Piet Mondrian

Piet Mondrian
Sünniaeg	7. märts 1872 Amersfoort (Holland)
Surmaaeg	1. veebruar 1944 (71-aastaselt) New York
Amet	maalikunstnik, joonistaja, ehitusjoonestaja, illustreerija, kujutav kunstnik
Stiil	abstraktsionism, maastikumaal, Figuur, natüürmort, portree, autoportree
Autogramm

Pieter Cornelis Mondrian (1912. aastani Mondriaan; 7. märts 1872 Amersfoort – 1. veebruar 1944 New York) oli hollandi maalikunstnik, neoplastitsismi rajaja, Hollandi konstruktivismi ja nn konkreetse kunsti ehk konkretismi tähtsaim esindaja. Hilisemate teostega kuulub ta geomeetrilise abstraktsionismi rajajate hulka.

Mondrian hakkas 1900. aasta paiku maalima Haagi koolkonna impressionistlikus stiilis, alates 1908. aastast mõjutasid tema teoseid Vincent van Gogh ja fovism. Pärast Pariisi kolimist 1911. aastal pöördus ta Georges Braque'i ja Pablo Picasso mõjul kubismi poole.

Alates 1920. aastaist maalis ta kuulsaks saanud rangelt geomeetrilisi teoseid, mida nimetatakse neoplastitsistlikeks. Need koosnevad põhivärvides maalitud ristkülikutest, mis on eraldatud mustade vahejoontega. Hiljem varieeris Mondrian oma värvikasutust rohkem.

Mondrian oli ka kunstiteoreetik ning kunstnike rühmituse De Stijl kaasasutaja.

Lapsepõlv

Piet Mondrian, kelle sünni- ja noorpõlvenimi oli Pieter Cornelis Mondriaan, sündis Hollandis Amersfoortis ja veetis seal ka lapsepõlve. 1880. aastal kolis pere Winterswijki linna. Kuigi Mondrian sündis madalamast klassist pärit peres, oli tema suguvõsas arhitekte ja maalikunstnikke. Mondriani isa oli Winterswijkis kohaliku kooli direktor. Kahjuks ei olnud isal võimalik kõike oma perekonnale pakkuda ning sellepärast kasvasid lapsed üles üpriski kesistes oludes. Selle tulemusena oli pereema tihti haige. Perekonna vanim tütar Johanna Christina pidi ema põdura tervise pärast üle võtma pereema rolli, olles ise vaid kaheksa aastane.

Pere vanima pojana oli Mondrian alati kunstist huvitatud. Oma isa ja onu Frits Mondriaani abiga hakkas Mondrian 14-aastaselt tegelema kunsti ja maalimisega. Kuna isa nägi Mondriani tulevikku õpetajana, siis otsustas viimane õppida joonistamist, et seda siis kunagi õpetada. Ta õppis õpetajaks mitu aastat ning 1889. aastal sai õiguse töötada algklasside kunstiõpetajana. Kahjuks Mondrian keeldus õpetamisest ja seejärel oli isa sunnitud lubama poja perekonnatutvuste abil Amsterdami Kaunite Kunstide Akadeemiasse õppima.

Kunstniku stiiliperioodid

Naturalistlik periood

Kaunite Kunstide Akadeemias keskendus Mondrian peamiselt modellide maalimisele, lisaks ka žanrimaalile ning vanade meistrite teoste kopeerimisele. Pärast kooli lõppu juhindus ta õpitud oskustest, et end ära elatada tehniliste maalide ja muuseumikoopiate tegemisega, lisaks andis ta joonistustunde oma stuudios. Mondriani enda maalid kujutasid peamiselt maastikke, mida ta leidis Amsterdami ümbruse põldudelt ja aasadelt. Nende kujutamiseks kasutas ta peamiselt vaoshoitud toone ja maalilisi valgusefekte.

1904 kolis Mondrian Udeni külla, mis oli ümbritsetud talude, karjamaade ja tuuleveskitega. Viimased kujunesid ka Mondriani naturalistliku perioodi üheks meelisteemaks. Udenis valminud teoseid kirjeldatakse tihti jõuliste ja julgetena, Mondrian kasutas tumedaid ja süngeid, teoste elavdamiseks ka lillakaid ja siniseid toone.

