Provence

Provence (provansi Provença klassikalise normi järgi või Prouvènço Mistrali normi järgi) on piirkond Kagu-Prantsusmaal Vahemere ääres, mis külgneb Itaaliaga.

See on osa Prantsusemaa Provence-Alpes-Côte d'Azuri piirkonnast. Traditsiooniline Provence'i piirkond vastab Vari, Vaucluse'i, Bouches-du-Rhône'i, Alpes-de-Haute-Provence'i, Alpes-Maritimesi ja osaliselt Hautes-Alpesi departemangule. Roomlased tegid piirkonda esimese Rooma provintsi Alpide taga – Provincia Romana –, sellest ka tänapäevane nimi.

Asend

Algset Rooma provintsi kutsuti Gallia Transalpina, siis Gallia Narbonensis, või lihtsalt Provincia Nostra ('meie provints') või Provincia. See ulatus Alpidest Püreneedeni ja põhjas Vaucluse'ini, pealinnaks oli Narbo Martius (nüüd Narbonne).

15. sajandil piirnes Provence'i krahvkond Vari jõega idas, Rhône'i jõega läänes, Vahemerega lõunas ja Durance'i jõega põhjas.

Loodus

Jõed

Rhône'i jõgi Provence'i läänepiiril on üks suuremaid jõgesid Prantsusmaal, mis on sajandeid olnud kaubanduse ja sidepidamise kiirtee Prantsusmaa sisemaa ja Vahemere vahel. See saab alguse Rhône'i liustikult Valais' kantonist Šveitsis, Sankt Gotthardi mäemassiivil, kõrgusel 1753 m. See ühineb Saône'i jõega Lyoni juures. Piki Rhône'i orgu ühinevad sellega paremalt Sevennidest algavad jõed Eyrieux, Ardèche, Cèze ja Gardon ning vasakult Alpidest algavad jõed Isère, Drôme, Ouvèze ja Durance.

Arles'i juures jaguneb Rhône kaheks, moodustades Camargue delta, mille mõlemad harud voolavad Vahemerre. Ühte haru kutsutakse "Grand Rhône", teist "Petit Rhône".

Rhône'i lisajõgi Durance saab alguse Alpidest Briançoni lähistel. See voolab edelasse läbi Embruni, Sisteroni, Manosque'i, Cavailloni ja Avignoni, kus see ühineb Rhône'iga.

Verdon on Durance'i lisajõgi, mis algab 2400 m kõrguselt Edela-Alpides Barcelonette'i lähistel ja voolab 175 km edelasse läbi Alpes-de-Haute-Provence'i ja Var'i departemangu, enne kui ühineb Durance'iga Vinon-sur-Verdoni lähistel, Manosque'st lõunas. Verdon on hästi tuntud oma kanjoni Gorges du Verdon poolest. See 20 km pikkune ja rohkem kui 300 m sügavune lubjakivikanjon, kutsutud ka "Verdoni suureks kanjoniks", on populaarne ronimiseks ja vaatamisväärsuseks.

Var algab Col de la Cayolle'i lähistel (2326 m) Mereäärsetes Alpides ja voolab 120 km peamiselt kagusse, suubudes Nice'i ja Saint-Laurent-du-Vari vahel Vahemerre. Enne Nice'i tagastamist Prantsusmaale aastal 1860 oli Var Prantsusmaa idapiiriks Vahemere ääres. Var on unikaalne juhtum Prantsusmaal, kus jõgi annab departemangule nime, kuid ei voola läbi selle departemangu (departemangu piiridesse hiljem tehtud muudatuste tõttu).

Camargue

Pindalaga üle 930 km² on Camargue Lääne-Euroopa suurim jõedelta (tegelikult saar, kuna on täielikult veega ümbritsetud). See on suur tasandik, mis koosneb suurtest soolase veega laguunidest (étang), mida merest eraldavad liivaseljandikud ja mida ümbritsevad pillirooga kaetud padurad, mida omakorda ümbritsevad suured haritud alad.

Piirkonnas elutseb üle 400 linnuliigi, soolase veega tiikides leidub ühe vähese paigana Euroopas looduslikult flamingosid. Padurad on ka peamine elukoht paljudele putukaliikidele, eriti (ja teadupärast) mõnele agressiivsele sääseliigile, keda leidub kõikjal Prantsusmaal. Piirkond on kuulus ka pullide ja Camargue hobuste poolest.

Mäed

Kuna Mereäärsed Alpid piki piiri Itaaliaga on osa Provence'ist, on seal kõrgeimad tipud piirkonnas (Cime de l'Argentera kõrgusega 3297 m). Need moodustavad piiri Prantsuse Alpes-Maritimesi departemangu ja Itaalia Cuneo provintsi vahel. Mercantouri rahvuspark paikneb Mereäärsetes Alpides.

Väljaspool Mereäärseid Alpe on Mont Ventoux (oksitaani: Ventor klassikalise normi järgi või Ventour Mistrali normi järgi) (1909 m) kõrgeim tipp Provence'is. See paikneb Vaucluse'is, umbes 20 km Carpentras'st kirdes. Põhjas külgneb mägi Drôme departemanguga. Selle hüüdnimed on "Provence'i hiiglane" või "Kiilaspäine mägi". Kuigi see on geoloogiliselt Alpide osa, peetakse seda sageli sellest eraldi asuvaks, kuna läheduses puuduvad sellise kõrgusega mäed. See seisab üksi Luberoni ahelikust läänes ja oma eelmäestikust Dentelles de Montmirailist idas. Mäe tipp on paljas lubjakivi ilma taimestiku või puudeta. Valge lubjakivi mäe paljal tipul jätab kaugelt mulje, et see on aasta läbi lumega kaetud (lumikate kestab tegelikult detsembrist aprillini).

Alpilles on väikeste mägede ahelik, mis paikneb umbes 20 km Avignonist lõunas. Kuigi see ei ole tegelikult kõrge – vaid 387 m oma kõrgeimas punktis – paistab Alpilles silma, kuna tõuseb järsult Rhône'i oru tasandilt. Ahelik on umbes 25 km pikk ja 8–10 km lai, kulgedes ida-läänesuunalisena Rhône'i ja Durance'i jõe vahel. Alpillesi maastik on üks kuivemaid lubjakivi tippe, mis eraldatud kuivade orgudega.

Montagne Sainte-Victoire on tõenäoliselt tuntuim mägi Provence'is tänu maalikunstnik Paul Cézanne'ile, kes nägi seda oma kodust ja maalis seda sageli. See on lubjakivi mäeahelik, mis ulatub üle 18 km Bouches-du-Rhône'i ja Vari departemangu vahel. Selle kõrgeim punkt on Pic des mouches (1011 m).

Mauresi massiiv (Mauride mäed) on väike mäeahelik, mis lasub piki Vahemere rannikut Vari departemangus Hyèresi ja Fréjusi vahel. Selle kõrgeim punkt on Signal de la Sauvette, 780 m kõrge. Nimi on mälestus mauridest (vanaprantsuse Maures), araablastest ja berberitest Põhja-Aafrikast, kes asusid Provence'i rannikule 9. ja 10. sajandil.

Mauresi massiiv lasub umbes 60 km piki rannikut ja ulatub sisemaale umbes 30 km. Põhjas piirneb see alamikuga, mida järgivad riigimaanteed 97 ja 7 ning raudtee liin Touloni ja Nice'i vahel. Lõunas lõpeb see järsult Vahemerega, moodustades murtud ja järsu rannajoone.

Saint-Tropez' poolsaar on Mauresi massiivi osa üheskoos Giensi poolsaare ning Hyèresi, Porquerollesi, Port-Crosi ja Levanti avameresaartega. Sicié neem Toulonist läänes, samuti Tanneroni massiiv, kuuluvad geoloogiliselt Mauresi massiivi.

Calanque'id

Calanque'id, tuntud ka kui Marseille calanque'id, on Provence'i ranniku dramaatiline tunnus, 20 km pikk seeria kitsaid abajaid rannakaljudes Marseille (läänes) ja Cassise (idas) vahel. Massiivi kõrgeim tipp on Mont Puget, 565 m kõrge.

Tuntumate Marseille calanque'ide koosseisus on Calanque de Sormiou, Calanque de Morgiou, Calanque d'En-Vau, Calanque de Port-Pin ja Calanque de Sugiton.

Calanque'id on enamasti tertsiaari ajal moodustunud iidsete jõesuudme jäänukid. Hiljem, kvaternaari jäätumiste ajal, kui liustikud üle pühkisid, süvendasid nad edasi neid orge, millesse lõpuks (viimase jääaja lõpus) tungis meri ja mis muutusid calanque'ideks.

Cosquer' koobas on veealune koobas Calanque de Morgiou's, 37 m vee all, kus elati paleoliitikumis, kui mere tase oli tänapäevasest palju madalam. Selle seinad on kaetud maalingutega, mis pärinevad aastatest 27 000 – 19 000 eKr, kujutades loomi nagu piisonid, kaljukitsed ja hobused, samuti mereimetajad nagu hülged, ja vähemalt ühte lindu, alki.

Maastikud

Gariig on tüüpiline Provence'i maastik. See on madal, pehmelehine põõsastik, mida leidub lubjakivi pinnastel ümber Vahemere, peamiselt ranniku lähedal, kus kliima on mõõdukas, kuid kus igal suvel on põud. Kadakad ja kängus iilekstammed on tüüpilised puud; aromaatsed lubjalembesed põõsad nagu lavendel, salvei, rosmariin, nõmm-liivatee ja puju on tavalised gariigitaimed. Gariigi avatud maastikku rõhutavad värvitamme tihedad tihnikud.

Kliima

Enamuses Provence'is on vahemereline kliima, mida iseloomustavad kuumad, kuivad suved, pehmed talved, vähe lund ja palju päikesepaistet. Provence'is sees on mikrokliimad ja kohalikud erinevused, alates alpikliimast Nice'ist sisemaale kuni mandrilise kliimani Põhja-Vaucluse'is. Provence'i tuuled on tähtis kliimatunnus, eriti mistraal, külm ja kuiv tuul, mis puhub eriti talvel Rhône'i orgu pidi alla Bouches-du-Rhône'ini ja Varini ning ulatub sageli üle 100 km/h.

