Mine sisu juurde

Maastik

Allikas: Vikipeedia
Maastik

Maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala[1].

Külajärv Plaani küla maastikul
Pihlakas on pilgupüüdjaks sügismaastikus

Maastik on mõiste, mille sisu lahutamatuks osaks on inimene. Soovides rõhutada inimese mõju erinevat määra, kõneldakse sageli

  • ürgmaastikust – inimtegevusest ja kultuurist puutumata maastik ning loodus[2];
  • loodusmaastikust – maastik, mille tekkimist on mõjutanud peamiselt looduslikud protsessid ja seetõttu on looduslikud protsessid seal domineerivamad [3];
  • kultuurmaastikust – maastik, mis omab suuremal või vähemal määral inimtegevuse jälgi.
    • loomulik kultuurmaastik – tekkinud inimese tihedast isiklikust kontaktist ümbritsevaga. Orgaaniliseks kultuurmaastikusk saab pidada Eestis traditsioonilist talumaastikku, mis omasoodu arenedes oli valdav kuni Teise maailmasõjani[4];
    • tehtud kultuurmaastik – tekkinud ilma eelneva planeerimiseta. Heaks näiteks on kolhoosiaegne maakasutus, mis allus pealesunnitud ettekirjutustele[4];
  • linna- või tehismaastikust.

Rahvalikus kõnepruugis mõistetakse maastikuna enamasti mingit ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat. Tihti kasutatakse ka kujundlikke sõnaühendeid "kirjandusmaastik", "poliitmaastik" jne, väljendades sel juhul hoopis teatavat tegevusvaldkonda.[2]

Maastiku mõiste erinevad käsitlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Varem peamiselt geograafias kasutatud mõiste on väljunud algse eriala raamidest ja ülekantud tähenduses kasutatakse seda muudelgi erialadel.

Loodusteaduslik lähenemisviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusteaduslik uurimisviis vaatleb maastiku objektiivsena, sellisena nagu ta on; maastiku moodustab kõik, mis seal on. Uurimisprobleemiks on see, kuidas üksikutest tükkidest tervikut kokku panna. Maastikku vaadeldakse kui loodust, kui erinevate looduskomponentide summat või kui aineringetega seotud süsteemi.[5]

Maastiku käsitluse lahutamatuks osaks on dünaamika. Maastik on pidevas muutumises. Ühelt poolt allub maastik pidevalt looduslikest teguritest tulenevale iseeneslikule arengule, teiselt poolt taevast on kosmos maastikke muutvaks jõuks inimene.[4]

Loodusgeograafias tähendab maastik geosüsteemi, mis on kujunenud looduse osade (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku) vastastikustes seostes. Igal maastikul on oma olemus ja kasutusevõimalused ning neist tulenev ilme. Inimgeograafias on maastikuks inimeste meeltega tajutav ümbrus. Tihti kasutatakse maastiku mõistet väga laiana, püüdes ühendada nii inimgeograafia kui loodusgeograafia lähenemise. Sellest seisukohast on maastik üheaegselt ökoloogiline, kultuuriline, majanduslik ja sotsiaal-ruumiline nähtus. Maastik on looduskeskkonna osa, kus toimub inimtegevus. Maastiku nähtudes tekivad inimestel omapärased tunded, emotsioonid ja taju.[2]

Erinevad loodusgeograafilise maastiku definitsioonid:

  1. Maastik on ala, mida iseloomustab eelkõige territoriaalne, geneetiline ja teatud määral ökoloogiline ühtsus. Maastikuks võib seega nimetada nii kitsast liivast rannatasandit, Vooremaad kui ka Ida-Euroopa lauskmaad[2].
  2. Maastik kui regionaalne maastikuüksus, reljeefi suurvormil kujunenud geosüsteem, mis on https://discord.gg/wGQGMV jagamatu tsonaalsete ja atsonaalsete tunnuste alusel[2].
  3. Maastiku mõistet on kasutatud ka mingi maa-ala valdava looduskasutuse märkimiseks[2].
  4. Üldmõiste territoriaalkomplekside hierarhilise jada tähistamiseks. Selles tähenduses väljendab maastik ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused[6].
  5. Kindlat suurusjärku geokompleks. Selle lähenemisviisi järgi kasutatakse mõistet maastik vaid kindlat suurusjärku maastikulise üksuse-paikkonna tähistamiseks. Seega : maastik = paikkond[6].
  6. Maastikuüksus kui tüpoloogilise territoriaal-liigituse jaotis. Näiteks vooremaastik, luitemaastik, soomaastik jne[6].
  7. Maastikupilt. Nägemismeele abil saadav emotsionaalselt mõjuv kujutlus ümbritsevast loodusest[6].
  8. Biotoopide mosaiik. Kas kogu mosaiik (maastikumuster) või ümbritsev biotoopide kogum (maatriks) mingi vaadeldava ökosüsteemi (biotoobi, elupaiga) suhtes[6].
  9. Inimese eluruum. Avalikkuse poolt tunnustatud looduslike ja antropogeensete tegurite koosmõjul kujunenud koherentne piirkond[6].
  10. Ruumiandmete kujutamise viis. Kolmemõõtmelises süsteemis kujutatud suvalise parameetri poolt moodustuv pind[6].

Rakenduslik lähenemisviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Rakenduslik lähenemisviis vaatleb maastikku küll objektiivsena, kuid siiski väärtustatuna; maastik on selline, nagu ta peaks olema. Maastiku moodustavad valitud elemendid ja uurimisprobleem seisneb nende kriteeriumite valikus. Väljendub eelkõige planeerimises: selles, mida eri aegadel Eestimaal oluliseks on peetud, selles, kuidas kujundada tuleviku Eestimaad ning mismoodi maanukake peaks välja nägema.[5]

Rakenduslikku lähenemisviisi on märgata maastikuarheoloogias, maastikukaitses, planeerimises ja keskkonnakaitses. Maastikuarheoloogia on arheoloogia haru, mis rõhutab ühiskonna ja kultuuri tõlgendamisel maastiku olulisust. Maastikuarheoloogia eesmärk ei ole analüüsida kogu maastikku selle looduslikus mitmekülgsuses, vaid ainult inimtegevusega seotud aspekte. Maastikuarheoloogias saab eristada nelja olulist käsitlusviisi:

  1. Maastik kui keskkond on keskkonnaarheoloogiat iseloomustav käsitlusviis.
  2. Maastik kui süsteem on kohaarheoloogiat iseloomustav käsitlusviis.
  3. Maastik kui võim. Maastik kui valdkond, millega manipuleeritakse ideoloogiliselt selleks, et domineerida või vastupanu avaldada.
  4. Maastik kui kogemus. Lähtutakse sellest, kuidas inimesed tajuvad keskkonda ning annavad sellele tähenduse.[7]

Humanitaarne lähenemisviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Humanitaaride jaoks on maastik subjektiivne, vaatamisviis. See koosneb sümbolitest ja selle uurimisel on probleemiks sotsiaalsete ja kultuurigruppide leidmine. Otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas inimene maastikust aru saab, mida ta sealt leiab ja kuidas ta seda enda jaoks tõlgendab ning mis see tema jaoks on.[5]