Realistlik periood

1905. aasta alguses kolis Mondrian tagasi Amsterdami ettekäändel, et Udeni piirkond ei avaldanud talle rohkem muljet. Nüüd inspireerisid teda Amsteli ja Geini kaldad. Samas pakkusid talle jätkuvalt huvi talumajad, tuuleveskid ja heinamaad. Uue avastusena hakkas ta maalima puude võrestikke. Tutvudes Tooropi ja Jan Sluytersiga, hakkas ta aina enam tähelepanu pöörama valgusele ja see innustas Mondriani katsetama silmapiiri nihutamise ja soojade toonidega.

Katsetamine andis Mondrianile võimaluse otsida iseennast. Vahel olid ta selle aja maalid mattunud udusse, mis pehmendas kõiki detaile, vahel olid pintslitõmbed muutnud maalitava objekti hoopis millekski muuks. Siinkohal hakkab ta oma teoseid tegema seeriates, millest ühed pildid on detailideni välja maalitud, aga teistelt saab ainult kontuuride järgi aru, mida maal kujutama peaks. Näiteks võiks tuua tema teosed lilledest. Peamiselt kasutas ta sügislilli, mis on õide puhkemas või siis õitsevad. Sügislillede, peamiselt krüsanteemide valik sümboliseerib lagunemist ja surma.

Kubismi periood

1911. aastal kolis Mondrian Pariisi. Sinna jõudes võttis Pieter Cornelis Mondriaan uue alguse tähistamiseks uueks nimeks Piet Mondrian. Pariisi kolimine aitas tal põgeneda isolatsioonist, milles Hollandis viibides oli. Kuigi ta ei tundnud uues linnas kedagi, ei otsinud ta omale sõpru kunstnike hulgast. Pelgalt teadmine, et Picasso ja Braque on temaga samas linnas ja ta saab nende kunsti käia vaatamas, andis Mondrianile inspiratsiooni kunstiga tegelemiseks. Picasso ja Braque’i teoste mõjud jõudsid ka Mondriani kunsti. Just nagu Picasso ja Braque’i varases kubismis oli kadunud värv, nii kadus see ka Mondriani teostest. Kasutades vaid halli, pruuni ja musta, sai Mondrian aru kahe kubisti taotlusest moodsas kunstis, keskenduda joonele, mitte värvilisele maailmale. (Deicher 1995: 32) Mondrian ise pidas oma varasemat kunstiga tegelemise aega ülemineku aastateks, sest alles Pariisis viibides avastas ta oma kogu potentsiaali. Vaatamata Braque’i ja Picasso teostesse jõudnud kolmemõõtmelisusele see Mondriani teostesse ei jõudnud.

On huvitav, et Mondrian õppis küll Pariisis kubismi, aga Picasso ja Braque’i harrastatud sünteetilise kubismi faas on Mondrianil vahele jäänud. Mondrian leiab just analüütilises kubismis võimaluse sujuvamalt üle minna esemelikkuse kaotamisele. Analüütilise kubismi laadis liigub Mondrian kaugemale eseme nähtavast vormist. Näitena võiks tuua Mondriani seeria võralisest puust. Seeria valmis 1911. aastal, sel ajal liikusid ülejäänud kubistid sünteetilisse staadiumi. Mondriani puuseeria näitel on näha, et ka analüütilises kubismis on võimalik jõuda abstraktsionismi. Mondriani esimene puuvõra on kujutatud fovistlikus vormis. Järgmises etapis on eemaldatud üleliigsed vormid (puulehed), puu ilme hakkab muutuma, kuigi jätkuvalt on aru saada, millega on tegemist. Kolmandas etapis me enam ei taju, et tegemist on puuga, juhul kui me ei ole näinud kogu seeriat.

Neoplastitsismi periood

1914. aastal naasis Mondrian Hollandisse, et külastada oma haigestunud isa. Esimese maailmasõja puhkemine ei võimaldanud tal naasta Pariisi ning sellepärast jäi Mondrian Hollandisse. Sel ajal töötas Mondrian abstraktse kunstivormiga, mida hiljem nimetas neoplastiliseks stiiliks. Sel ajal tehtud teosed on heledamate värvidega, samuti lihtsustatud värvivalikuga, mis olid kompositsioonis tasakaalus. Nüüd hakkas ta keskenduma teoste vaimsele poolele, mis tõi teostesse rohkem religiooni ja usku. Tema varasemates teoste ei olnud ta vaimsele poolele nii palju keskendunud. Sel perioodil hakkas Mondrian huvi tundma teiste inimeste ja ühiskonna vastu. Kriitikud suhtusid Mondriani paremini kui varem, hoolimata sellest, et neil ei olnud ta teoste kohta suurt midagi öelda. Neid huvitas Mondrian inimesena ja tema mõtted. Seltskonnas viibides oli tal alati kaasas märkmik, kuhu ta kirjutas üles, mida öeldi ning tema kommentaarid sellele, mida öeldi. Siis kohtus Mondrian Theo van Doesburgiga, kellega nad said lahutamatuteks sõpradeks. Mondrian jagas talle oma mõtteid Pariisi kunstist ja selle arengust.