Bouches-du-Rhône

Marseilles Bouches-du-Rhône'is on keskmiselt 59 päeval aastas vihmasadu, kuigi sageli on tegemist vihmavalingutega; aasta keskmine sademete hulk on 544,4 mm. Lund sajab keskmiselt 2,3 päeva aastas ja harva jääb lumi kauaks maha. Marseilles on keskmiselt 2835,5 tundi päikesepaistet aastas. Keskmine madalaim temperatuur jaanuaris on 2,3 °C ja keskmine kõrgeim temperatuur juulis on 29,3 °C. Mistraal puhub keskmiselt sada päeva aastas.

Var

Toulonis ja Vari departemangus (kuhu kuuluvad St. Tropez ja Hyères) on kliima veidi soojem, kuivem ja päikeselisem kui Nice'is ja Alpes-Maritime'is, kuid ka vähem tuule eest kaitstud. Toulonis on keskmiselt 2899,3 tundi päikesepaistet aastas, mis teeb sellest kõige päikesepaistelisema linna Prantsusmaa emamaal. Keskmine kõrgeim päevatemperatuur augustis on 29,1 °C ja keskmine madalaim päevatemperatuur jaanuaris on 5,8 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 665 mm, rohkem sajab oktoobris-novembris. Tugevad tuuled puhuvad keskmiselt 118 päeva aastas Toulonis, võrreldes 76 päevaga Fréjusis kaugemal idas. Tugevaim mistraal on registreeritud Toulonis, 130 km/h.

Alpes-Maritimes

Nice ja Alpes-Maritimesi departemang on Alpide varjus ja kõige rohkem kaitstud osa Vahemere rannikust. Tuuled selles departemangus on tavaliselt õrnad, puhudes merelt maale, kuigi mõnikord puhub mistraal tugevalt loodest või mägedest keerates idast. 1956. aastal jõudis kagust puhuv mistraal kiiruseni 180 km/h Nice'i lennuväljal. Mõnikord suvel toob siroko Aafrikast kõrgeid temperatuure ja punakat kõrbeliiva.

Sademeid on harva – 63 päeva aastas, kuid need võivad tulla suurte valingutena, eriti septembris, kui torme ja vihma põhjustab erinevus külmema sisemaa õhu- ja soojema Vahemere veetemperatuuri (20–24 °C) vahel. Aasta keskmine sademete hulk Nice'is on 767 mm, mida on rohkem kui Pariisis, kuid sajupäevi on vähe.

Lund sajab väga harva, tavaliselt korra iga kümne aasta tagant. 1956 oli väga eriline aasta, kui rannikut kattis 20 cm lund. Jaanuaris 1985 kattis rannikut Cannesi ja Mentoni vahel 30–40 cm lund. Mägedes on lund püsivalt novembrist maini.

Nice'is on aastas keskmiselt 2694 tundi päikesepaistet. Keskmine kõrgeim päevatemperatuur Nice'is augustis on 28 °C ja keskmine madalaim päevatemperatuur jaanuaris on 6 °C.

Alpes-de-Haute-Provence

Alpes-de-Haute-Provence'i departemangus on madalamates orgudes alla 1000 m kõrgusel vahemereline kliima ning kõrgemates orgudes, näiteks Blanche'i, Haut Verdoni ja Ubaye orus, mis on üle 2500 m kõrged, alpiinne kliima. Alpiinset kliimat kõrgemal mägedes pehmendab Vahemerelt tulev soojem õhk.

Haute-Provence'is on tavaliselt kõrgem suvine temperatuur tänu selle kõrgusele ja laiuskraadile (44. põhjaparalleel). Keskmine suvetemperatuur on 22–23 °C 400 m kõrgusel ja 18–19 °C 1000 m kõrgusel ning keskmine talvetemperatuur on 4–5 °C 400 m kõrgusel ja 0 °C 1000 m kõrgusel. Madalamates orgudes on 50 päeva külmakraade aastas, kõrgemates orgudes rohkem. Mõnikord võivad temperatuurid kõrgemates orgudes jõuda −30 °C. Kõrgmäestiku ja Vahemere õhu kombinatsiooni tõttu pole tavatu, et piirkonnas on sageli Prantsusmaa madalaimad talvised temperatuurid ja kõrgeimad suvised temperatuurid.

Sadu on Haute-Provence'is harva – 60–80 päeva aastas – kuid see võib olla valingutena; 650–900 mm aastas mäejalamitel ja tasandikel edelas ning Ubaye orus ja 900–1500 mm mägedes. Kõige sajusem on sügisel, lühikesed ja tugevad tormid; juuni keskpaigast kuni augusti keskpaigani sajab vihma lühikeste, kuid ägedate äikesetormide ajal. Äikest võib kuulda 30–40 päeva aastas.

Lund sajab mägedes novembrist maini ning seda leidub kesktalvel mägede varjupoolel allpool kõrgust 1000–1200 m ja päikesepoolel allpool kõrgust 1300–1600 m. Lumesajud on tavaliselt üsna kerged ja sulavad kiiresti.

Mistraal on kliimatunnus departemangu lääneosas, puhudes põhjast ja loodest, tuues selge ja kuiva ilma. Departemangu idaosa on mistraali eest rohkem kaitstud. Mariin tuleb lõunast, tuues sooja õhku, pilvi ja sademeid.

Haute-Provence on üks päikselisemaid piirkondi Prantsusmaal, keskmiselt 2550–2650 tundi päikesepaistet aastas departemangu põhjaosas ja 2700–2800 tundi edelas. Selged ööd ja päikeselised päevad põhjustavad terava erinevuse öö- ja päevatemperatuurides. Selgete ööde tõttu on piirkonnas tähtsaid observatooriume, nagu Haute-Provence'i observatoorium Saint-Michel-Observatoire'is Forcalquieri lähistel.

Vaucluse

Vaucluse on neljast Prantsusmaa kliimavöötmest kolme kohtumispunkt; seal on vahemereline kliima lõunas, alpiinne kliima kirdes (ümber Vaucluse'i mägede ja Baronniesi massiivi) ja mandriline kliima loodes. Nende kolme erineva kliima vahetu lähedus pehmendab neid kõiki ja vahemereline kliima tavaliselt domineerib.

Orange'is, Vaucluse'is on 2595 tundi päikesepaistet aastas. Sajab keskmiselt 80 päeva aastas, kokku 693,4 mm aastas. Kõrgeim keskmine temperatuur juulis on 29,6 °C ja madalaim keskmine temperatuur jaanuaris on 1,3 °C. Aastas on keskmiselt 110 päeva tugevaid tuuli.

Keel ja kirjandus

Ajalooliselt oli Provence'is kõneldav keel oksitaani keele dialekt provensaali (langue d'oc) ja lähedalt seotud katalaani keelga. On mitmeid piirkondlikke erinevusi: vivaro-alpin'it räägitakse Alpides ja provensaali erimeid lõunas, sealhulgas maritim, rodanenc (Rhône'i orus) ja niçard (Nice'is). Niçard on provensaali arhailine vorm, lähedane algsele trubaduuride keelele, ja mõnikord on seda peetud omaks kirjakeeleks.

Provensaali räägiti Provence'is laialdaselt kuni 20. sajandi alguseni, kui Prantsuse valitsus käivitas jõulise ja suures osas eduka kampaania asendada kohalikud keeled prantsuse keelega. Tänapäeval õpetatakse provensaali piirkonna koolides ja ülikoolides, kuid seda regulaarselt rääkijate hulk on väike, arvatavasti alla 500 000 inimese, enamasti eakad.

Oksitaani keeles kirjutavad kirjanikud ja poeedid

Provensaali kirjanduse, õigemini oksitaani kirjanduse kuldne ajastu oli 11. sajandil ja 12. sajandil, kui trubaduurid vabanesid klassikalisest ladina kirjandusest ning koostasid romansse ja armastuslaule oma emakeeles. Kõige kuulsamate trubaduuride seas oli Folquet de Marselha, kelle armastuslaulud said kuulsaks üle kogu Euroopa ja keda kiitis Dante oma "Jumalikus komöödias". Vanemas eas loobus Folquet luuletamisest ning sai Le Thoronet' kloostri abtiks ja siis Toulouse'i piiskopiks, kes kiusas raevukalt katareid taga.

19. sajandi keskel oli kirjanduslik liikumine keele elustamiseks, Félibrige, mida juhtis luuletaja Frédéric Mistral (1830–1914), kes aastal 1904 jagas Nobeli kirjandusauhinda.

Provensaali kirjanikud ja poeedid, kes kirjutasid oksitaani keeles:

Raimbaut de Vaqueiras (1180–1207)
Louis Bellaud (1543–1588)
Théodore Aubanel (1829–1886)
Joseph d'Arbaud (1874–1950)
Robert Lafont (1923–2009)

Prantsuse loomeinimesed

Alphonse Daudet (1840–1897) oli tuntuim prantsuse kirjanik Provence'ist 19. sajandil, kuigi ta elas enamasti Pariisis ja Champrosays. Ta oli tuntud oma teose "Lettres de mon moulin" ("Kirjad minu veskist") (1869) ja triloogia "Tartarin de Tarascon" (1872, 1885, 1890) poolest. Tema loost "L'Arlésienne" (1872) tehti kolmevaatuseline näidend Bizet' muusikaga.
Marcel Pagnol (1895–1970), sündinud Aubagne'is, on tuntud nii filmitegijana kui ka oma lapsepõlvememuaaride "Le Château de la Mere", "La Gloire de mon Pere" ja "Le Temps des secrets" poolest. Ta oli esimene filmitegija, kellest sai Prantsuse Akadeemia liige (1946).
Colette (Sidonie-Gabrielle Colette) (1873–1954), kuigi ta ei olnud Provence'ist pärit, sai temast üks Saint-Tropez'le uue elu andjaid: pärast teist maailmasõda juhtis ta komiteed, mis jälgis, et sõjas tugevalt purustatud küla taastataks selle algses ilus ja moel.
Jean Giono (1895–1970), sündinud Manosque'is, kirjutas talupojaelust Provence'is, innustatuna oma kujutlusvõimest ja nägemusest Vana-Kreeka suhtes.
Paul Arène (1843–1896), sündinud Sisteronis, kirjutas oma kodulinna ümbritsevast elust ja paikkonnast.

