Maksatsirroos

Vasakul on normaalne ja paremal haigestunud maks

Maksatsirroos (ladina keeles cirrhosis hepatis) on krooniliste maksahaiguste lõppfaasiks pöördumatud muutused maksakoes ehk maksatsirroosi teke.

Maksatsirroos on kogu maksa haarav struktuurimuutus, millele on iseloomulik maksarakkude hävimine ja maksa sidekoestumine. Häirub maksa tavapärane vereringe ja sünteesivõime. Haiguse sümptomid sõltuvad vereringehäirest (vererõhust maksa värativeenis) ja maksarakkude talitlushäire raskusest (sünteesivõime langusest). Suurenenud portaalrõhk (st vererõhk värativeenis) põhjustab söögitoru veenilaiendite tekke ning vedeliku kogunemise kõhuõõnde, põrn suureneb. Samuti võib esineda naha kollasus, maksa suurenemine, iseeneslikud veritsused või verejooks söögitoru veenilaiendeist, palavik. Oluline on vereplasma valgu albumiini ja vere hüübimistegurite sünteesi langus maksas.

Maksatsirroosihaigel võivad tekkida kesknärvisüsteemi häired (nt entsefalopaatia), mis süvenevad maksapuudulikkuse ja selle kõige raskema vormi – maksakooma kujunemiseni. Sagedasemaks tüsistuseks on verejooks söögitoru veenilaiendeist. Astsiit ehk vesikõht võib maksatsirroosihaigel omakorda tüsistuda astsiidivedeliku infitseerumisega, kujuneb spontaanne ehk isetekkiv bakteriaalne peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Maksatsirroosi ravi on eelkõige sümptomite ravi, mida korraldab arst.