Mürkel
| Mürkel | |
|---|---|
 Ümarmürkel (Morchella esculenta) Foto: Sven Pruul | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kottseened Ascomycota |
| Klass |
Liudseened Pezizomycetes |
| Selts |
Liudikulaadsed Pezizales |
| Sugukond |
Mürklilised Morchellaceae |
| Perekond |
Mürkel Morchella Dill. ex. Pers., 1794 |
Mürkel (Morchella) on kottseente perekond liudikulaadsete seltsist mürkliliste sugukonnast.
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Teadusliku nimetuse (Morchella) lõi Johann Jacob Dillenius, tuletades selle vanast saksakeelsest sõnast morchel, mis tähendab seent. Morchel võib omakorda tuleneda sõnast mörk (vanas saksa dialektis tähendab tumedat) või moor (harimata merepinnast kõrgem metsane maa-ala).[1] Mõlema variandi puhul on olemas seosed mürklile iseloomulike tunnustega.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Mürkli viljakeha kübar on pigem habras ja iseloomulikult munajalt koonusjas. Kaetud on see meekärge meenutava mustriga, mis tekib kübara välisservade sissekäändumisel.[2][3] Kübara alumised servad on jalale kinnitunud. Mürkli üldkuju, värv, söödavus ja maitse varieeruvad liigiti tugevasti ja muutuvad oluliselt viljakeha küpsedes.[2]
Suurem osa liike viljub kevadel, ajavahemikus märts–mai (Eestis aprill–mai) ja seda mõne nädala jooksul.[4]
Ökoloogiliselt on mürkli positsioon pigem ebaselge, kuna toitumistüüp pole kindlalt tuvastatud. Praeguse seisuga teatakse, et perekonnas Morchella esineb nii saprotroofseid, mükoriisseid kui ka fakultatiivselt mükoriisseid liike.[4]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Mürklit on võimalik leida eelkõige põhjapoolkera parasvöötmelisest piirkonnast.[4]
Kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Kasvukohana eelistab valgusele avatud alasid, kus mulla pH oleks aluseline, näiteks pargid, metsaservad või metsateega piirnevad alad ja loopealsed. Osa liike võib ka eelistada hoopis niiskemaid tingimusi. Lisaks on väga tavapärane leida mürkli viljakehasid aladelt, kus on toimunud põlengud.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mürkel on väga kõrgelt hinnatatud söögiseen.[2][3][4] Enne söömist vajab mürkel aga kuumtöötlust, kuna toorena söödult põhjustab kõhuvaevusi.[3] Kuumtöötluseks piisab pannil praadimisest, kupatamine pole vajalik.[5]
Nõudlus mürkli järele on ajas kasvanud. Näiteks suurenes Hiinas kuivatatud mürklite eksport viie aasta jooksul (2009–2014) viis korda, jõudes 900 000 kg-ni.[4] Keskmine kilohind oli sealjuures 160 dollarit.[4]
Peale Hiina toimub mürkli ekstensiivne eksport ka Indias, Türgis, Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides, kuna neis piirkondades leiab kõige rohkem looduslikult kasvavaid mürkleid.[2][4] Seeni kogutakse looduslikest tingimustest, kuna tööstuslik kasvatus on praegu väga vähe arenenud.[2] Osatakse kasvatada osade liikide mütseeli vesikultuuris, mille produktidega maitsestatakse toite.[2]
Toiduna on mürklid ja seened üleüldiselt hinnatud just tänu oma suure valgu-, kiudaine- ja mineraalainesisaldusele. Mõõtmistulemused osa mürkliliikide (M. esculanta, M. hortensis, M. conica ja M. elata) puhul näitavad, et 100 g-s kuivmassis on 7,5–11,52 g valke, 2,2–3,9 g rasvu, 6,7–14,6 g mineraalaineid ja 74,55–80,5 g süsivesikuid.[2]
Kulinaarse poole kõrval on mürklid saamas aina enam tähelepanu meditsiinilistes uuringutes. Rahvameditsiinis seostub nende kasutus eelkõige antibakteriaalse ja põletikuvastaste toimega, tänapäeval ennekõike toidulisandite või funktsionaalse toiduga. Näiteks on mürkleid süües võimalik saada märkimisväärne kogus D-vitamiini.[2] Tänu mürklites leiduvatele antioksüdatiivsetele ühenditele paraneb keha võimekus tulla toime loomuliku oksüdatiivse stressi ja vabade hapnikuradikaalidega, mille üleküllust on seostatakse mitmete krooniliste haigustega.[2]
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Varem on mitmed mükoloogid, eriti kuulus prantsuse mükoloog Jean-Louis Émile Boudier, kasutanud mürkli liikide eristamiseks morfoloogilisi tunnuseid. [3] Praeguseks on liikide esitamine värvuse ja kuju järgi jäänud tagaplaanile ning asendunud geneetilise taksoneerimisega.[4] Selle käigus on ilmnenud, et liigirikkus on suurem, kui eeldati, ja nende genoomi kaardistamisel oleks vaja jätkata suuremahulist tööd. Viimaste andmete põhjal on geneetiliselt eristavaid liike 65, kuid see arv muutub pidevalt.[4]
Eesti liigid
[muuda | muuda lähteteksti]- Morchella deliciosa – hõrk mürkel
- Morchella elata – hiidmürkel
- Morchella esculenta – ümarmürkel
- Morchella importuna
- Morchella steppicola – stepimürkel
Ka leidub meil tõenäoliselt liike M. norvegiensis, M. purpurascens, M. eximioides ja M. exuberans, mida on üksteisest raske eristada ning kuulusid nö kuhikmürklite alla.
Lisainfo
[muuda | muuda lähteteksti]Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa talupojad nägid mürklite korjamist kui tulusat tööd ja panid sealjuures tähele, et kõige rohkem ja sagedamini kasvavad mürklid põlenud aladel. Seetõttu hakkasid nad teadlikult tekitama metsapõlenguid, et saada rohkem saaki. Selline tegevus läks viimaks sedavõrd käest ära, et tuli õigusaktidega nende tegevust karmilt ohjeldada.[1]
Liigitus
[muuda | muuda lähteteksti]- Morchella conica (kuhikmürkel) on liigutatud ümarmürkli liigi alla.
- Morchella semilibera (kellukmürkel) on liigutatud perekonda kellukmürkel Mitrophora.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Burnett, Gilbert Thomas (1835). Outlines of botany: including a general history of the vegetable kingdom, in which plants are arranged according to the system of natural affinities (inglise). John Churchill, Princes Street, Soho. Lk 241.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Tietel, Zipora; Masaphy, Segula (21. juuli 2017). "True morels (Morchella)—nutritional and phytochemical composition, health benefits and flavor: A review". Critical Reviews in Food Science and Nutrition. 58 (11): 1888–1901. DOI:10.1080/10408398.2017.1285269. ISSN 1040-8398.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Phillips, Roger (2006). Mushrooms. Pan Macmillan. Lk 357.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Du, Xi-Hui; Zhao, Qi; Yang, Zhu L. (9. märts 2015). "A review on research advances, issues, and perspectives of morels". Mycology. 6 (2): 78–85. DOI:10.1080/21501203.2015.1016561. ISSN 2150-1203.
- ↑ Nõmm, Eha. "Vooremaa Mine metsa toomingate õitsemise ajal…". Vaadatud 3. mail 2023.