Emigrandid, pagulased ja põgenikud

19. ja 20. sajandil meelitas Provence'i kliima ja elustiil kirjanikke peaaegu sama palju kui kunstnikke. See oli 1920. ja 1930. aastatel eriti populaarne briti, ameerika ja vene kirjanike seas.

Edith Wharton (1862–1937) ostis aastal 1927 Castel Sainte-Claire endise kloostri kohal mägedes Hyères'i lähedal, kus ta elas talviti ja kevaditi kuni oma surmani aastal 1937.
Francis Scott Key Fitzgerald (1896–1940) ja tema naine Zelda külastasid Rivierat esimest korda aastal 1924, peatudes Hyères'is, Cannes'is ja Monte Carlos, jäädes lõpuks Saint-Raphaëli, kus ta kirjutas suurema osa teosest "The Great Gatsby" ja alustas teost "Tender is the Night".
Ivan Bunin (1870–1953), esimene vene kirjanik, kes sai Nobeli kirjandusauhinna, läks Prantsusmaale pärast Vene revolutsiooni, kirjutas mitu novelli Côte d'Azuris ja omas maja Grasse'is.
William Somerset Maugham (1874–1965) ostis aastal 1928 Villa Mauresque'i Saint-Jean-Cap-Ferrat's ja, väljaarvatud teise maailmasõja aastatel, veetis seal suure osa ajast kuni oma surmani.

Teisi ingliskeelseid kirjanikke, kes on elanud Provence'is või kirjutanud selle kohta:

Muusika

Provence'i kohta kirjutatud muusikat:

saksofonikontsert "Tableaux de Provence" ("Provence'i pildid"), Paule Maurice
ooper "Mireille", Charles Gounod, Frédéric Mistrali poeemi "Mireio" ainetel
Georges Bizet, "L'Arlésienne", kus saatemuusikat mängis Alphonse Daudet
Darius Milhaud, "Suite Provençale"
kaks lauluseadet Vladimir Nabokovi poeemile "Provence" vene ja inglise versioonis heliloojatelt Ivan Barbotinilt ja James DeMarsilt 2011. aasta klassikalise muusika albumil "Troika"

Maalikunstnikud

Kunstnikud on maalinud Provence'is eelajaloolistest aegadest alates; piisonite, hüljeste, alkide ja hobuste joonistusi aastatest 27 000 – 19 000 eKr leiti Cosquer' koopas Marseille lähistel.

14. sajandi Fréjusi katedraali ristikäigu puitlaes on tähelepanuväärne seeria maale piiblistseenidest, fantastilistest loomadest ja igapäevaelu stseenidest, mis maalitud aastatel 1350–1360. Sealhulgas on maale nahkhiire tiibadega langenud inglist, maost sabaga saatanast, pille mängivatest inglitest, tiigrist, elevandist, jaanalinnust, kodu- ja metsloomadest, merineitsist, lohest, kentaurist, lihunikust, rüütlist ja žonglöörist.

Nicolas Froment (1435–1486) oli kõige tähtsam Provence'i maalikunstnik renessansi ajal, hästi tuntud oma Põleva põõsa triptühhoni järgi (umbes aastal 1476), mille tellis Napoli kuningas René. Maal kujutab kuulutust karjastele koos neitsi Maarja ja Kristusega põleva põõsa kohal. Triptühhoni tiivad kujutavad kuningas Renéd koos Maarja Magdaleena, Püha Antoniose ja Püha Mauritiusega ühel küljel ning kuninganna Jeanne de Lavali koos Püha Katariina, evangelist Johannese ja Püha Nikolausega teisel küljel.

Ludovico Brea (1450–1523) oli Nice'is sündinud 15. sajandi maalikunstnik, kelle töid leidub kirikutes Genovast Antibes'ini. Tema "Püha Nikolause katedraali altarimaal" (1500) asub Monacos ja "Notre-Dame-de-Rosaire altarimaal" (1515) asub Antibes'is.

Marseilles sündinud Pierre Puget (1620–1694) oli portreede ja religioossete stseenide maalikunstnik, kuid rohkem olid tuntud tema skulptuurid, mida leidub Touloni katedraalis, Touloni raekoja juures ja Louvre'is. Tema järgi on nimetatud mägi Marseille lähedal ja väljak Toulonis.

19. ja 20. sajandil koondusid paljud maailma kõige kuulsamatest maalikunstnikest Provence'i, tänu kliimale ja valguse selgusele. Valguse erilist kvaliteeti põhjustab osaliselt mistraal, mis eemaldab õhust tolmu, parandades märgatavalt nähtavust.

Adolphe Joseph Thomas Monticelli (1824–1886) sündis Marseilles, läks 1846. aastal Pariisi ja naasis 1870. aastal Marseillesse. Tema töö mõjutas Vincent van Goghi, kes teda tohutult imetles.
Paul Cézanne (1839–1906) sündis Aix-en-Provence'is ning elas ja töötas seal enamuse oma elust. Kohalikud maastikud, eriti Montagne Sainte-Victoire, esinevad tihti tema töödes. Sageli maalis ta ka L'Estaque'is.
Vincent van Gogh (1853–1890). Van Gogh elas veidi rohkem kui kaks aastat Provence'is, kuid tema kuulsus maalikunstnikuna on suuresti tingitud sellest, mida ta maalis. Ta elas Arles'is veebruarist 1888 maini 1889 ja siis Saint-Remys maist 1889 maini 1890.
Pierre-Auguste Renoir (1841–1919). Renoir külastas Beaulieu'd, Grasse'i, Saint-Raphaëli ja Cannes'i, enne kui asus aastal 1907 lõplikult Cagnes-sur-Meri, kus ta ostis talu mägedes ja ehitas krundile uue maja ja töökoja. Ta jätkas seal maalimist kuni oma surmani aastal 1919. Tema majas on nüüd muuseum.
Henri Matisse (1869–1954). Matisse külastas algul Saint-Tropez'd aastal 1904. Aastal 1917 asus ta Nice'i, algul Hotel Beau Rivage'i, siis Hotel de la Mediterranéesse, siis la Villa des Alliesi Cimiezis. Aastal 1921 elas ta kortermajas Nice'is, lilleturu kõrval ja vaatega merele, kus ta elas aastani 1938. Siis läks ta Hotel Regina'sse Cimiezi mägedes, Nice'i kohal. Teise maailmasõja ajal elas ta Vence'is, siis läks tagasi Cimiezi, kus ta suri ja kuhu maeti.
Pablo Picasso (1881–1973). Picasso veetis iga suve aastast 1919. aastani 1939 Côte d'Azur'il ja asus jäädavalt sinna aastal 1946, algul Vallauris'i, siis Mougins'i, kus ta veetis oma viimased eluaastad.
Pierre Bonnard (1867–1947). Bonnard jäi pensionile ja suri Le Cannet's.
Georges Braque (1882–1963). Braque maalis sageli L'Estaque'is aastatel 1907–1910.
Henri-Edmond Cross (1856–1910). Cross avastas Côte d'Azuri aastal 1883 ning maalis Monacos ja Hyèresis.
Maurice Denis (1870–1943). Denis maalis Saint-Tropez's ja Bandolis.
André Derain (1880–1954). Derain maalis L'Estaque'is ja Martigues'is.
Raoul Dufy (1877–1953), kelle naine oli Nice'ist pärit, maalis Forcalquier'is, Marseilles ja Martigues'is.
Albert Marquet (1873–1947), maalis Marseilles, Saint-Tropez's ja L'Estaque'is.
Claude Monet (1840–1927). Monet külastas Mentonit, Bordigherat, Juan-les-Pinsi, Monte Carlot, Nice'i, Cannes'i, Beaulieu'd ja Villefranche'i ja maalis arvukalt merevaateid Cap Martinis Mentoni lähistel ja Cap d'Antibesis.
Edvard Munch (1863–1944). Munch külastas ja maalis Nice'i ja Monte Carlot (kus ta arendas mängukirge) ning üüris aastal 1891 villat Saint-Jean-Cap-Ferrat's.
Paul Signac (1863–1935). Signac külastas Saint-Tropez'd aastal 1892 ja ostis aastal 1897 kindluse jalamil villa La Hune. Tema villas maalis tema sõber Henri Matisse aastal 1904 oma kuulsa "Luxe, Calme et Volupté". Signac tegi arvukalt maale piki rannikut.
Pierre Deval (1897–1993), Prantsuse modernistlik ja figuratistlik maalikunstnik, elas ja töötas Domaine d'Orvès'is La Valette-du-Varis aastast 1925 kuni surmani aastal 1993.
Nicolas de Staël (1914–1955). Elas Nice'is ja Antibes'is.
Yves Klein (1928–1962). Nice'ist pärit, peetakse oluliseks tegelaseks sõjajärgses Euroopa kunstis.
Sacha Sosno (1937– ); Prantsuse maalikunstnik ja skulptor, kes elas ja töötas Nice'is.

Film

Provence'il on eriline koht filmiajaloos – üks esimesi filmilõike, "L'Arrivée d'un train en gare de La Ciotat" (rongi saabumine Ciotat' jaama), 50-sekundiline tummfilm, tehti Auguste ja Louis Lumière' poolt rannikulinna La Ciotat' rongijaamas. Seda näidati 28. detsembril 1895 publikule Pariisis, mis põhjustas sensatsiooni.

Enne selle tasulist esilinastust Pariisis näidati filmi kutsutud publikule mitmes Prantsuse linnas, sealhulgas La Ciotat's. Seda näidati Edeni teatris septembris 1895, mis tegi sellest teatrist ühe esimese kino, ja ainsa esimesest teatritest, mis aastal 2009 veel filme näitas.