Alates 19. sajandi lõpukümnenditest Eesti rahvaluulekogudesse talletatud kohapärimus sisaldab teavet niisuguste maastikus eristatavate ja määratletavate osiste ning üksikobjektide kohta nagu künkad, orud, kurisud, metsatukad, sood, põllud, kivid, põlispuud, veekogud, kalmed, kabelid, majad, sillad, teed, jne. Kohtade tekkimise, kohanime päritolu ja maastikuliste iseärasuste seletamisele keskenduvaid muistendeid märgib termin kohamuistendid. Rahvajutu haakumiseks maastikuelemendiga on vaja mingit loogilist seost. Karstialade kurisud, kõmisevad paepealsed saavad asitõendiks maa-aluste teede olemasolust. Nende teede alg- ja lõpp-punktiks saavad lähestikku asuvad lossid, kindluskirikud, linnused. Asitõendiks on rajatiste keldrisüsteemid. Muistend puuks muutunud või nõidusega muudetud pruutpaarist seostub paaristikku kasvavate põlispuudega, pruudiks peetakse väiksemat ja laiavõralist. Sõjaaegade valvamispaigaks saavad tee ääres künkal asetsevad suure võraga põlispuud, kust avaneb vaade kaugele. Mõisate läheduses kultuuristatud maa peal paiknevad nn peksupuud, mille juures teadaolevat peksti pärisorjuse ajal inimesi. Muhkliku tüvega krobedakoorelist põlispuud on seostatud nahahaigustega. Välise sarnasuse tõttu haigusnähtudega sobib selleks niisamuti rõmelise pinnaga kivi. Nii ohvripuude kui ka -kivide esinemistihedus on kohapärimuse järgi otsustades kõige suurem suhteliselt metsavaesel alal Lääne-Eestis.[8]

Looduslik süvend, piklik auk kivil on seletatav kui asitõend kellegi jäljest, tehislohud kivi pinnal viitavad ohverdamiskombele. Kivi üldkuju laseb aimata, et tegemist on hiiu lootsiku, istepingi, peapadja, luisu, oda, lingukivi või püksinööbiga jne. Aastasadu kestev järve soostumisprotsess jääb inimesele tema eluajal küll hoomamatuks, kuid muistendeid oma kohalt "ära rännanud" järvedest teatakse palju. Rahvajutus toimub see kokkusurutud ajas.[8]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Johannes Gabriel Granö

Eesti geograafiasse jõudis maastiku mõiste 1920. aastate algul Soomest pärit Tartu Ülikooli esimese geograafiaprofessori Johannes Gabriel Granö (1882–1956) tööde kaudu.[9] Maastik oli tema järgi teatav maapinna osa, regionaalne üksus, mille elementideks on pinnavormid, veestik, taimkate ja inimasustus.[10] Tema välja toodud seitse suuremat valdkonda eristusid kõigi nimetatud nelja elemendi poolest, väiksemad ja selgemalt piiritletumad (kokku 22) aga kas kolme või kahe elemendi alusel. Selle skeemi järgi eritletud Eesti maastikuliigestuse põhiskeem on püsinud põhimõtteliselt tänini, seda on ainult täiendatud ja täpsustatud. Püsinud on ka paljud Granö antud maastikutüüpide nimed, nagu nt Soomaa, Lahemaa, Vooremaa, Palumaa jt. Granö eristas inimest ümbritsevas keskkonnas kahte ulatust: lähikeskkonda ehk miljööd (ala, kus inimene liigub) ja kaugkeskkonda ehk maastikku. Viimane algab inimesest saja-paarisaja meetri kauguselt ja lõpeb vaate- ehk silmapiiril; see võib olla avaram (avamaastik) või piiratum (sulgmaastik) ja koosneb nii looduslikust kui ka tehislikust (nt inimasumid) ainesest[11].

Eesti maastikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine on olnud Eesti maastike peamisteks kujundajateks. Tekkisid kõrgendikud, orud ja veekogud, mõnes kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja see kandus kilomeetreid eemale. Eestisse on liustikud ja nende sulamisveed kandnud nii suuremaid kui ka väiksemaid rändrahne. Kokku on loendatud Eestis 120 hiidrahnu, kui Põhja-Euroopa jäätumisalal on loendatud neid 130. Inimasustus sai kujunema hakata pärast liustike taandumist, kui maa järk-järgult mere alt vabanes ning arenema hakkas muld- ja taimkate. Kõigepealt hakkas maakasutus kujundama veeäärseid alasid, hiljem üha enam ka sisemaal.[12]

