Michael III

Michael III
Bütsantsi keiser
	Ametiaeg; 20. jaanuar 842 – 24. september 867
Eelnev	Theophilos, Theodora
Järgnev	Basileios I
Isikuandmed
Sünniaeg	jaanuar 840
Surmaaeg	24. september 867 (27 a); Konstantinoopol, Bütsants
Abikaasa	Eudokia Dekapolitissa
Vanemad	Theophilos ja Theodora
Lapsed	Leo VI (isadus pole kindel), Stephanos I (isadus pole kindel)

Michael III (kreeka keeles: Μιχαήλ; jaanuar 840 – 24. september 867) oli Bütsantsi keiser aastatel 842–867. Michael III oli viimane Amori dünastia keiser. Järgneva Makedoonia dünastia ajal sai ta omale hüüdnime Joodik, mida tänapäeva ajaoolased on mõningal määral pehmendanud, näidates, et tema valitsemisajal taastus mõningal määral Bütsantsi jõud.

Võimuletõus

Keiser Theophilos suri 20. jaanuaril 842. Tema poeg Michael oli sellel ajal alaealine ning seetõttu ei saanud ta iseseisvalt valitseda. Tema kõrval sai asevalitsejaks tema ema Theodora. Keisrinna valitses 14 aastat, misjärel sunniti ta 856. aastal võimust loobuma. Selleks ajaks oli keiser Michael III umbes 18 aastat vana, seega nagu ütlesid bütsantslased – riigi juhtimiseks parimas eas.^[1]

Valitsemine

Joomingud

Michael III hüüdnimi Joodik räägib juba iseenesest tema peamistest huvidest, mis olid riigi asjadest küllaltki kauged. Ta oli täielik vastand oma haritud isale. Keiser sisustas oma aega joomise, jahipidamise ja maskeraadidega, raisates nende korraldamiseks riigi kogu suure rahatagavara. Kui Theodora kukutamise järgselt viidi läbi riigikassa seisundi kontroll, siis tuvastati, et see oli piltlikult öeldes ääreni täis. Seega olid Michaeli eelkäijad näinud palju vaeva, et koguda noorele keisrile meeletu summa prassimiseks. Loomulikult poleks keiser üksinda suutnud kogu seda varandust ära kulutada ja nii ta jagaski raha paremale ja vasakule, pakkudes näiteks joomingute käigus sõpradele auhindu kõige vääritumate tegude eest. Prassingud ja joomase peaga sooritatud teod on andnud keisrile veel teisigi hüüdnimesid, mis võiksid olla kokku võetud ühte neist – Siga.^[1]

Kuivõrd ebaoluline oli Michaelile kõik muu peale isiklikku lõbu, seda kirjeldab kord hipodroomil juhtunud lugu. Keiser olevat parajasti valmistunud osalema võiduajamises, kui talle toodi teade, et araablased on tunginud riigipiiridesse ja jõudnud juba laostada mitu maakonda. Seda kuuldes käratas keiser sõnumitoojale: "Kuidas sa võid segada mind nii tähtsa asja juures, millega ma parajasti tegelen!" Keiser olevat ka andnud käsu purustada Leo Matematicuse valgustelegraaf, et murelikud teated piiridelt ei segaks pidutsemist, kuid see käsk jäi tema alluvate poolt ilmselt täitmata.^[1]

Michaeli ohjeldamatud peod ei jäänud ainult palee seinte vahele. Ta olevat koos kaaslastega märatsenud ja lõhkunud kõike ettejuhtuvat Konstantinoopoli tänavatel ning vaevalt julges keegi seda seltskonda korrale kutsuda. Keisrile meeldisid ka kõiksugused maskeraadlikud üritused, kus ta oma sõpruskonnaga riietus ümber riigi juhtivateks ametnikeks ja kirikutegelasteks. Nii võidi näiteks keisri narrist "meisterdada" patriarhi koopia ja siis minna kirikutegelasteks maskeeritud seltskonnaga vastu tõelisele patriarhile ja tema saatjaskonnale. Ning kui protsessioonid kohtusid, siis algas õigete kirikutegelaste sõimamine ja pilkamine. Kord olevat paroodia objektiks valitud isegi Jeesus. Nimelt korraldas keiser joomingu, kus ta ise esines Jeesusena ja tema sõbrad apostlitena, ning peo lõpetuseks tungis see seltskond ühe vaese naise majja, nõudes enesele öömaja. Seejuures tuleb arvestada, et alles äsja olid toimunud verised arveteklaarimised ketseriteks kuulutatud pühapiltide eitajatega, nüüd aga naeruvääristati keisri juhtimisel patriarhi ja isegi Jeesust. Nii et kui haritud Theophilost võib tinglikult võrrelda keiser-filosoofi Marcus Aureliusega, siis tema poeg Michael oli isale sama suureks vastandiks, nagu seda omal ajal oli Marcusele tema kurikuulus ja lõbujanuline poeg Commodus.^[1]