Kolm muud varajast Lumière'i filmi "Partie de cartes", "l'Arroseur arrosé" (esimene teadaolev komöödiafilm) ja "Repas de bébé" filmiti ka La Ciotat's aastal 1895, Villa du Clos des Plages'is, Lumière vendade suvekodus.

Provence'i idüllilisi omadusi on jäädvustatud eriti kahes kaasaegses Prantsuse filmiklassika teoses: "Jean de Florette" ja selle järg "Manon des Sources".

Tänapäevane briti film "A Good Year" näitab Provence'i ja selle viinamarjaistanduste tõelist ilu.

Köök

Provence'i köök on sooja, kuiva vahemerelise kliima tulemus; kaljune maastik, hea lammaste ja kitsede karjatamiseks, kuid väljaspool Rhône'i orgu kehva pinnasega suuremahuliseks põllumajanduseks; ja rikkalike mereandidega rannikul. Põhilised koostisained on oliivid ja oliiviõli, küüslauk, sardiinid, rihvahvenad, merisiilikud ja kaheksajalad, lamba- ja kitseliha, kikerherned, kohalikud puuviljad, nagu viinamarjad, virsikud, aprikoosid, maasikad, kirsid ja kuulsad Cavailloni melonid.

Sageli Provence'is menüüdes leiduvad kalad on meriärn väike punane kala, mida tavaliselt süüakse grillituna, ja meriahven, mida sageli grillitakse tilliga viinamarjaväätide kohal.

Aïoli, tehtud küüslaugust, soolast, munarebust ja oliiviõlist

Aïoli on paks emulsioonkaste, mis tehtud purustatud küüslauguga maitsestatud oliiviõlist. See on sageli lisandiks bourride'le, kalasupile, või serveeritakse kartulite ja tursaga (pr. Morue). On nii palju retsepte, kui on perekondi Provence'is.
Bouillabaisse on Marseillest pärit klassikaline mereandidest roog. Traditsiooniline versioon tehakse kolmest kalast: meriahven, merikukk ja euroopa angerjas, pluss sortiment teisi kalu ja karpe, nagu peetrikala, merikurat, merisiilikud, krabid ja meriämblikud, mida lisatakse maitseks. Maitse on sama tähtis kui kala, lisatakse soola, pipart, sibulat, tomatit, safranit, tilli, salveid, tüümiani, loorberit, mõnikord apelsinikoort ja tass valget veini või konjakit. Marseilles serveeritakse kala ja leem eraldi – leem serveeritakse üle paksude leivaviilude koos rouille'ga (vaata allpool).
Brandade de Morue on paks kreem, mis tehtud hakitud tursast ning segatud oliiviõli, piima, küüslaugu ja mõnikord trühvlitega.
Daube provençale on veiseliha kuubikutest hautis, mis mooritud veinis, köögiviljades, küüslaugus ja herbes de provence'is. Esineb variatsioone oliivide, kuivatatud ploomidega ning maitsestamist pardirasva, äädika, brändi, lavendli, muskaatpähkli, kaneeli, nelgi, kadakamarja või apelsinikoorega. Parima maitse saavutamiseks keedetakse seda mitmes etapis ja jahutatakse päevaks iga etapi vahel, et maitsed saaksid kokku sulanduda. Prantsusmaa Camargue'i alal kasutatakse mõnikord daube tegemiseks härjavõitluses tapetud härgi.
Escabeche on veel üks populaarne mereandidest roog; kalad (tavaliselt sardiinid) on kas pošeeritud või praetud pärast äädikas või tsitrusmahlas üleöö marineerimist.
Fougasse on Provence'i traditsiooniline leib, ümar ja lame, pagari lõigatud aukudega. Tänapäeval küpsetatakse oliivide või pähklitega sees.
Oursinade on kaste, mis põhineb merisiilikute kestal; seda kasutatakse tavaliselt koos kalaga ja see viitab ka merisiilikute maitsele.
La pissaladière on veel üks Nice'i erioskus. Kuigi see sarnaneb pitsaga, tehakse seda leivatainast ja traditsiooniliselt ei kaeta kunagi tomatiga. Seda müüakse tavaliselt pagaritöökodades ning kaetakse kergelt praetud sibulakorraga, mingit liiki pastaga (pissalat), mis tehtud sardiinidest ja anšoovistest, ja väikeste mustade Nice'i oliividega (caillettes).
Ratatouille on traditsiooniline roog hautatud köögiviljadest, mis pärineb Nice'ist.
Rouille on majonees punase pimentoga, mida sageli määritakse leivale ja antakse kalasupi juurde.
Socca on Nice'i erioskus – see on ümmargune lame kook, mis tehtud kikerherne jahust ja oliiviõlist, nagu Itaalia farinata. Seda küpsetatakse ahjus suurel pannil, diameeter rohkem kui meeter, siis maitsestatakse pipraga ja süüakse sõrmedega kuumalt. Toulonis on socca tuntud kui la cade.
Soupe au pistou, kas külmalt või kuumalt, tavaliselt tehakse jahvatatud ja oliiviõliga segatud värskest basiilikust, koos suviste köögiviljadega, nagu valged oad, rohelised oad, tomatid, kabatšokid ja kartulid.
Tapenade on mõnu, mis koosneb püreestatud või peeneks hakitud oliividest, kaprisest ja oliiviõlist, tavaliselt leivale määrituna ja eelroana serveerituna.
Calisson on Aix-en-Provence'i traditsiooniline küpsis, mis tehtud martsipani baasil ning maitsestatud meloni- ja apelsini-confit'iga. Neid on Aix-en-Provence'is tehtud alates 17. sajandist.
Galette des Rois on epifaaniakoogi tüüp, mida leidub kõikjal üle Prantsusmaa; Provence'i versioon on erinev, kuna seda tehakse ringikujulisest brioche'ist, maitsestatakse apelsiniõite essentsiga ning kaetakse suhkru ja puuvilja-confit'iga.
Tarte tropézienne on keedukreemiga (crème pâtissière) kook, mille mõtles välja Saint-Tropez' kondiiter Alexandre Micka 1950. aastatel, ja mis põhineb retseptil, mille ta oma kodumaalt Poolast kaasa võttis. Aastal 1955 oli ta kokk filmi "Ja jumal lõi naise..." tegemise juures, kui näitleja Brigitte Bardot soovitas nimetada koogi La Tropézienne'iks. Nüüd või seda leida kondiitriäridest üle kogu Vari.
Kolmteist magustoitu on jõulutraditsioon Provence'is, kui 13 eri rooga, mis kujutasid Jeesust ja 12 apostlit, ja igal erinev tähendus, serveeritakse pärast suurt jõulusöömaaega.
Herbes de Provence on segu kuivatatud Provence'i ürtidest, mida tavaliselt kasutatakse Provence'i köögis.

Veinid

Provence'i veinide tootmist alustati Provence'is ilmselt umbes aastal 600 eKr kreeka fokaialaste poolt, kes asutasid Marseille ja Nice'i. Pärast Rooma okupatsiooni aastal 120 eKr keelas Rooma senat viinamarjade ja oliivide kasvatamise Provence'is, et kaitsta kasumlikku kauplemist Itaalia veinide väljaveol, kuid Rooma keisririigi lõpuaastail asusid Rooma leegionitest vabastatud sõdurid Provence'i ja neil lubati viinamarju kasvatada.

Roomlased kurtsid konkurentsi ja Provence'i veinide kehva kvaliteedi pärast. 1. sajandil pKr halvustas Rooma luuletaja Martialis Marseille veine kui "kohutavat mürki, mida ei saa kunagi hea hinna eest müüa".

Alles 1970. aastail said Provence'i veinid üsna tavalise maine. 1971. aastal kirjutas veinikriitik Hugh Johnson: "Valged on kuivad ja vähendavad happesust, olles värskendavad; punased on lihtsad, tugevad ja ilgelt igavad; tavaliselt roosad, sageli oranži varjundiga, on kõige veetlevamad". Ta lisas: "Cassis ja Bandol eristuvad teineteisest oma valgete ja punaste veinide poolest. Cassis (pole seost mustasõstrasiirupiga) on elavam kui Provence'i valge veini käik, ja Bandol juhib punast paljuski samal viisil."

Sellest ajast alates on vaesemate sortide kasvatamist vähendatud ning uued tehnoloogiad ja meetodid parandavad kvaliteeti märgatavalt.

Provence'i veinid on kasvatatud nõudlikes tingimustes; soe ilm ja külluslik päikesepaiste (Toulon Bandoli lähedal saab rohkem päikesepaistet kui ükski muu linn Prantsusmaal), milles viinamarjad kiiresti valmivad; vähe vihma ja mistraal.

Enamik Provence'is toodetud veine on roosad. Kõige iseloomulikum viinamari on Mourvèdre, mida kõige enam Bandoli punastes veinides kasutatakse. Cassis on ainus ala Provence'is, mis tuntud oma valgete veinide poolest.

Provence'is on kolm piirkondlikku klassifikatsiooni (Appellation d'origine contrôlée (AOC)):

AOC Côtes de Provence. See AOC klassifikatsioon on aastast 1997, kuigi neid veine tunti 17. ja 18. sajandil, eriti Madame de Sévigné kaudu, kes teatas Louis XIV õukonna harjumustest ja eelistatud veinidest. Tiitel Côtes de Provence oli kasutusel juba aastal 1848, kuid viinapuutäi tõttu tootmine hiljem sel sajandil peaaegu hävines ja taastumine võttis aastakümneid. Veinisort katab täna 84 kommuuni Var'i ja Bouches-du-Rhône'i departemangudes ning ühte Alpes-Maritimes'i departemangus. Põhilised punastes veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, mourvèdre, cinsault, tibouren ja syrah. Valgetes veinides kasutatavad on clairette, vermentino, sémillon ja ugni blanc.

