kognitiiv-käitumusliku mänguteraapia (cognitive behavioral play therapy – CBPT), mille jooksul kombineeritakse mängustrateegiaid erinevate adaptiivsete mõtete ja käitumistega, et arendada ja õpetada lapsele probleemide lahendamiseks toimetulekustrateegiaid.

O'Connor lõi ökosüstemaatilise mänguteraapia (ecosystematic PT – ETP), mis on rohkem struktureeritud võrreldes teiste mänguteraapiatega. Selles teraapias võetakse ja hinnatakse selliseid alasüsteeme nagu näiteks lapse perekonda, kooli ja teisi gruppe, kuhu laps kuulub või mille keskel laps igapäevaselt elab.

Kaduson, Cangelosi ja Schaefer (1997) on aga välja toonud, et nende arvates tuleks mänguteraapia puhul lähtuda rohkem kui ühest teooriast, et lapse ravimine oleks efektiivsem. Kõik lapsed on ju erinevad ning nende puhul võivad ka eri teooriad või mitme eri teraapia segu mõjuda palju paremini kui üks kindel lähenemine.

Aastal 1982 loodi Mänguteraapia assotsiatsioon (APT) ning see on kindlasti tugevasti edasi arendanud ja paremini määratlenud mänguteraapiat. Kindlasti peab mänguteraapia kasutamise puhul olema inimestel õige väljaõpe ning nad peavad end kogu aeg täiendama, et paremaks saada ning lapsi ja noori mänguteraapia kaudu toetada ja aidata.

Grupi mänguteraapia mõju lahutuskartuse vähendamisel algkoolilaste hulgas

Järgnevalt on lühidalt kokku võetud Mehrangiz Shoaakazemi 2012. aastal ajakirjas "Procedia – Social and Behavioral Sciences" avaldatud artikkel “Grupi mänguteraapia mõju lahutuskartuse vähendamisel algkoolilaste hulgas”.

Grupi mänguteraapia (kombinatsioon mänguteraapiast ja grupiteraapiast) on loomulik ühendus kahest efektiivsest ravimeetodist. Grupiteraapia on psühholoogiline ja sotsiaalne protsess, mille läbi lapsed õpivad, kuidas õppida eneselt sama hästi kui teistelt, luues mängutoas üksteisega suhteid. Artiklis mainitud Dayle (2002) järgi annab grupi mänguteraapia terapeutidele võimaluse aidata lastel õppida, kuidas lahendada probleeme. Artiklis välja toodud Baggerly & Parker (2005) töö põhjal on peamine grupi mänguteraapia sekkumise eesmärk aidata lastel õppida vastutust, emotsioonide kontrollimist, austuse näitamist, enese ja teiste aktsepteerimist. Lisaks aitab mänguteraapia arendada sotsiaalseid oskusi, suurendada enesekindlust ja vähendada depressiooni.

Mitmed uuringud näitavad, et mänguteraapia kasutamine on võimaldanud lahutuskartuse häiret kontrolli alla saada. 2002. aasta uuringus (Shen, 2002), kus osalesid 1999. aastal maavärina üle elanud lapsed, leiti, et mänguteraapias osalenud lastel olid märgatavalt madalamad tulemused ärevuse skaalal kui kontrollgrupil.

Uuringu meetod

Valimisse kuulus 20 last, kellel oli diagnoositud lahutuskartuse häire. Juhusliku valiku alusel jagati nad kahte gruppi – eksperimentaal- ja kontrollgruppi. Eksperimentaalgruppi kuuluvad lapsed osalesid 9 nädala jooksul kord nädalas grupi mänguteraapia seansil. Järk-järgult õpetati lapsi emotsioone liigiti ära tundma, sh teadvustama nende endi omi, leidma lahendusi probleemsetele situatsioonidele ning looma endale toimetulekustrateegiaid. Saadud tulemused näitasid grupi mänguteraapia suurt mõju lahutuskartuse ärevushäire vähendamisele nii pärast katse lõppu kui ka kontrollfaasis.

Tulemused

Selgus, et mänguteraapia on efektiivne eralduse ärevushäire vähendaja. Algklasside lapsed on kooli minnes kimpus vanematest eraldatuse ja oma soovide edasilükkamisega. Mänguteraapia käigus õpivad lapsed kannatlikkust, vastutustundlikkust ja usaldamist.

Allikad

• Helen Tartes-Babkina. "Kunst abiks lapse ja noore mõistmisel". Tallinna Raamatutrükikoda
• Pehresson, D-E; Aguilera, M. E., 2007, Play Therapy: Overview and Implications for Counselors