Eesti pinnamoes vahelduvad erinevad pinnavormid – kõrgustikud, lavamaad, madalikud, nõod, orud. Kõrgustike jalamid jäävad Eestis tavaliselt 75–100 m kõrgusele. Kõige kõrgemaks punktiks, nii Eestis kui ka Baltikumis, on Suur Munamägi, mis on 317 m kõrge ja asub Haanja kõrgustiku keskosas.[13]

Ontika maastikukaitseala

Lavamaid ehk platoosid loetakse samuti kõrgemateks aladeks. Harju ja Viru lavamaa, mis asuvad Põhja-Eestis, on mõlemad umbkaudu 30–70 m kõrgused lubjakiviplatood. Nende enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ja mitmesugused karstivormid. Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa, mis asub Lõuna-Eestis, on ürgorgudest liigestatud 40–100 m kõrgune liivakiviplatoo. Lisaks lavamaadele on Eestis ka kaks suhteliselt kõrget tasandikku: Kesk-Eesti tasandik (60–80 m) ja Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa (50–90 m).[13]

Madalikeks loetakse alasid, mis on merepinnast kuni 50 m kõrguseni ulatuvad tasandikud. Eesti madalikud on olnud pikka aega Läänemere ning Ürg-Peipsi ja Ürg-Võrtsjärve poolt üle ujutatud. Neist suuremad asuvad Lääne-Eestis ja nad hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist. Põhja-Eesti rannikumadalik on kitsas kivine maariba Soome lahe ja Balti klindi vahel. Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja põhjas paiknevad madalad ja tugevasti soostunud tasandikud, need 30–50 m kõrgused madalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääv madalik on tuntud Alutaguse nime all.[13]

Lõuna-Eestis on hästi eristatavad kõrgustikke üksteisest lahutavad nõod ja orundid. Sakala, Karula ja Otepää kõrgustike vahel 40–80 m kõrgusel üle merepinna paikneb Valga nõgu. Sellest väljub põhja suunas ahenev ja Võrtsjärveni ulatuv Väike-Emajõe orund. Hargla nõgu jääb Karula ja Haanja kõrgustike vahele ning Võru orund eraldab Haanja ja Otepää kõrgustikke.[13]

Balti klint ehk Põhja-Eesti paekallas on Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks. See ulatub Ölandi saarest kuni Laadoga järveni ning on kogu Põhja-Euroopa suuremaid kulutusastanguid. Kõige kõrgem pank on Ontika, mis ulatub 56 m üle merepinna.[13]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Euroopa Maastikukonvektsioon" (PDF). Firenze: Council of Europe. 20.10.2000. Vaadatud 6.10.2014.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ivar Arold. Eesti maastikud, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
  3. ↑ Tuuli Veersalu (2/2000). "Kultuurmaastikest". Keskkonnatehnika. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Urve Sinijärv. Maastikust, kultuurist ja identiteedist, Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Hannes Palang. Maastikest siin raamatus, Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Ülo Mander. Maastiku ja maastikuökoloogia mõistest, Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.
  7. ↑ Valter Lang. Maastik ja kultuurmaastik arheoloogias, Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.
  8. ↑ 8,0 8,1 Mall Hiiemäe. Maastik ja kohapärimus, Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.
  9. ↑ Tiina Peil,NTNU, Trondheim (Norway), Helen Sooväli, Hannes Palang, Tõnu Oja, Ülo Mander (2004). "Estonian landscape study: contextual history" (PDF). BELGEO. University of Tartu. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 31.10.2014. Vaadatud 6.10.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Johannes Gabriel Granö. Eesti maastikulised üksused, Tartu, 1922.
  11. ↑ Johannes Gabriel Granö. Maastikuteaduse ülesanded ja maastiku vormide süsteem, Tartu, 1924.
  12. ↑ Maila Kuusik, Jüri Lass ja Kalev Sepp. "Eesti maastik sõnas ja pildis". Originaali arhiivikoopia seisuga 31.10.2014. Vaadatud 6.10.2014.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Rein Ahas, Neve Albre (24.01.2001). "Pinnamood". ESTONICA. Vaadatud 6.10.2014.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maastik&oldid=6752602"