Veinisort katab 20 300 hektarit. 80% toodangust on roosa vein, 15% on punane vein ja 5% valge vein.

AOC Coteaux d'Aix-en-Provence. See AOC klassifikatsioon on aastast 1985. Aix' veine tootsid algselt Rooma leegionide veteranid 1. sajandil eKr ja edendati 15. sajandil Provence'i viimase valitseja René poolt. Enamik viinamägesid hävis viinapuutäi tõttu 19. sajandil ja need taastusid väga aeglaselt. Põhilised punastes ja roosades veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, mourvèdre, cinsault, syrah, counoise, carignan ja cabernet sauvignon. Valgetes veinides kasutatavad on peamiselt bourboulenc, clairette, grenache blanc ja vermentino. Tootmises on 4000 hektarit. 70% veinidest on roosad, 25% punased ja 5% valged veinid.
AOC Coteaux varois en Provence on hiljutine AOC Provence'is. Nime Coteaux Varois kasutati esmakordselt aastal 1945 ja sai AOC aastal 1993. Nimi muudeti Coteaux Varois en Provence aastal 2005. Põhilised punastes veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, cinsault, mourvèdre ja syrah. Valgetes veinides kasutatavad on clairette, grenache blanc, rolle blanc, sémillon blanc ja ugni blanc. Veinisort katab 2200 hektarit. See toodab 80% roosasid, 17% punaseid ja 3% valgeid veine.

Lisaks on seal viis kohalikku klassifikatsiooni: (Les appellations locales):

Bandol (AOC), kasvatatud Var'i rannikul Toulonist läänes, enamasti ümber La Cadiere d'Azuri ja Castellet' külade. Selles veinisordis peab olema vähemalt 50% mourvèdre viinamarju, kuigi enamasti on oluliselt rohkem. Teised kasutatavad viinamarjad on grenache, cinsault, syrah, ja carignan.
Cassis (AOC), mida tehakse Touloni ja Marseille' vahelise rannikulinna Cassis'e lähedal, oli esimene vein Provence'is, mis klassifitseeriti aastal 1936 kui AOC, ja on hästi tuntud oma valgete veinide poolest. Cassise veine kirjeldatakse prantsuse kirjanduses juba 12. sajandil. Populaarsemad viinamarjad on marsanne, clairette, ugni blanc, sauvignon blanc ja bourboulenc. Roosades veinides kasutatakse sorte grenache, carignan, ja mourvèdre.
Bellet (AOC); Prantsuse revolutsiooni ajal oli väikelinn Saint Roman de Bellet (nüüd Nice'i osa) tähtsa veinipiirkonna keskus. Tootmine peaaegu hävitati viinapuutäi ja kahe sõja poolt ning alles aastal 1946 taastus tootmine piirkonnas täielikult. See klassifitseeriti aastal 1941 kui AOC. Tänapäeval on piirkond üks väiksemaid Prantsusmaal, vaid 47 hektarit. Viinamarju kasvatatakse terrassidel piki Var'i jõe vasakut kallast, linnast idas. Peamised punasteks ja roosadeks veinideks kasvatatavad viinamarjad on braquet, folle ja cinsault, mõnikord segatud grenache'iga. Peamised valgeteks veinideks kasvatatavad viinamarjad on rolle blanc, roussane, spagnol ja mayorquin; teised viinamarjad on clairette, bourboulenc, chardonnay, pignerol ja muscat.
Palette (AOC); väike Palete'i küla neli kilomeetrit Aix-en-Provence'ist idas on juba ammu kuulus vin muté tootmise poolest, mida kasutatakse traditsioonilises Provence'i jõulumagustoidus Kolmteist magustoitu ja jõulukoogis pompo à l'oli. Selle tootmine oli peaaegu soikunud, kuid taastub nüüd. Peamised viinamarjad punasteks veinideks on grenache, mourvèdre, ja cinsault; valgeteks veinideks on clairette.
Les-baux-de-provence (AOC); rajati kui AOC punasteks ja roosadeks veinideks aastal 1995. Avignonist lõunas hõlmab see Alpilles'i põhja- ja lõunanõlvad kuni kõrguseni 400 meetrit ja see ulatub umbes 30 kilomeetrit idast läände. Peamised punasteks veinideks kasvatatavad viinamarjad on grenache, mourvèdre ja syrah. Peamised roosadeks veinideks kasvatatavad viinamarjad on syrah ja cinsault.

Pastis

Pastis on traditsiooniline Provence'i liköör, maitsestatud aniisiga ja sisaldab tavaliselt 40–45% alkoholi. Kui absint Prantsusmaal aastal 1915 keelustati, defineerisid suured absinditootjad (siis Pernod Fils ja Ricard, kes on sellest ajast ühendatud kui Pernod Ricard) oma joogi ümber ilma keelatud koirohuta ja rohkema aniisimaitsega, mis tuli tähtaniisist, suhkrust ja väiksemast alkoholisisaldusest, luues pastise. Seda juuakse tavaliselt veega lahjendatult, mis annab häguse värvi. Eriti populaarne on see Marseilles ja selle ümber.

Petank või keegel

Petank, üks keegli vorme, on populaarne spordiala, mida mängitakse linnades ja külades üle kogu Provence'i. Mängu juured on iidsed, tulles Vana-Egiptusest, Vana-Kreekast ja Vana-Roomast, kes olla selle Provence'i toonud. Sport oli väga populaarne keskajal üle kogu Euroopa, tuntud kui murukeegel.

Spordi atleetlikum versioon jeu provençal oli populaarne üle kogu Provence'i 19. sajandil – seda versiooni on kirjeldatud oma romaanides ja mälestustes Marcel Pagnol; mängijad jooksid enne palli viskamist kolm sammu ja see sarnanes kohati balletiga. Mängu moodne versioon loodi aastal 1907 La Ciotat' linnas endise jeu provençal meistri Jules Huguesi poolt, kes ei saanud reuma tõttu mängida. Ta töötas välja uue reeglistiku, kus väljak oli palju väiksem ja mängijad ei jooksnud enne palli viskamist, vaid jäid väikese ringi sisse jalad kõrvuti. Selle järgi sai mängu nimetuse lei peds tancats, mis kohalikus murrakus tähendab "jalad koos". Esimene turniir mängiti La Ciotat's aastal 1910. Esimesed teraskuulid võeti kasutusele aastal 1927.

Eesmärgiks on visata pall nii lähedale kui võimalik väiksemale pallile, mida kutsutakse snadiks, (sellist viset kutsutakse faire le point või pointer); või lüüa eemale vastase palle, mis on snadi lähedal (seda kutsutakse tirer). Mängijad võistlevad üks-ühe vastu (tête-à-tête), kahestes võistkondades (doublettes) või kolmestes võistkondades (triplettes). Eesmärgiks on saada 13 punkti. Punkti annab snadile lähim pall. Mängija heidab palle, kuni saab punkti (reprenne le point), kui pall on snadile lähim. Iga pall ühelt tiimilt, kui teise tiimi palle ei ole snadile lähemal, loetakse punktiks. Punktid loetakse kokku, kui mõlema tiimi kõik pallid on visatud.

Geneetika

Viimane geneetiline uuring aastast 2011 analüüsis 51 lõunaprantslast Provence'ist ja 89 Anatoolia kreeklast, kelle isapoolne põlvnemine tuli Smyrnast ja Väike-Aasia Phokaiast, esivanemate lahkumise kohast 6. sajandil eKr Vana-Kreeka kolooniatesse Massaliasse (Marseille) ja Alaliesse (Aleria, Korsika). Uuring avastas, et 17% Provence'i Y-kromosoomidest võib olla tingitud Kreeka kolonisatsioonist. Uuring jõudis ka järeldusele, et "hinnangud koloniaalkreeklaste ja põlise keldi-liguuria demograafia suhtest ennustavad maksimaalselt 10% kreeka panust, viidates kreeka meeste eliit-domineerivale sisenemisele rauaaja Provence'i rahvastikku". See tõend toetab vanade kreeklaste genofondi püsimist tänapäeva lõunaprantslaste seas.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Provence'i ajalugu

Eelajalooline Provence

Provence'i rannikul on mõned varaseimad tuntud inimasustuse kohad Euroopas. Lihtsad kivist tööriistad dateerituna 1–1,05 miljonit aastat eKr leiti Grotte du Vallonnet'ist Roquebrune-Cap-Martini lähistel, Monaco ja Mentoni vahel. Palju keerukamad tööriistad, töödeldud kivi mõlemalt küljelt ja dateeritud 600 000 eKr, leiti Escale koopast Saint Estėve-Jansonis, ning tööriistad aastast 400 000 eKr ja mõned esimesed lõkkekohad Euroopas leiti Terra Amatas Nice'is. Keskmise paleoliitikumiga (300 000 eKr) ja hilise paleoliitikumiga (30 000 – 10 000 eKr) dateeritud tööriistad avastati Jardin Exotique'i koopas Monacos.

Paleoliitiline periood Provence'is nägi suurt kliimamuutust koos kahe jääaja saabumise ja lahkumisega ning dramaatilist muutust merepinna tasemes. Paleoliitilise perioodi alguses oli merepinna tase Lääne-Provence'is 150 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Paleoliitikumi lõpuks langes see 100–150 meetrit madalamale kui tänapäeval. Provence'i varajaste asukate elukoopad ujutati tõusva merevee taseme tõttu regulaarselt üle või jäid merest kaugele ja pühiti erosiooni poolt minema.

Mereveetaseme muudatused viisid ühele kõige tähelepanuväärsemale avastusele varajase inimese märkidest Provence'is. Aastal 1985 avastas sukelduja Henri Cosquer merealuse koopa suu 37 meetrit Calanque de Morgiou merepinnast Marseille lähistel. Sissepääs viib koopasse, mis on merepinnast kõrgemal. Sees on Cosquer' koopa seinad kaunistatud piisonite, hüljeste, alkide, hobuste ja käekontuuride joonistustega, mida dateeritakse 27 000 – 19 000 eKr.

