Palazzo Vecchio

See artikkel räägib Firenze ehitisest; Ateena ehituse kohta vaata artiklit Vana kuningapalee

---

Palazzo Vecchio, vaatega Sinjoriia platsile

Vaade Vanale paleele Uffizi galerii kahe tiiva vahelt

Palazzo Vecchio (itaalia keeles 'vana palee') on Firenze raekoda.

Palazzo Vecchio on massiivne romaani stiilis sakmelise parapetiga kindluspalee. Sellest avaneb vaade Sinjoriia platsil asuvale Michelangelo Taaveti kujule ja kõrvalasuvale Lanzide galeriile.

Algselt Firenze Vabariigi valitsusorgani Sinjoriia järgi Sinjoriia paleeks (Palazzo della Signoria) kutsutud hoonet on nimetatud ka Kodanike paleeks (Palazzo del Popolo), Priorite paleeks (Palazzo dei Priori) ja Hertsogipaleeks (Palazzo Ducale), olenevalt sellest, milleks paleed on kasutatud.

Ajalugu

1299 otsustasid Firenze kommuun ja kodanikud ehitada linna tähtsuse väärilise palee, mis pakuks keerulistel aegadel kindlamat kaitset ka magistraatidele. Ehitamine tehti ülesandeks Arnolfo di Gambiole, kes on ka Santa Maria del Fiore katedraali ja Santa Croce basiilika autor.

Gambio ehitas palee Palazzo dei Fanti ja Palazzo dell'Esecutore di Giustizia varemetele. Need majad kuulusid kunagi Ubertide suguvõsale. Giovanni Villani (1276–1348) kirjutas teoses "Nuova Cronica", et Ubertid olid "mässulised Firenzest ja gibelliinid", lisades, et Palazzo Vecchio ja Sinjoriia plats rajati nii, et Ubertide maju ei saaks enam kunagi üles ehitada.

Villani kirjutas ka, et Gambio hõlmas oma rajatava hoone koosseisu ka varasema ehitise, 94 meetri kõrguse Foraboschi perekonnale kuulunud torni, mida nimetati ka La Vacca, vundamendi. Sel põhjusel ei ole torn ka täpselt lossi keskel. Hiljem nimetati see torn Gambio järgi ümber Arnolfo torniks. Selles tornis on kaks tillukest kongi, mille asukateks on olnud Cosimo de' Medici Vanem (1435) ja Girolamo Savonarola (1498).

Esialgu konstrueeris tornile ühe osutiga tornikella firenzelane Nicolò Bernardo, aga 1667 asendati see Vincenzo Viviani kellaga. Tänapäevase kella autor on Giorgio Lederle.

Palee on ehitatud rustikastiilis kivimüüritisena. Sellel on kaks rida gooti stiilis kahe poolega aknaid, millest igaühel on ristikheinalehekujuline kaar. Michelozzo Michelozzi lisas dekoratiivse reljeefi, mis koosneb ristidest ja Firenze liiliatest ning asub ristikheinalehtede vahel viklitel. Ehitise tipus on sakmete ja laskepiludega sakkparapett, mida toetavad väikesed kaared ja ulgkivid. Nende kaarte all on palju kordi üksteise järel reas 9 Firenze Vabariigi vappi. Mõni neist kaarakendest oli projekteeritud nii, et neist sai vaenlastele kive ja kuumi vedelikke kaela visata.

Hertsog Cosimo I de' Medici viis oma ametiruumid 1540. aasta mais Via Largal asuvast Medicite lossist üle Palazzo della Signoriasse ja see näitas, et Medicite võim Firenzes on kindlustunud. Hiljem kolis ta teisele poole Arno jõge Palazzo Pittisse ja andis Palazzo della Signoriale nimeks Palazzo Vecchio, kuigi väljak, millel see asus, jäi endiselt kandma Piazza della Signoria nime. Giorgio Vasari ehitas Cosimo de' Medici tellimusel maapinnast kõrgemal paikneva Vasari koridori, mis ühendas Palazzo Vecchiot ja Palazzo Pittit läbi Uffizi galerii. Cosimo de' Medici viis ka Firenze valitsuse asupaiga Palazzo Vecchiost ära Uffizi galeriisse.

Sajanditeks kaotas Palazzo Vecchio oma tähtsuse. Alles 1865, kui Firenze sai Itaalia pealinnaks, kolis Palazzo Vecchiosse Itaalia valitsus, mis jäi sinna kuni 1871. aastani, mil Itaalia pealinn koliti Rooma.

Kuigi suurem osa Palazzo Vecchiost on tänapäeval muuseum, on ta siiski endiselt tähtis kohalikus poliitikas. Alates 1872 asub seal Firenze linnapea tööruum ja seal on ka linnanõukogu asukoht.

Hoone teisel korrusel asus Niccolò Machiavelli kantselei.

Välislingid

• Palazzo Vecchio korruseplaan
• Firenze muuseumid - Palazzo Vecchio ja Sinjoriia plats (Piazza Signoria)
• Sinjoriia platsi virtuaaltuur
• Palazzo Vecchio, Sinjoriia platsi ja Lanzide galerii ajaloo kirjeldus (inglise keeles)
• Palee ajaloo kirjeldus (itaalia keeles)