Vaatamata juba noorest peast sooritatud kõikvõimalikele näotutele tempudele oli Michael oma emale armastatud ja hellitatud pojaks. Kui Theodora asus pärast Theophilose surma poja hooldajaks, polnud tal mingit kavatsust teda lõplikult võimult tõugata. Selle poolest erines keisrinna-ema nii mõnestki talle eelnenud keisrinnast, kelle jaoks kaalus võim emaarmastuse kaugelt üle. Michaelile aga oli ema samasuguseks lollitamise objektiks nagu teisedki õukondlased. Nii olevat ta kord teatanud oma sügavalt usklikule emale, et teda ootab patriarh. Kui keisrinna-ema jõudis väidetava patriarhi juurde ja palus talt õnnistust, siis "auväärt kirikupea" (kelleks oli ümberriietatud narr) irvitas ja näitas Theodorale keelt. "Vastuvõtu" lõpetuseks aga keeras "patriarh" täielikult rabatud keisrinnale selja ja paljastas oma alakeha. Samal ajal puhkes kogu seda stseeni peidikust jälginud Michael valjusti naerma.

Riigivalitsemine

Kuid hinnangud Michaelile, keda on vahel kutsutud ka Bütsantsi Caligulaks, pole kaugeltki nii ühesed, nagu eelnevast võiks järelduda. On arvatud, et omamata huvi riigiasjade vastu, toimis ta küllaltki targalt. Vähemalt ta ei sekkunud nendesse küsimustesse, jättes selle valdkonna oma onu Bardase mureks. Bardast, kes korraldas ka Theodora kukutamist, on peetud erakordselt targaks ja andekaks inimeseks, kes võitles edukalt välisvaenlastega, sai aru kiriku vajadustest ning hoolitses hariduse edendamise eest. Et riigiasjade juhtimine oli täielikult Bardase käes, seda kinnitab ka ühe Konstantinoopolit külastanud Kalifaadi saadiku kirjeldus audientsist keisri juures. Ta teatas oma valitsejale: "Ma ei kuulnud tema huultelt ühtegi sõna alates minu tulekust kuni minekuni. Rääkis vaid tõlk. Keiser kuulas ja väljendas oma nõusolekut või mittenõusolekut pealiigutusega." Ning saadik lõpetas: "tema onu juhtis kõiki asju." Teine põhjus, miks Michaeli võimulolekut on hinnatud suhteliselt leebete sõnadega, seisnes selles, et tema valitsemisajal algas Bütsantsi uus õitseng.^[1]

Sõjad & ristiusu levitamine

860. aastal toimus sündmus, mis täiendas veelgi niigi pikka Bütsantsi vaenlaste loetelu. Sellel aastal viis Michael isiklikult oma väed araablaste vastu, kuid ootamatu sõnum sundis teda kiiruga tagasi pöörduma. Keiser sai teate, et Konstantinoopoli lähistele oli randunud 200 sõjalaeva variaagide ja russidega ehk venelastega. Eeslinnu röövides jõudsid nad peagi pealinna müüride alla. Alanud oli vene vürstide sõjakäik Bütsantsi vastu. Seega oli Michael III esimeseks Bütsantsi keisriks, kellel tuli otseselt kokku puutuda venelaste sõjalise jõuga. Lahingutegevuse lõpptulemusena õnnestus Michaelil anda 860. aasta 18. juulil russidele ränk hoop ja lüüa nende rünnak edukalt tagasi ning keiser sai jätkata poolelijäänud sõda araablastega. Kuid araablastevastane sõjategevus osutus keisrile vähem edukaks. Michael sai lüüa ja tal õnnestus vaid juhuse läbi pääseda vangilangemisest. Vaatamata sellele lüüasaamisele kulges sõjategevus Idas kokku võttes suhteliselt edukalt ning 863. aasta 3. augustil toimunud suures lahingus araablased purustati. Samas said araablased Läänes olulise revanši, hävitades Sitsiilia lähistel Bütsantsi laevastiku. Lisaks võitlusele araablastega jätkusid ka kurnavad sõjad Bulgaaria khaani Borisiga. Sõda Borisiga lõppes siiski Bütsantsile suure ideoloogilise võiduga. Pärast rahu sõlmimist laskis khaan ennast 865. aastal ristida, võttes enesele keisri auks nime Michael, ning mõned aastad hiljem (870) tunnistas Bulgaaria Konstantinoopoli patriarhi kiriklikku ülemvõimu.^[1]

