Natan Štšaranski

Natan Štšaranski

Natan Štšaranski

Natan Štšaranski (heebrea keeles נתן שרנסקי; vene keeles Натан Щаранский; ukraina keeles Натан Щаранський Natan Štšaranskõi; sünninimi Anatoli Štšaranski; sündinud 20. jaanuaril 1948 Donetskis) on juudi rahvusest endine Nõukogude Liidu dissident. Pärast repatrieerumist Iisraeli sai temast poliitik.

Elukäik ja tegevus

Ta sündis Donetskis (tollal Stalino) juudi perekonnas. Isa oli sionistliku taustaga ajakirjanik, ema Ida Milgrom pianist ja majandusinsener. Štšaranski oli juba varakult väga tugev maletaja, tulles 15. aastaselt Donetski meistriks, 1996. aastal võitis malemaailmameistrit Garri Kasparovit. Ta lõpetas Donetski 17. Keskkooli ja Moskva Füüsika-Tehnika Instituudi (asub Dolgoprudnõis) rakendusmatemaatikuna, tudengina oli teaduskonna komsomolikomitee liige.

1973. aastal üritas emigreeruda Iisraeli, kuid Nõukogude võimud keeldusid teda riigist välja laskmast. 1974. aastal abiellus Natalia Stieglitziga (Avital Štšaranski), kes päev hiljem emigreerus Iisraeli.

1970. aastatel töötas ta Üleliidulises Nafta ja Gaasi Teadusliku Uurimise Instituudis insener-matemaatikuna. 1970. aastate keskel oli ta üks Moskva Helsingi grupi loomise initsiaatoritest, akadeemik Andrei Sahharovi abiline ja tõlk. Osales aktiivselt NSV Liidu juudi liikumises, meeleavaldustel ja protestinäljastreikidel; oli mitmete Nõukogude võimudele ja rahvusvahelisele üldsusele suunatud juudi aktivistide kirjade ja pöördumiste autor. Kohtumisel Moskvas akrediteeritud välisajakirjanikega edastas Štšaranski teavet inimõiguste aktivistide tagakiusamiste, NSV Liidust lahkumise põhjendamatute keeldumiste ja arvukate inimõiguste rikkumiste juhtumite kohta NSV Liidus.

Ta vahistati 15. märtsil 1977 süüdistatuna riigireetmises ja nõukogudevastases agitatsioonis. Samaaegselt vahistamisega avaldas ajaleht Izvestija ühe tema lähikondse ja KGB agendi Aleksander Lipavski avaliku kirja. 1978. aasta juulis toimunud kohtuprotsessil keeldus Štšaranski advokaadist ja kaitses end ise. Ta vaidlustas kõik süüdistused. 14. juulil mõistis Vene NFSV ülemkohtu kriminaalasjade kolleegium talle 13-aastase vangistuse, neist esimesed kolm aastat vanglas ja järgmised range režiimiga koloonias. Ta kandis karistust Vladimiri ja Tšistopoli vanglas ning range režiimiga koloonias Permi oblastis. Vanglas viibides saadeti ta korduvalt kartserisse ametivõimude ebaseadusliku tegevuse vastaste meeleavalduste pärast (ta veetis umbes pool oma üheksa-aastasest karistusest üksikvangistuses ja üle 400 päeva karistuskambris vähendatud dieedil madalal temperatuuril ilma vajaliku riietuseta), alustas korduvalt näljastreiki, teda söödeti sunniviisiliselt.

Tema vabastamiseks korraldati läänemaailmas palju meeleavaldusi, mitmed juhtivad poliitikud võtsid selleks sõna. Vabastamiskampaaniat juhtis tema abikaasa Avital (teda abistasid Saksa Demokraatliku Vabariigi advokaat Wolfgang Vogel, Ameerika Ühendriikide Kongressi liige Benjamin Gilman ja rabi Ronald Greenwald). 11. veebruaril 1986 vahetati ta koos kolme lääneriikide spiooniga (Tšehhoslovakkia kodanik Jaroslav Javorský ning Saksamaa Liitvabariigi kodanikud Wolf-Georg Frohn ja Dietrich Nistroy) Potsdamist (SDV) Lääne-Berliini (SLV) viival nn "spioonide sillal" ehk Glienicke sillal välja viie idabloki spiooni (USA vanglas istunud Tšehhoslovakkia spioonide Karl Koecheri ja Hana Koecheri ning Lääne-Saksamaa vanglas istunud Nõukogude Liidu spiooni Jevgeni Zemljakovi, Poola RV spiooni Marian Zacharski ja Ida-Saksamaa spiooni Detlef Scharfenorthi) vastu. Silla Ida-Saksamaa poolses otsas identifitseeris tema Ameerika Ühendriikide saadik Ida-Saksamaal Francis J. Meehan, silla Lääne-Berliini poolses otsas tervitas teda Ameerika Ühendriikide saadik Lääne-Saksamaal Richard R. Burt. Lääne-Berliinist viidi ta Ameerika sõjaväelennukiga Maini-äärsesse Frankfurti, kus teda tervitasid abikaasa Avital ja Iisraeli saadik Lääne-Saksamaal Yitzhak Ben-Ari tühja ja täitmata Iisraeli passiga. Samal päeval saabus Štšaranski Iisraeli, kui selle riigi kodanik. Tel Avivi lennuväljal tervitasid teda Iisraeli peaminister Shimon Peres ja välisminister Yitzhak Shamir.