Paleoliitikumi lõpp ja neoliitikumi perioodi algus nägi merepinna taset tänapäevasel tasemel, kliima soojenemist ja metsade taandumist. Metsade ja hirve ja teiste kergesti kütitavate ulukite kadumine tähendas, et Provence'i asukad jäid püsima tänu küülikutele, tigudele ja metslammastele. Umbes aastal 6000 eKr kodustasid inimesed, kes elasid Châteauneuf-les-Martiguesi ümbruses, esimeste seas Euroopas metslamba. Kuna nad jäid paikseks, olid nad võimelised arendama uusi tööstusharusid. Innustatuna Vahemere idaosast sissetoodud keraamikast tegid nad umbes aastal 6000 eKr esimese keraamika Prantsusmaal.

Umbes aastal 6000 eKr saabus Provence'i uute asunike laine idast. Nad olid talunikud ja sõdalased ning tõrjusid järk-järgult varasemad karjapidajad nende maadelt välja. Neile järgnes umbes aastal 2500 eKr järgmine asunike laine, samuti talunikud, kes saabusid merelt ja asusid piki rannikut, mis nüüd on Bouches-de-Rhône'i departemang. Nende varajaste tsivilisatsioonide jälgi leidub Provence'i paljudes kohtades. Neoliitikumi asulakoht umbes aastast 6000 eKr avastati Marseilles Saint-Charlesi raudteejaama lähistel ja pronksiaegne dolmen (2500–900 eKr) leiti Draguignani lähedalt.

Liguurid ja keldid Provence'is

10. ja 4. sajandi vahel eKr leidus Provence'is liguure alates Massiliast kuni tänapäeva Liguuriani. Nad olid ebamäärase päritoluga; nad võisid olla põlise neoliitikumi rahva järeltulijad. Strabon väitis selgelt, et nad ei olnud keldi päritolu ja gallidest erinevast rassist. Neil ei olnud oma kirja, kuid nende keel säilis Provence'i kohanimedes, mis lõppesid järelliidetega -asc, -osc, -inc, -ates ja auni. Antiikgeograaf Poseidonios kirjutas nendest: "Nende maa on metsik ja kuiv. Pinnas on nii kivine, et ei saaistutada midagi ilma kive puutumata. Mehed kompenseerivad teravilja vähesust jahipidamisega... Nad ronivad mägedes nagu kitsed". Nad olid ka sõjakad – tungisid Itaaliasse ja jõudsid 4. sajandil eKr kuni Roomani ning hiljem aitasid Hannibalil läbi pääseda, tema teel rünnata Roomat (218 eKr). Liguuride jäljed on säilinud tänapäevani Ida-Provence'is leitud dolmenites ja teistes megaliitehitistes, lihtsates kivist varjualustes ("Bories"), mida leidub Luberonis ja Comtat's ja kivinikerdistena Vallée des Merveilles'is Mont Bégo lähistel Alpes-Maritimes'is, kõrgusel 2000 meetrit.

8. ja 5. sajandi vahel eKr hakkasid tõenäoliselt Kesk-Euroopast saabunud keldi hõimud samuti Provence'i tulema. Neil olid rauast relvad, mis võimaldasid neil kergesti alistada kohalikud hõimud, kes olid veel relvastatud pronksist relvadega. Üks hõim, segobriigid, asusid tänapäeva Marseille lähistele. Caturiigid, tricastiinid ja cavaarid asusid Durance'i jõest lääne poole.

Keldid ja liguurid elasid ulatuslikult kogu Provence'is ja keldid-liguurid jagasid lõpuks Provence'i territooriumi, iga hõim omas alpiorus või asustus piki jõge, igal oma kuningas ja dünastia. Nad ehitasid mäe otsa linnuseid ja asulaid, mis hiljem said ladinakeelse nime oppidum. Tänapäevaks on leitud jälgi 165 oppidumist Var'is ja 285 oppidumist Alpes-Maritimesis. Nad kummardasid mitmeid looduse aspekte, rajasid pühasid metsi Sainte-Baume'is ja Gemenos'is ning terviseallikaid Glanum'is ja Vernėègues'is. Hiljem, 5. ja 4. sajandil eKr, moodustasid erinevad hõimud hõimuliite; vocontid Isère'ist Vaucluse'ini; cavaarid Comtat'is; ja salluveerid Rhône'i jõest Var'ini. Hõimud hakkasid kauplema oma toodetega, raua, hõbeda, alabastri, marmori, kulla, vaigu, vaha, mee ja juustuga; oma naabritega, esmalt kaubateedel piki Rhône'i jõge ja hiljem rannikut külastanud etruski kaupmeestega. Etruski amforaid 7. ja 6. sajandist eKr on leitud Marseillest, Cassis'est ja piirkonna mäeotsa oppidum'ist.

Kreeklased Provence'is

Kaupmehed Rhodose saarelt külastasid Provence'i rannikut 7. sajandil eKr. Rhodose keraamikat sellest sajandist on leitud Marseillest, Martigues'i ja Istres'i lähistelt ning Mont Garou'st ja Evenos'ist Touloni lähistel. Kaupmehed Rhodoselt andsid oma nimed antiiklinnale Rhodanousia'le (nüüd Trinquetaille, Arles'ist üle Rhône'i jõe) ning peamisele Provence'i jõele Rhodanosele (tänapäeval Rhône).

Esimene kreeklaste püsiasustus oli Massalia, asutatud tänapäeva Marseille kohale umbes aastal 600 eKr kolonistide poolt, kes tulid Phokaiast (nüüd Foça Türgis) Väike-Aasia Egeuse mere rannikul. Teine laine koloniste saabus umbes aastal 540 eKr, kui Phokaia pärslaste poolt hävitati.

Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr, oli seal rahvast umbes 6000 asukat, kes elasid umbes 50 hektari suurusel müüriga ümbritsetud alal. Seda valitseti kui aristokraatlikku vabariiki 600 rikkama kodaniku koosoleku poolt. Seal oli suur Delfi Apolloni kultuse tempel mäetipul sadama kohal ja Ephesose Artemise kultuse tempel linna teises otsas. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõge ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.

Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad; nad asutasid Citharista (La Ciotat), Tauroeis (Le Brusc), Olbia (Hyères'i lähistel), Pergantion (Breganson), Caccabaria (Cavalaire), Athenopolis (Saint-Tropez), Antipolis (Antibes), Nikaia (Nice) ja Monoicos (Monaco). Nad asutasid sisemaised linnad Glanum (Saint-Remy) ja Mastrabala (Saint-Blaise).

Kõige kuulsam Massalia kodanik oli matemaatik, astronoom ja laevnik Pytheas. Pytheas valmistas gnomoni, mis võimaldas tal määrata peaaegu täpselt Marseille laiuskraadi, ja ta oli esimene, kes selgitas loodete päritolu. Aastatel 330–320 eKr korraldas ta laevareisi Atlantile ja nii kaugele põhja kui Inglismaa, ja külastas Islandit, Shetlandit ja Norrat. Kuigi ta lootis luua merekaubatee Cornwalli tinale, ei olnud tema reisil äriedu ja seda ei korratud. Massalialased leidsid olevat odavama ja lihtsama kaubelda Põhja-Euroopaga maitsi.

Rooma Provence (2. sajand eKr – 5. sajand pKr)

Rooma amfiteater Arles'is (2. sajand pKr)

2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral; aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel; aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't; ja aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae, hilisem Aix-en-Provence. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i.

Rooma kindral Gaius Marius purustas viimase tõsise vastupanu aastal 102 eKr, alistades kimbrid ja teutoonid. Siis hakkas ta ehitama teid vägede liikumise ja kaubanduse hõlbustamiseks Rooma, Hispaania ja Põhja-Euroopa vahel; ühe rannikult sisemaale Apti ja Tarasconi ja teise piki rannikut Itaaliast Hispaaniasse, mis läbis Fréjus'i ja Aix-en-Provence'i.

Aastal 49 eKr oli Massalial ebaõnn Pompeiuse ja Julius Caesari vahelises võimuvõitluses vale pool valida. Pompeius alistati ja Massalia kaotas oma territooriumid ja poliitilise mõju. Rooma veteranid rahvastasid vahepeal vanade kreeka asulate kohtades kaks uut linna Arles'i ja Fréjus'i.

Aastal 8 eKr ehitas keiser Augustus La Turbiesse triumfikaare rahu tähistamiseks piirkonnas ja ta alustas Provence'i romaniseerimist poliitiliselt ja kultuuriliselt. Rooma insenerid ja arhitektid ehitasid monumente, teatreid, saunu, villasid, foorumeid, areene ja akvedukte, millest paljud on veel alles. Rooma linnad ehitati Cavailloni, Orange'i, Arles'i, Fréjus'i, Glanumisse (väljaspool Saint-Rémy-de-Provence'i), Carpentras'i, Vaison-la-Romaine'i, Nîmes'i, Vernègues'i, Saint-Chamasi ja Cimiezi (Nice'i kohal). Rooma provints, mida kutsuti selle pealinna Narbo (tänapäeva Narbonne) järgi Gallia Narbonensis, ulatus Itaaliast Hispaaniani, Alpidest Püreneedeni.

Pax Romana Provence'is kestis 3. sajandi keskpaigani. Germaani hõimud tungisid Provence'i aastatel 257 ja 275. 4. sajandi alguses oli Rooma keisri Constantinus Suure (280–337) õukond sunnitud Arles'is varjuma. 5. sajandi lõpuks oli Rooma võim Provence'ist kadunud ning algas sissetungide, sõdade ja kaose ajastu.