Michael III valitsemise aega langeb ka vendade Kyrillose ja Methodiose valgustajalik tegevus Balkanil. 862. aastal saatis Suur-Määri vürst Rostislav saatkonna Konstantinoopolisse, et paluda abi bulgaarlaste vastu ning sõlmida kahe riigi vahel liitlassuhted, mida pidi veelgi suurendama moraavide soov võtta Bütsantsilt vastu ristiusk. Selleks palusid saadikud saata kohapeale jutlustajad, kes valdaksid nende keelt. Michael ja eriti patriarh Photios võtsid vürsti palve rõõmuga vastu. Kristlik kirik polnud veel formaalselt lõhenenud, kuid suhted Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel olid küllaltki pingelised. Moraavide ristimine bütsantslaste poolt aga oleks andnud neile Suur-Määrimaal hulga poliitilisi ja muid eeliseid. Nii saadetigi Konstantinoopoli ülikooli filosoofiaõpetaja Kyrillos ja tema mungast vend Methodios koos grupi slaavlastest misjonäridega teele.^[1]

Michaeli kukutamine ja tapmine

Nende oluliste välispoliitiliste sündmustega üheaegselt sõlmus Konstantinoopolis järjekordne intriig. Õukonnas oli piisavalt neid, kes polnud rahul võimu koondumisega keisri onu kätesse ja oleksid teda hea meelega asendanud. Rahulolematuseks oli ka formaalne põhjus – Bardase kergemeelne eluviis. See võimaldas teha võitluses soosikuga panuse patriarhile. Tolleaegseks patriarhiks aga oli Michaeli kunagi sandistatud ja kloostrisse saadetud poeg Ignatios, kellest oli Theodora initsiatiivil saanud kirikupea. Patriarh oli tuntud erakordselt põhimõttekindla ja askeetliku kristlasena, kelle üleskihutamine naudingulembese Bardase vastu polnud eriliseks kunstiks. Nii keelduski patriarh 857. aastal võtmast Bardast pihile, süüdistades teda raskes patus – kooselus oma poja lesega. Kuid patriarhi sekkumisel olid soovitust vastupidised tulemused. Keisri käsul ei kutsutud korrale mitte Bardast, vaid hoopis tagandati patriarh. Keisri elukombeid teades poleks teistsugust otsust võinudki oodata. Patriarhi asemele aga tõsteti Bardase ettepanekul varem suhteliselt tundmatu ilmalik ametnik Photios, kes läbis vaid nädalaga kõik vaimuliku hierarhia astmed kuni patriarhini välja. Selliselt toimides rikuti kõiki kiriku seadusi ja tavasid.^[1]

Kirikupea tüli

Photiose ennekuulmatu määramise tulemusel jagunes Bütsants tagandatud kirikupea ja ametisse seatud uue patriarhi pooldajateks. Tekkis kaks leeri, ühed toetasid vana ja teised uut patriarhi. Ning üsna pea muutus see Bütsantsi sisetüli juba rahvusvaheliseks probleemiks. Ennast ebaseaduslikult kõrvaldatuks pidav ja õigust nõudev Ignatios pöördus abipalvega Rooma paavsti Nicolaus I (858–867) poole. Ning paavst nõudiski vana patriarhi ametisse taastamist. Puhkenud tüli lahendamiseks tuli 861. aasta kevadel Konsantinoopolis kokku kirikukogu, kus viibisid ka paavsti esindajad. Kirikukogul aga võeti paavstile täiesti ootamatult vastu otsus, et Photios on seaduslik patriarh. Kusjuures selle seisukoha poolt olid üllatuslikult ka paavsti esindajad. Ilmselt tegi Bütsantsi kuld siin oma töö. Seepeale kutsus paavst juba ise Roomas kokku uue kirikukogu, mis jõudis loomulikult vastupidise otsuseni, tagandades 863. aastal Photiose.^[1]

