Patrick Pearse

Patrick Henry Pearse

Patrick Henry Pearse (ka Pádraig Henry Pearse, iiri Pádraig Anraí Mac Piarais; 10. november 1879 Dublin – 3. mai 1916 Dublin) oli iiri õpetaja, jurist, luuletaja, publitsist, rahvuslane ja poliitik. Ta oli üks 1916. aasta lihavõtteülestõusu juhte ja ta hukati pärast selle mahasurumist koos 15 kaaslasega (nende seas James Connolly ja Pearse'i vend William) Kilmainhami vanglas Dublinis. Pearse'ist sai paljude meelest mässu kehastus ja märter.

Noorus ja mõjutused

Pearse, tema vend Willie ja õde Margaret sündisid Dublinis Great Brunswick Streeti majas nr 27, tänaval, mis tänapäeval kannab tema nime. Selles majas asutas nende isa James Pearse 1850ndatel kiviraiduriäri, mis sai edukaks ja tagas Pearse'idele mugava keskklassi kasvatuse. Pearse'i isa oli kiviraidur ja monumentaalskulptor, algselt unitaarlane Inglismaalt Birminghamist.

Pearse kasvas üles ümbritsetuna raamatutest. Tema isal oli väga vähe formaalset haridust, aga ta oli iseõppija. Tal oli kaks last, Emily ja James, esimesest abielust (veel kaks last surid väikelapsena). Tema teine naine, Margaret Brady, oli Dublinist ja tema Meathi krahvkonnast pärit isa perekond olid iirikeelsed. Pearse'i iiri keelt rääkinud vanatädi Margareti mõju koos haridusega CBS-s Westland Row's sisendasid temasse varakult armastuse iiri keele vastu.

Pearse sidus end varakult iiri keele taassünni liikumisega. 1896. aastal, 16-aastaselt, liitus ta Gaeli Liigaga (Conradh na Gaeilge) ja 1903. aastal, 23-aastaselt, sai temast ajalehe An Claidheamh Soluis (Valguse mõõk) toimetaja.

Pearse'i varajased kangelased olid iiri rahvakangelased nagu Cúchulainn, kuigi 30. eluaastates tekkis tal sügav huvi ajaloost teada vabariiklike liikumiste juhtide vastu, nagu Ühinenud Iirlased Theobald Wolfe Tone ja Robert Emmet. Mõlemad olid olnud protestandid, kuid just neilt ammutas tuline katoliiklane Pearse inspiratsiooni 1916. aasta mässuks.

1900. aastal sai Pearse bakalaureusekraadi kaasaegsetes keeltes (iiri, inglise ja prantsuse keel) Iirimaa Kuninglikust Ülikoolist. Selleks oli ta õppinud kaks aastat eraõppes ja ühe aasta Dublini ülikoolis (University College Dublin). Samal aastal registreerus ta kõrgema kohtuniku õppesse King's Inni, Ta sai kutse advokatuuri 1901. aastal.

Püha Enda kool

Kultuurilise rahvuslasena, kes oli hariduse saanud Iiri Kristlikus Vennaskonnas, nagu ka tema noorem vend Willie, uskus Pearse, et keel on rahvuse identiteedi jaoks olemuslik. Ta uskus, et iiri koolisüsteem kasvatas Iirimaa noori headeks inglasteks või kuulekateks iirlasteks ning vaja oleks alternatiivi. Seega oli tema ja teiste keele taaselustajate jaoks iiri keele väljasuremisest päästmine äärmise tähtsusega kultuuriliseks prioriteediks. Et teed näidata, asutas ta 1908 ise kakskeelse kooli, Püha Enda Kooli (Scoil Éanna) Cullenswood House'is Dublini krahvkonnas Dublini eeslinnas Ranelagh's. Õppetöö toimus nii iiri kui ka inglise keeles. Cullenswood House'is asub tänapäeval iiri õppekeelega kool Gaelscoil.

Koos Thomas MacDonaghi, Pearse'i noorema venna Willie Pearse'iga ja teiste õpetlastega osutus see peagi edukaks eksperimendiks. Pearse tegi kõik, mida ta oli kavatsenud ja viis isegi õpilasi õppereisidele Gaeltachti (iiri keele kõnelejate asualadele) Iirimaa lääneosas. Pearse'i väsimatu idealism pani ta otsima idüllilisemat kodu oma koolile. Selle leidis ta Hermitage'is Rathfarnhamis Dublini krahvkonnas, kuhu Püha Enda Kool kolis 1910. aastal. Seal asub tänapäeval Pearse'i muuseum. Ta osales ka Püha Ita tüdrukutekooli asutamises, mille eesmärgid olid sarnased Püha Enda kooli omadega.