Kristluse saabumine Provence'i (3.–6. sajand)

On palju legende varajastest kristlastest Provence'is, kuid neile on raske kinnitust leida. On dokumenteeritud, et Provence'i Rooma linnades oli kirikuid ja piiskoppe organiseeritud juba 3. ja 4. sajandil; Arles'is aastal 254, Marseilles aastal 314, Orange'is, Vaisonis ja Aptis aastal 314, Cavaillonis, Digne'is, Embrunis, Gapis ja Fréjusis 4. sajandi lõpus, Aix-en-Provence'is aastal 408, Carpentras's, Avignonis, Riezis, Cimiezis (tänapäeval Nice'i osad) ja Vence'is aastal 439, Antibes'is aastal 442, Toulonis aastal 451, Senezis aastal 406, Saint-Paul-Trois-Châteaux's aastal 517 ja Glandèvesis aastal 541. Vanim kristlik struktuur, mis veel Provence'is töötab, on Fréjusi katedraali baptisteerium 5. sajandist. Umbes samal ajal 5. sajandil asutati esimesed kaks kloostrit Provence'is, Lérinsi klooster saarel Cannesi lähistel ja Saint-Victori klooster Marseilles.

Germaanlaste sissetungid, Merovingid ja Karolingid (5.–9. sajand)

5. sajandi teise poole alguses, kui Rooma võim hääbus, sisenesid Provence'i järjestikused germaani hõimude lained, algul läänegoodid (480), siis idagoodid, siis burgundid, lõpuks frangid 6. sajandil. Araablastest sissetungijad ja berberi piraadid tulid Põhja-Aafrikast Provence'i rannikule 7. sajandi algul.

Kaootilise perioodi kestel valitsesid Provence'i Frangi kuningad Merovingide dünastiast, siis Karolingidest kuningad, Karl Martelli järglased; ning oli siis Karl Suure impeeriumi osa (742–814). Aastal 855, kui Kesk-Frangi kuningas (843–855) Lothar I oli Prümi kloostris oma surivoodil, jagas ta kuningriigi Prümi lepinguga oma kolme poja vahel. Vanimale, Ludwig II-le Itaalia kuninga (844–875) tiitel, koos Frangi keisri tiitliga, aastast 855–875. Noorimale, veel alaealisele Karlile läks Provence. Keskmisele ja isa nimekaimule, Lotharile läks ülejäänud territoorium Provence'ist põhjas, Lotharingia kuningriik.

Aastal 879, pärast Karolingist valitseja Charles II Paljaspea surma, eraldus tema õemees Boso Louis III Karolingide kuningriigist ja valiti Provence'i sõltumatu riigi esimeseks valitsejaks.

Provence'i krahvid (9.–13. sajand)

Keskajal valitses Provence'i kolm krahvidünastiat ning Provence muutus auhinnaks keerukas rivaliteedis katalaani Barcelona valitsejate, Burgundia kuningate, Saksa-Rooma riigi valitsejate ja Prantsusmaa Anjou kuningate vahel.

Bosoniidid (879–1112) olid esimese Provence'i kuninga Boso järeltulijad. Tema poeg, Alam-Burgundia kuningas ja 901. aastast Frangi keiser Louis III Pime (890–928), kaotas nägemise, püüdes võita Itaalia trooni ja takistada Itaalia kuninga Berengaril kontrolli saavutamist Apenniini poolsaarel, misjärel sai tema nõbu Hugues (suri aastal 947) Provence'i hertsogiks ja Vienne'i krahviks. Hugues viis Provence'i pealinna Vienne'ist Arles'i ja tegi Provence'i Ülem-Burgundia kuninga Rudolf II lääniks. Aastal 933 loovutas Rudolf lõpuks kõik nõuded Itaaliale Hugues kasuks ja sai vastutasuks Alam-Burgundia kuningriigi, taasühendades seega kaks territooriumi Arelaati.

9. sajandil tungisid Provence'i Al-Ándalusist araabia piraadid (maurid) ja siis normannid. Normannid rüüstasid piirkonnas ja lahkusid siis, kuid maurid ehitasid kindlusi ja hakkasid linnu rüüstama ning nõudsid kohalikelt elanikelt lunaraha. 973. aasta alguses püüdsid maurid kinni Cluny kloostri abti Maioluse ja nõudsid tema eest lunaraha. Lunaraha maksti ja abt vabastati, kuid krahv Guillaume I juhitud Provence'i rahvas tõusis üles ja alistas maurid nende kõige võimsama kindluse Fraxinet' (La Garde-Freinet) lähistel Tourtouri lahingus. Maurid, keda lahingus ei tapetud, ristiti ja tehti orjadeks, ning ülejäänud Provence'i maurid põgenesid piirkonnast. Vahepeal jätkusid dünastilised tülid. Sõda Rudolf III ja tema rivaali, Saksa-Rooma keisri Saali Konradi vahel aastal 1032 viis Provence'i saamiseni Saksa-Rooma riigi vasalliks, milleks see jäi aastani 1246.

Aastal 1112 abiellus viimane Boso järeltulija Douce de Gévaudan katalaani Barcelona krahvi Ramon Berenguer III-ga, kes seetõttu sai Provence'i krahviks nimega Raymond Berenguer I. Ta valitses Provence'i aastatel 1112–1131 ja tema järeltulijad Katalaani dünastiast valitsesid Provence'i aastani 1246. Aastal 1125 Provence jagati; Provence'i osa Durance'i jõest põhjas ja läänes läks Toulouse'i krahvile, samas maad Durance'i ja Vahemere vahel ning Rhône'i jõest Alpideni kuulusid Provence'i krahvidele. Provence'i pealinn liikus Arles'ist Aix-en-Provence'i ja hiljem Brignolesi.

Katalaani dünastia ajal 12. sajandil ehitati Provence'is tähtsaid katedraale ja kloostreid uues harmoonilises romaani stiilis, mis ühendas Rhône'i oru gallia-rooma stiili Alpide lombardia stiiliga. Aix katedraal ehitati vana Rooma foorumi kohale ning ehitati 13. ja 14. sajandil gooti stiilis ümber. Saint-Trophime'i katedraal Arles'is oli romaani stiilis maamärk, mis ehitati 12. ja 15. sajandi vahel. Tohutu kindlus-klooster, Montmajouri klooster, ehitati saarele just Arles'ist põhja poole ja muutus suureks sihtkohaks keskaegsetele palveränduritele.

12. sajandil ehitati kolm tsistertslaste kloostrit Provence'i kaugetesse paikadesse, eemale linnade poliitilistest intriigidest. Sénanque'i klooster oli esimene, rajati Luberonis aastatel 1148–1178. Thoronet' klooster asutati aastal 1160 kauges orus Draguignani lähistel. Silvacane'i klooster Durance'i jõel La Roque-d'Anthéroni juures asutati aastal 1175.

13. sajandil alustasid Prantsuse kuningad abielude kasutamist oma mõju laiendamiseks Prantsusmaa lõunaosas. Kuningas Louis VIII "Lõvi" üks poeg, Poitou krahv Alphonse abiellus Toulouse'i krahvi pärija Jeanne'iga. Teine poeg Louis IX "Püha" (1214–1270) abiellus Marguerite de Provence'iga. Louis VIII noorem poeg Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärija Béatrice'iga. Provence'i õnn sai seotud Anjou dünastia ja Napoli kuningriigiga.

Avignoni paavstid (14. sajand)

Aastal 1309 viis Rooma paavst Clemens V, kes pärines Bordeaux'st, paavsti residentsi Avignoni. Aastatel 1309–1377, enne skismat Rooma ja Avignoni kirikute vahel, resideeris Avignonis seitse paavsti. Skisma viis rivaalpaavstide valimiseni mõlemas kohas. Pärast seda resideeris Avignonis aastani 1423 kolm vastupaavsti, kuni paavst lõplikult Rooma, Paavstiriiki tagasi läks. Aastatel 1334–1363 ehitas paavst Benedictus XII vana paavstipalee Avignonis ja paavst Clemens VI ehitas uue paavstipalee, üheskoos oli Paavstide palee suurim gooti stiilis palee Euroopas.

14. sajand oli kohutav aeg Provence'is ja kogu Euroopas: Provence'i rahvastik oli olnud umbes 400 000 inimest, must surm (1348–1350) tappis 15 000 inimest Arles'is, poole linnarahvast, ja vähendas suuresti kogu piirkonna rahvastikku. Prantsuse armee kaotus Saja-aastases sõjas sundis Provence'i linnu ehitama müüre ja torne enda kaitseks endiste sõdurite armeede vastu, kes laastasid maapiirkondi.

Provence'i Anjou dünastia valitsejatel olid ka rasked ajad. Kuninganna Giovanna I (1343–1382) võimule vastuseisuks kutsuti kokku Provence'i aadlike, usuliidrite ja linnajuhtide koosolek. Ta mõrvati aastal 1382 oma nõo ja pärija Carlo di Durazzo poolt, kes algatas uue sõja, mis viis aastal 1388 Nizza, Poggetto Tenieri ja Barcelonnette'i eraldumisele Provence'ist ja nende liitmisele Savoia krahvkonna territooriumidega. Aastatel 1388–1526 oli selle Savoia dünastia omandatud uue ala nimi ülejäänud Provence'i järgi Terres Neuves de Provence. Pärast aastat 1526 võttis see ametlikult nimeks Nizza krahvkond.

Hea kuningas René, Provence'i viimane valitseja

15. sajand nägi rida sõdu Aragóni kuningate ja Provence'i krahvide vahel. Aastal 1423 vallutas Aragóni Alfonso armee Marseille ja aastal 1443 vallutasid nad Napoli ja sundisid selle valitseja, kuningas René, põgenema. Viimane asus lõpuks ühte oma allesjäänud valdusse, Provence'i.

Ajalugu ja legend andis Renéle tiitli "hea Provence'i kuningas René", kuigi ta ainult elas Provence'is viimased kümme aastat oma elust, aastatel 1470–1480, ja tema poliitilised suunad territoriaalsele laienemisele olid kulukad ja edutud. Provence sai kasu rahvaarvu kasvust ja majanduse laienemisest ning René oli helde kunstide patroon, toetades maalikunstnikke Nicolas Fromenti, Ludovico Bread ja teisi meistreid. Ta lõpetas ka ühe kõige kenama lossi Provence'is Tarasconis, Rhône'i jõe ääres.