Keisrit ei huvitanud algul kirikupea küsimus üldse. Väidetavalt olevat Michael isegi öelnud: "Bardase patriarh on Photios, rahva patriarh Ignatios ja minu patriarh on Theophilos (see oli keisri narr). Nii et kõigil on patriarh – ja olge rahul!" Kuid pikapeale ajasid lõppematud vaidlused keisri raevu, ja kõige enam ärritas teda paavsti sekkumine. Peamiselt see asjaolu sundiski keisrit Photiose kaitseks välja astuma ja saatma paavstile terava kirja, milles ta teatas, et keeldub paavsti tunnistamast.^[1]

867. aastal toimus Konstantinoopolis veel üks kirikukogu, mille otsusega heideti paavst – kui ketser – kiriku rüpest välja. Mis aga puudutab uut patriarhi Photiost, siis tema osutus mingis mõttes suureks erandiks ajaloos. Selles, et talle sai osaks niivõrd kõrge amet, polnud mitte kröömigi tema enese teeneid. Photiost kasutati lihtsalt ära teiste huvides. Reeglina jäävad sel moel kuritarvitatud inimesed ka oma kõrgetel ametipostidel tühisteks mängukannideks, kuid Photios osutus erandlikuks. Temast sai üks väljapaistvamaid Konstantinoopoli patriarhe. Näiteks tema käsul ja otsesel osavõtul koostati 279 pealinna raamatukogus hoiul oleva möödunud aegade autori käsikirja kommentaarid. Tänu sellele tuntaksegi tänapäeval paljusid vanu tekste, mille originaalid on hiljem ajaloosündmuste keerises hävinud. Patriarhi ja Bardase initsiatiivil alustas uuesti tegutsemist vahepeal suletud Konstantinoopoli ülikool, mille rektoriks sai Leo Matematicus. Avatud ülikoolis õpetati näiteks grammatikat, geomeetriat, astronoomiat, muusikat, filosoofiat, arstiteadust, juurat ja teoloogiat. Seejuures oli Bütsants ilmselt esimeseks kohaks maailmas, kus mõisteti kultuuri levitamise ideoloogilist ja välispoliitilist tähtsust.^[1]

Photiose saamine patriarhiks ei vaigistanud Bardase-vastaseid intriige. Nüüd sai nende peamiseks eestvedajaks Michaeli uus soosik Basileios. Just temal õnnestus veenda keisrit, kes loomu poolest polnudki eriti julm, tapma oma onu. Selleks, et uinutada Bardase tähelepanu ja isoleerida teda pealinna toetajatest, korraldati "vale" sõjaretk, mille käigus ta 866. aasta 21. aprillil tapeti Basileiose ja tema kaasosaliste poolt. Toimus see väidetavalt keisri juuresolekul.^[1]

Michaelil polnud lapsi ja ta otsustas lapsendada Basileiose, kellest sai üsna pea ka keisri kaasvalitseja. Kuid mõne aja möödudes hakkasid Michaeli ja Basileiose suhted pinestuma. Märgiks, et olukord pole enam endine, sai üks 867. aasta septembris toimunud pidu. Keiser, kes oli nagu tavaliselt ületanud joomises igasuguse piiri, võttis ootamatult jalast keiserlikud purpurkingad ja ulatas need mitte Basileiosele, vaid uuele soosikule Basiliskianosele. Kui see oli pannud keisri käsul kingad jalga, siis teatas Michael, et need sobivad talle tunduvalt paremini kui Basileiosele ja et hoopis temast tuleks teha kaasvalitseja. Toimunud intsident oli Basileiosele tegutsemise signaaliks, sest ta sai ilmselt suurepäraselt aru, et venitamine võib talle tuua samasuguse lõpplahenduse, nagu sai osaks Bardasele. 867. aasta 23. septembril, kui Michael pärast järjekordset joomingut läks oma suveresidentsis magama, murdsid Basileiose käsilased tema toa ukse maha. Michael üritas ennast kaitsta, kuid kaotas ebavõrdses võitluses mõlemad käed ja seejärel ka elu.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 ^1,12 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 224–230.

Eelnev Theophilos	Bütsantsi keiser 20. jaanuar 842 – 24. september 867	Järgnev Basileios I

[:0-1] 1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 ^1,12 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 224–230.

[1]