Iisraeli saabudes võttis ta nimeks Natan Sharansky. 1988. aasta algul ilmus temalt mälestusteraamat "Fear No Evil", milles käsitleb 1970. aastatel juutide Nõukogude Liidust väljarändamise mittelubamist, oma 1978. aastal KGB lavastatud näidiskohtuprotsessi, vanglamälestusi ja show'likku vabastamist. 1986. aastal asutas ta Sionistliku Foorumi, mis aitas Nõukogude Liidust emigreerunud juutidel Iisraelis kohaneda (juhtis seda 1996. aastani), ja oli nädalalehe The Jerusalem Report kaastöötoimetaja.

1995. aastal asutas ta koos Nõukogude Liidust emigreerunud Yuli Edelsteiniga Yisrael BaAliyahi partei, mis esindas Nõukogude Liidust emigreerunud juutide huve. Partei nimekirjas valiti ta 1996. aastal Iisraeli parlamendi Knesseti liikmeks (Knessetis oli ta kuni 2003. aastani, ühtlasi partei esimees). 2003. aastal ühines Yisrael BaAliyah Iisraeli parempoolse partei Likudiga. Aastatel 1996–1999 oli ta Iisraeli tööstus- ja kaubandusminister, 1999–2000 siseminister, 2001–2003 ehitusminister ja peaministri asetäitja, 2003–2005 Iisraeli informatsiooni- ja diasporaaminister. Ta astus aprillis 2005 valitsusest tagasi protestiks plaanidele likvideerida juudi asundused Jordani jõe Läänekalda põhjaosas. Märtsis 2006 valiti ta Likudi esindajana Knessetisse, kuid juba novembris loobus saadikukohast ja asus juhtima parempoolset Adelsoni Strateegiliste Uuringute Instituuti (kuni aastani 2009).

2007. aastast oli ta Juudi Diasporaa Muuseumi nõukogu esimees. Aastast 2009 põhikohaga Iisraeli Juudi Agentuuri esimees (Juudi Agentuur tegeleb juutide Iisraeli ümbersasustamise, nende abistamise ja rahvusvahelise juudi diasporaa küsimustega). 2019. aastast on ta Ülemaailmse Antisemitismi ja Poliitika Uurimise Instituudi direktor, instituut on rahvusvaheline interdistsiplinaarne uurimiskeskus, mille üksused asuvad Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Euroopas ja Iisraelis.

Vaated

Sisenedes 1990. aastate keskel Iisraeli poliitikasse, on tema poliitilised vaated selgelt sionistlikud ja koguni autoritaarsuse poole kaldu. Olles ühelt poolt kaua vangis istunud inimõiguslane, keeldub ta teisalt neid õigusi jagamast Iisraeli poolt okupeeritud alade palestiinlastele. Sharansky on väitnud, et Iisraeli ja palestiinlaste vahel ei saa kunagi olla rahu enne, kui "alles arenevas Palestiina ühiskonnas on üles ehitatud tõelised demokraatlikud institutsioonid, ükskõik kui ahvatlev oleks" lahendus "ilma nendeta".

Sharansky arvates on "Iisrael ainus riik, mida ähvardab oht terve rea riikide poolt, kellel on palju suurem sõjaline võimekus. Siia kuulub Iraan, kes arendab surmavaid relvi, sealhulgas tuumarelvi... Nendes tingimustes ei saa me oma kaitsevõimet piirata." Iisrael ei pea mitte ainult suurendama sõjalist ülemvõimu, vaid ka vaenlaste hävitamiseks kasutama kõiki muid tema käsutuses olevaid vahendeid. Nagu Sharansky 1998. aastal Venemaa Interfaxile ütles, "tänu sihitud mõrvadele elab üle 5 miljoni iisraellase rahus". Kaks aastat hiljem, külastades järjest autoritaarsemaks muutuvat Venemaad, kes pidas tollal jõhkrat sõda Tšetšeenia separatistide vastu, teatas Venemaa uudisteagentuur ITAR-TASS, et Sharansky võrdles Venemaa võitlust Tšetšeenias Iisraeli võitlusega palestiinlaste vastu. Mõlemad olid tema arvates osa suuremast võitlusest islami fundamentalismi vastu. 2002. aastal, veel ühe oma endise kodumaa külastuse ajal, tsiteeris Sharanskyt ajaleht Izvestija, öeldes, et Iisrael peab "terrorit hävitama. See on meie panus kogu vaba maailma võitlusse". "Juudid tulid siia 3000 aastat tagasi ja see on juudi tsivilisatsiooni häll. Juudid on ainsad inimesed ajaloos, kes hoidsid 2000 aasta pikkuse eksiili jooksul lojaalsust oma identiteedile ja maale ning kahtlemata on neil õigus saada oma koht rahvaste seas – mitte ainult ajalooliselt, vaid ka geograafiliselt. Mis puutub palestiinlastesse, kes on viimase 200 aasta jooksul sisserännanud araablaste järeltulijad, siis neil on õigus soovi korral omada oma riiki, ... kuid mitte Iisraeli riigi arvelt."