Igatahes viis kooli uus kodu – suurepärane 18. sajandi maja, mida ümbritses park ja mets – Pearse'i raskesse majanduslikku olukorda: lausa pankroti äärele. Ta üritas vabaneda võlgadest samaaegselt kooli juhtides. Veebruaris 1914 suundus ta Ameerika Ühendriikidesse rahakogumisreisile, kus ta kohtas John Devoyd ja Joseph McGarrityt, kes mõlemad olid tema innukusest vaimustatud ning toetasid teda raha kogumisel nii, et ta sai piisavalt vahendeid kooli tegevuse jätkamiseks.

Vabatahtlikud ja omavalitsus

Aprillis 1912 esitas John Redmond, Iiri Parlamentaarse Partei juht, mis oli kaalukeeleks Suurbritannia parlamendi alamkojas Suurbritannia ja Iirimaa Kuningriigi valitsusele Iirimaa omavalitsuse seaduse eelnõu. Pearse tervitas eelnõud asjatundlikkusega. Ta oli üks neljast kõnepidajast, koos Redmondi, parlamendiliikme, Põhja Rahvuslaste juhi Joseph Devlini ja Eoin MacNeilli, silmapaistva Gaeli Liiga tegelasega, kes esinesid suurel Home Rule rahvakoosolekul Dublinis 1912. aasta märtsi lõpus. Kõneledes iiri keeles, ütles Pearse, et tema arvates "võime saavutada hea meetme, kui meil on piisavalt julgust", aga ta hoiatas: "Saagu inglased aru, et kui meid petetakse veel kord, haarab kogu Iirimaad verine sõda."

Novembris 1913 kutsuti Pearse Iiri Vabatahtlike asutamiskoosolekule. See organisatsioon moodustati reaktsioonina Ulsteri Vabatahtlike loomisele ning selle eesmärk oli "kindlustada ja säilitada õigused ja vabadused, mis on ühised kogu Iirimaa rahvale". Artiklis "Saabuv revolutsioon" (november 1913) kirjutas Pearse:

„Seda, milline saab olema teie töö iiri rahvuslasena, ei saa ma oletada; aga ma tean milline saab minu töö olema ja ma tahaks, et teie teaksite oma tööd ja asuksite selle kallale. Ja võib olla (ei, nii on) et teie ja minu töö viib meid ühisesse kohtumispaika ja ühel teatud päeval seisame me koos paljude teistega meie kõrval, valmis suuremaks sündmuseks kui keegi meist seni on kogenud, katsumus ja võidujoovastus, mida koos üle elada ja saavutada“

Omavalitsuse seadus oli just tagasi lükatud Lordide Kojas, kuid parlamendi akti 1911 alusel vähenenud Lordide mõju tähendas, et seaduse jõustumist sai vaid edasi lükata, aga mitte peatada. See pandi kuninglikul nõusolekul statuudiraamatusse septembris 1914, kuid selle jõustumine lükati Esimese maailmasõja lõpuni edasi.

John Redmond kartis, et Vabatahtlikud võivad tema loomulikust autoriteedist mööda hiilida, ja otsustas kehtestada kontrolli uue liikumise üle. Hoolimata Iiri Vabariikliku Vennaskonna vastuseisust, nõustus Vabatahtlike tegevjuht jagama juhtimist Redmondiga ja luua ühiskomitee. Pearse oli selle vastu ja kirjutas:

„Iirimaa juhid on pea alati hüljanud oma rahva kriitilistel hetkedel; mõnikord on nad rahva maha müünud. Endine Vabatahtlike liikumine hüljati oma juhtide poolt; O'Connell põrkus tagasi suurtüki ees Clontarfis; Iiri revolutsiooni tund saabus kahel korral Noor-Iirimaa päevil ja kaks korda saabus see asjata, sest Meagher kõhkles Waterfordis, Duffy ja McGee kõhklesid Dublinis. Stephens keeldus andmast sõna 1865. aastal; ta ei saabunudki 1866 või 1867. Ma ei süüdista neid mehi; sina või mina oleksime võinud sama teha. See on kohutav vastutus, mis inimesele pannakse – kutsuda suurtükke rääkima ja haavlikartetši jutustama.“

Vabatahtlikud lõhenesid, üheks tüliküsimuseks oli toetus liitlastele ja Suurbritannia sõjapüüetele. Enamik järgis Redmondi Rahvuslikke Vabariiklasi uskudes, et see kindlustaks omavalitsuse nende naasmisel. Pearse kirjutas, erutatuna Euroopa sõja dramaatilistest sündmustest ühes artiklis detsembris 1915:

„See on patriotism, mis liigutab inimesi. Belgia on kangelaslik oma maa kaitsel, niisamuti Türgi . . . . . .
Maailmale on hea, et sellised asjad peavad teoks saama. Maa vana süda tuli soojendada lahinguväljade punase veiniga.
Sellist ülevat austusavaldust ei olnud Jumalale kunagi varem osaks saanud, miljonite elude austusavaldus, mis olid kodumaa-armastuse eest rõõmuga antud.“

Iiri Vabariiklik Vennaskond

Detsembris 1913 vannutas Bulmer Hobson Pearse'i salajase Iiri Vabariikliku Vennaskonna (IVV) liikmeks. See organisatsioon oli pühendunud Briti võimu kukutamisele ja Iiri Vabariigiga asendamisele Iirimaal. Pearse koopteeriti peagi Tom Clarke'i poolt IVV ülemnõukokku. Pearse oli siis üks paljudest, kes olid nii IVV kui ka Vabatahtlike liikmed. Kui temast sai 1914 Vabatahtlike Sõjalise Organisatsiooni direktor, oli ta kõrgeimal kohal olev Vabatahtlik IVV liikmete seas ja kasulik Vabatahtlike liikmetest ülejäänud vähemuse mässuks sõjalises ettevalmistuses. 1915. aastaks oli ta IVV ülemnõukogus ja selle salajases sõjanõukogus, rühmas, mis hakkas ette valmistama ülestõusu, samas kui Euroopa läänerindel käis sõda.

Lihavõtteülestõus ja surm

IVV juht Tom Clark valis Pearse'i ülestõusu kõneisikuks. Pearse andis IVV poolt veidi enne 1916. aasta lihavõtteid käsu kõigile Vabatahtlikele kogu maal kolmepäevasteks õppusteks alates Lihavõttepühapäevast, mis oli signaal üldiseks ülestõusuks. Kui Eoin MacNeill, vabatahtlike personaliülem sai aru, mis oli toimumas ilma Saksamaalt lubatud relvadeta, tühistas ta käsud ajalehe kaudu, millele IVV reageeris käsu kinnitamisega viimasel hetkel ja plaanide elluviimisega järgmisel päeval. Seetõttu jäi ülestõusnute arv oodatust tunduvalt väiksemaks.

Kui Lihavõtteülestõus lõpuks lihavõtteesmaspäeval, 24. aprillil 1916 algas, oli Pearse see, kes luges Iiri Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni ette ülestõusu staabiks olnud peapostkontori ees. Pärast kuut päeva lahinguid, suuri inimkaotusi ja varade hävitamist, andis Pearse käsu alistuda.

Pearse ja veel neliteist juhti, nende seas tema vend Willie, anti sõjatribunali alla ja mõisteti surma mahalaskmise läbi. Thomas Clarke, Thomas MacDonagh ja Pearse olid esimesed mässulised, kes hukati 3. mai hommikul 1916. Pearse oli surres 36-aastane. Roger Casement, kes oli tulutult püüdnud värvata ülestõusnutele täiendust Iiri päritolu Iiri Brigaadi sõjavangide seast Saksamaal, poodi üles Londonis sama aasta augustis.

Kirjalik looming

Pearse kirjutas jutte ja luuletusi nii iiri kui ka inglise keeles. Tema tuntuimad ingliskeelsed luuletused on "The Mother", "The Fool" ja "The Wayfarer". Ta kirjutas mitu allegoorilist näidendit iiri keeles. Enamik tema mõtetest hariduse valdkonnas sisalduvad tema tuntud essees "The Murder Machine". Ta kirjutas ka esseesid poliitika ja keele teemadel, näiteks "The Coming Revolution" ja "Ghosts". Teda seostatakse rahvaliku lauluga "Óró sé do bheatha abhaile", millele ta kirjutas salme juurde.

Isiklikku

Pearse'i ema Margaret Pearse oli parlamendiliige alamkojas (Dáil Éireann) 1920ndatel. Tema õde Margaret Mary Pearse oli samuti alamkoja liige ja hiljem ülemkoja senaator.

Kirjandus

• Wikisource:Author:Patrick Henry Pearse
• Joost Augusteijn, Patrick Pearse: The Making of a Revolutionary, 2009.
• Tim Pat Coogan, Michael Collins. Hutchinson, 1990.
• Ruth Dudley Edwards: Patrick Pearse. The Triumph of Failure. Faber, London, Boston 1979, ISBN 0-571-11351-6.
• Padraic Pearse: The Murder Machine and other Essays. Mercier, Cork, Dublin 1976, ISBN 0-85342-471-3.

Välislingid

• Patricku rahvaloenduse info aastast 1911 kui ta oli õpetaja St. Enda koolis
• Patricku rahvaloenduse leht A-osa
• The Murder Machine – Pearse'i artikkel Montessori haridusest
• Pearse'i ilukirjanduslik looming