De Stijl

1917. aastal asutas Mondrian kunstnike grupi „De Stijl“, kuhu koondusid eri erialade kunstnikud. Gruppi kuulusid veel Theo van Doesburg, Bert van der Leek, Robert van’t Hoff, Gerrit Thomas Rietveld, Jacobus Johannes Pieter Oud ja Georges Vantongerloo (Juske, Kangilaski, Varblane 1994: 80). Grupp hakkas välja andma samanimelist ajakirja, mis väljendas nende teooriaid. Nende sooviks oli uus kunstistiil muuta elustiiliks ning näha seda Hollandi arhitektuuris. De Stijl oli lähedane Bauhausi koolile, kus arendati nende ideid veel edasi. Bauhaus avaldas 1925. aastal Mondriani raamatu „Die neue Gestaltung“.

1919. aasta suvel naasis Mondrian Pariisi, leides eest näiliselt muutumatu linna. Näituste saalides ringi käies, tajus ta, et midagi siiski oli muutunud. Ta ei leidnud Pariisist midagi sellist, mida ta oli Hollandis teinud. Picasso tolleaegsed maalid olid Mondriani jaoks pettumust valmistavad. Ta jõudis järeldusele, et on Picassost ja Braque'ist mööda läinud ning saanud oma alal kõige abstraktsemaks kunstnikuks. 1920. aastate alguses kujundas ta oma stuudio De Stijli võtmes. Ta värvis üle seinad ning pani üles enda pildid, mis täiendasid värvilisi seinu. Tema peamiseks võtteks sai primaarvärvide kasutamine koos musta joone ja valge taustaga. Selliseid teoseid on tal väga palju ja kuigi nad on omavahel äravahetamiseni sarnased, on need siiski üksteisest erinevad.

Oma teostes kasutas Mondrian musti jooni, mis olid alati vertikaalsed ja horisontaalsed, kuigi nende arv, paigutus ja paksus ei olnud millegi kindlaga määratud. Sel samal põhjusel astus ta 1924. aastal De Stijli toimetamisest välja, sest Doesburg oli oma teostes kasutama hakanud diagonaalseid jooni. See oli Mondriani jaoks reetmine ja ta ei soovinud end ajakirjaga rohkem siduda.

1931. aastal liitus Mondrian Abstraction-Création ühendusega. Tegemist oli ühendusega, mis oli avatud uutele tehnikatele ja stiilidele. 1932. aastal tutvustas Mondrian uut dramaatilist elementi ühes oma neoplastilises teoses. Nimelt jagas ta ühe musta horisontaalse joone kaheks peenikeseks jooneks. See tõi tema teostesse optilisuse. Mondrian kasutas seda edaspidigi ning 1930. aastate lõpuks sisaldasid tema teosed musti ebakorrapäraseid ruudustikke, millel oli mõni või ainult üks värv. 1938. aastal kolis Mondrian Pariisist Londonisse. Kuid juba kahe aasta järel kolis ta Londonist New Yorki, kus elas kuni surmani.

New Yorgis algas ta elu justkui uuesti. Seal hakkas ta mõnu tundma New Yorgi elust ja avastas enda jaoks Ameerika muusika uued rütmid. 1930. aastatel omandatud mustade joonte range muster asendus New Yorgis värvidega. Ta hakkas ribade asemel kasutama väikeseid ristkülikuid, mis ühinesid omavahel vertikaalsete ja horisontaalsete joontega vooluks.

New Yorgi mõju tuleb kõige paremini välja tema teoses „Broadway Boogie-Woogie“. See on maalitud 1942.­–1943. aastal. Tegu on teosega, kus Mondrian naaseb ruudukujulise lõuendi juurde, kuid läheb eemale oma kahekümne aasta jooksul viljeletud kunstist. Jätkuvalt on olemas ristkülikukujuline ruudustik, kuid tema varasem must on asendunud värvialadega. Tema varasem protsess on justkui ringi keeratud. Ruudustik ise on tagasihoidlik, aga jooned koosnevad väikestest punase, kollase, sinise ja halli värvi plokkidest. Taust on valkja tooniga ning seepärast on tulevad paremini välja nii jooned kui ka suuremad värvilised ristkülikud.