Mark I

Mark I
Mark I (male) tehnilised andmed
Pikkus	9,94 m
Laius	4,2  m
Kõrgus	2,49  m
Kaal	28,6  t
Kiirus	maastikul ? km/h maanteel 5,9 km/h
Käiguvaru	maanteel ? km maanteel 38 km
Suurtükk	2x57 mm kahur
Kuulipildujad	4x7,7 mm Hotchkiss
Soomus	6–12 mm
Mootor	Foster-Daimler
Mootori võimsus	105 hj
Meeskond	8 inimest

Mark I oli Esimese maailmasõja ajal Suurbritannias välja töötatud ja kasutusele võetud tank.

Tank töötati välja 1915. aastal. Pärast edukaid katsetusi anti Mark I tootmisse ning Briti armee tellis kohe sada tanki. Aprilliks 1916 toodeti kokku 150 tanki (isaseid ja emaseid kumbagi 75).

Tanki ehitus

Maskeeritud Mark I tank

Masinad jagunesid kaheks – isasteks (male) ja emasteks (female). Nende rombikujuliste tankide mass oli isastel 28,6 ja emastel 27,4 tonni. Masina pikkus oli 9,94 m, kõrgus 2,49 m ja laius isastel 4,2 m ning emastel 4,38 meetrit. Soomuse paksus 6–12 mm. Mootor oli kuuesilindriline õhkjahutusega Foster-Daimler, mille võimsus oli 105 hobujõudu ning mis arendas kuni 1000 pööret minutis. Tanki kiirus maanteel oli 5,9 km/h ning tegevusraadius 38 km.

Mark I oli madala raskuskeskme ning pika roomikuga rombjas sõjamasin, mis oli võimeline liikuma sõjas purustatud pinnal ning ületama kaevikuid.

Tanki sisemus ei olnud jagatud eraldi osadeks, mis tähendas seda, et meeskond ja mootor asusid samas ruumis. See tähendas meeskonnale ebamugavat töökeskkonda. Ventilatsioon puudus, sõdurid pidid taluma kuni 50 °C kuumust ning mootori ja relvastuse tekitatud mürgiseid gaase. Ei olnud sugugi haruldane, kui terve tankis viibiv meeskond oli teadvuseta või kukkus kokku, kui said uuesti värske õhku kätte.

Selleks, et kaitsta end tanki sees lendavatest hülssidest, olid nad varustatud nahast ning metallrõngastest valmistatud maskidega. Samuti pidid nad kandma nahast peakatet, mis kaitses neid end ära löömast vastu tanki sees olevaid konarusi. Standardvarustuse hulka kuulus ka gaasimask, nii nagu igal teisel jalaväelasel tollel ajal.

Tanki meeskonda kuulus kokku 8 meest. Kuna tanki sees olev müra ja vibratsioon muutis üksteise kuulmise täiesti võimatuks, kasutati omavaheliseks sidepidamiseks lippe, värvilisi diske ja käemärke. Sidepidamiseks oma üksusega väljaspool tanki aga tuvisid või virgatseid.

Tanki juhtis neli meeskonnaliiget: kaks juhti (kellest üks oli meeskonnaülem, kes juhtis pidureid; teine peakäigukasti) ja kaks "käigumeest" (kumbki kontrollis oma roomiku käike). Kuna müra tanki sees oli kõrvulukustav, siis kolm "käigumeest" pidasid omavahel sidet käemärkidega ning üksteise tähelepanu saamiseks löödi mõne raske esemega vastu mootoriplokki.

Sujuvamaid või väiksemaid suunamuutusi sai teha tanki taga asetsenud "juhtsillaga", mis koosnes kahest hiiglaslikust rattast. Pööramiseks tuli kabiinist üks ratas selle külge kinnitatud kaabliga blokki tõmmata. Paraku ei osutunud "juhtsild" efektiivseks ning Mark I järeltulijatele seda enam ei paigaldatud.

Tanki relvastus ja soomus

Põhiline relvastus paiknes kere külgmistes pooltornides. Isased olid relvastatud nelja 7,7 mm Hotchkissi kuulipildujaga ja kahe 57 mm kahuriga ning emased ainult 5 kuulipildujaga.

Tanki külgi kattev 8 mm soomus kaitses tanki väiketulirelvade eest, kuid ei suutnud kaitsta meeskonda soomust läbistavate K-padrunite eest. Samuti oli tank abitu jalaväe granaadirünnakute vastu.

Osalemine sõdades

Mark I sai tuleristsed Prantsusmaal Somme'i lahingus 1916. aastal, kui sama aasta suveks suudeti valmis ehitada 49 tanki ning vedada need üle mere Prantsusmaale. 15. septembri koidikul hakkasid Flersi küla juures ühte ritta paigutatud masinad vaenlase poole liikuma, nende kiirus oli alla viie kilomeetri tunnis.

31 tanki ei läinud tehniliste probleemide tõttu käima või seiskus õige pea pärast rünnaku algust, alles jäänud 18 masinast said kaheksa vaenlase mürsutabamuse ning kaks süttisid põlema – tõenäoliselt mootoririkke või mõnel muul tehnilisel põhjusel. Siiski suutsid kaks masinat vaenlase kaitsepositsioonidest murda läbi ning hõivata vastase tugipunkti. Üks jäi sinna pidama, teine aga suundus rindejoone taha asuvasse külla.