Kui René aastal 1480 suri, läks tema tiitel tema sugulasele Charles du Maine'ile. Aasta hiljem, aastal 1481, kui Charles suri, läks tiitel kuningas Louis XI-le. Provence liidendati aastal 1486 seaduslikult Prantsuse kuningliku domeeniga.

Aastatel 1486–1789

Varsti pärast seda, kui Provence sai Prantsusmaa osaks, kaasati see Hugenotisõdadesse, mis pühkisid üle maa 16. sajandil. Aastatel 1493–1501 aeti paljud juudid kodudest välja ja nad otsisid varjupaika Avignoni piirkonnas, mis oli veel paavsti otsese kontrolli all. Aastal 1545 käskis Aix parlament hävitada Lourmarini, Mérindoli, Cabriéresi külad Luberonis, kuna nende asukad olid Itaalia Piemonte juurtega valdeslased ja neid ei peetud õigeteks katoliiklasteks. Suurem osa Provence'ist jäi rangelt katoliiklikuks. Erandiks oli vaid üks protestantide enklaav, Orange vürstkond, mida valitses vürst Willem Madalmaade Oranje-Nassau dünastiast, ning mis loodi aastal 1544 ja ei olnud Prantsusmaa osa aastani 1673. Katoliikliku Liiga armee piiras protestantide linna Mėnerbes'i Vaucluse'is aastatel 1573–1578. Sõjad ei lõppenud enne 16. sajandi lõppu, koos võimu kindlustamisega Provence'is Bourbonide kuningate poolt.

Touloni sadam, u 1750, Claude Joseph Vernet

Poolsõltumatu Provence'i parlament Aix's ja mõned Provence'i linnad, eriti Marseille, jätkasid mässu Bourbonide kuninga võimu vastu. Pärast ülestõuse aastatel 1630–1631 ja 1648–1652 ehitas noor kuningas Louis XIV sadama sissepääsu juurde kaks suurt kindlust linna rahutu elanikkonna kontrollimiseks.

16. sajandi alguses alustas kardinal Richelieu Toulon'is mereväe arsenali ja dokkide ehitamist, et luua baas uuele Prantsuse Vahemere laevastikule. Baasi laiendas oluliselt Louis XIV minister Jean-Baptiste Colbert, kes tellis sõjaväe peainsenerilt Vaubanilt ka kindlustuste tugevdamise ümber linna.

17. sajandi alguses elas Provence'is umbes 450 000 inimest. See oli ülekaalukalt maapiirkond, kus tegeldi nisu-, viinamarja- ja oliivikasvatusega ning peeti väikseid parkimis-, keraamika-, parfümeeria- ning laeva- ja paadiehitusettevõtteid. 17. sajandi keskpaigast alates tehtud Provence'i tepinguid eksporditi edukalt Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Saksamaale ja Hollandisse. Piki rannikut ning Rhône'i jõge pidi üles ja alla toimus märkimisväärne kaubavahetus. Linnad Marseille, Toulon, Avignon ja Aix-en-Provence nägid puiesteede ja rikkalikult dekoreeritud eramute ehitamist.

18. sajandi alguses tabas Provence'i Louis XIV valitsemise lõpu majanduslangus. Katk tabas piirkonda aastatel 1720–1722, alates Marseillest, tappes umbes 40 000 inimest. Siiski hakkasid sajandi lõpuks paljud käsitööliste tööstused õitsema; lõhnaõli tehti Grasse'is, oliiviõli Aix's ja Alpilles'i mägedes, tekstiili Orange'is, Avignonis ja Tarasconis ning fajansskeraamikat Marseilles, Aptis, Aubagne'is ja Moustiers-Sainte-Maries. Palju sisserändajaid saabus Liguuriast ja Piemontest Itaalias. 18. sajandi lõpuks elas Marseilles 120 000 inimest, tehes sellest suuruselt kolmanda linna Prantsusmaal.

Prantsuse revolutsiooni ajal

Kuigi enamus Provence'ist, väljaarvatud Marseille, Aix ja Avignon, oli maapiirkond, konservatiivne ja suuresti rojalistlik, andis see mõned meeldejäävad tegelased Prantsuse revolutsioonis; Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau Aix'st, mõõdukas revolutsionäär, pooldas Prantsusmaal konstitutsioonilist monarhiat nagu Inglismaal; Markii de Sade Lacoste'ist Luberonis, kes oli Rahvusassamblee saadik vasakult servalt; Charles Jean Marie Barbaroux Marseillest, kes saatis vabatahtlike pataljoni Pariisi võitlema Prantsuse Revolutsiooniarmee ridades; ning abbé Emmanuel-Joseph Sieyès (1748–1836), esseist ja poliitiline liider, kes oli üks peamisi Prantsuse revolutsiooni, Konsulaadi ja Esimese Prantsuse keisririigi teoreetikuid ja kes aastal 1799 oli 18. brumääri riigipöörde algataja, mis tõi võimule Napoleoni.

Provence andis ka perioodi kõige meeldejäävama laulu – "Marseljeesi". Kuigi laulu kirjutas aastal 1792 Strasbourgi kodanik Claude-Joseph Rouget de Lisle ning see oli algselt Reini revolutsioonilise armee sõjalaul, sai see kuulsaks, kui seda laulsid Pariisi tänavatel Marseille vabatahtlikud, kes olid kuulnud, kuidas Marseilles laulis seda noor vabatahtlik Montpellier'st, François Mireur. See muutus kõige populaarsemaks revolutsioonilauluks ja aastal 1879 sai Prantsusmaa riigihümniks.

Revolutsioon oli Provence'is vägivaldne ja verine nagu ka muudes Prantsusmaa osades. 30. aprillil 1790 piirati Saint-Nicolas' kindlust Marseilles ja palju sõdureid tapeti. 17. oktoobril 1791 leidis aset rojalistide ja usutegelaste tapmine Avignoni paavstide palee vangla jäähoidlas (glaciere).

Kui radikaalsed montanjaarid võtsid mais 1793 Žirondiinidelt võimu, puhkes Avignonis, Marseilles ja Toulonis tõeline vasturevolutsioon. Revolutsiooniline armee kindral Carteaux juhtimisel taasvallutas Marseille augustis 1793 ja nimetas selle "Nimetuks linnaks" (Ville sans Nom). Toulonis andsid revolutsiooni vastased 28. augustil 1793 linna üle Briti ja Hispaania laevastikule. Revolutsiooniline armee piiras Briti positsioone neli kuud (vaata Touloni piiramine) ja alistas lõpuks tänu noore suurtükiväe komandöri Napoleon Bonaparte'i ettevõtmisele britid ja ajas nad detsembris 1793 linnast välja. Umbes 15 000 rojalisti põgenes koos Briti laevastikuga, kuid 500–800 7000 mahajäänust lasti Champ de Marsil maha ja Toulon sai nimeks Port la Montagne.

Montanjaaride langusele juulis 1794 järgnes uus, revolutsionääridele suunatud valge terror. Rahu taastati alles aastal 1795 Napoleoni võimule tõustes.

Napoleon I ajal

Napoleon taastas Provence'is vana režiimi perekondade vara ja võimu. Briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel blokeeris Touloni ja peaaegu kogu merekaubandus peatus, põhjustades viletsust ja vaesust. Kui Napoleon alistati, tähistati Provence'is tema langemist. Kui ta 1. märtsil 1815 Elbalt põgenes ja Golfe-Juanis randus, hoidus ta Provence'i linnadest, mis olid tema suhtes vaenulikud.

19. sajand

Provence nautis 19. sajandil heaolu; Marseille ja Touloni sadamad ühendasid Provence'i laieneva Prantsuse impeeriumiga Põhja-Aafrikas ja Oriendis, eriti pärast Suessi kanali avamist aastal 1869.

Aprillis–juulis 1859 tegi Napoleon III salakokkuleppe Piemonte peaministri Cavouriga, et see aitaks Prantsusmaal Austria Apenniini poolsaarelt välja tõrjuda, ja tõi kaasa Itaalia ühinemise, vastutasuks pidi Piemonte loovutama Savoia ja Nice'i piirkonna Prantsusmaale. Ta astus Austriaga sõtta aastal 1859 ja võttis võidu Solferino all, mille tulemusena loovutas Austria Lombardia Piemontele ja vastutasuks sai Napoleon aastal 1860 Savoia ja Nice'i ning aastal 1861 Roquebrune-Cap-Martini ja Mentoni.

Raudtee ühendas Pariisi Marseillega (1848) ja siis Touloni ja Nice'iga (1864). Nice, Antibes ja Hyères said talikuurortideks, millest pidasid lugu ka Euroopa kuningakojad ja kuninganna Victoria. Napoleon III ajal kasvas Marseille rahvastik 250 000 inimeseni, sealhulgas väga suur Itaalia kogukond. Touloni rahvaarv oli 80 000. Suuremates linnades nagu Marseille ja Toulon ehitati kirikuid ja teatrihooneid ning rajati suuri puiesteid ja parke.

Pärast Louis Napoleoni langust kaotuse järel Prantsuse-Preisi sõjas püstitati Marseille tänavatele barrikaadid (23. märts 1871) ning Gaston Cremieux' juhitud ja Pariisi Kommuunist innustatud kommunaarid võtsid linna üle kontrolli. Kommuun purustas armee ja Cremieux hukati 30. novembril 1871. Kuigi Provence oli üldiselt konservatiivne, valis see sageli reformimeelseid juhte; peaminister Léon Gambetta oli Marseille vürtspoodniku poeg ja tulevane peaminister Georges Clemenceau valiti aastal 1885 saadikuks Varist.

19. sajandi teine pool nägi provansaali dialekti ja kultuuri taaselustamist, eriti traditsioonilistes maapiirkondades, ajendatuna Frédéric Mistrali juhitud kirjanike ja luuletajate liikumise Félibrige poolt. Mistral saavutas tuntuse poeemiga "Miréio" (prantsuse "Mireille"); ta pälvis 1904. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga.

20. sajand

Maailmasõdadevahelisel ajal oli Provence kibedalt jagatud konservatiivseteks maapiirkondadeks ja radikaalseteks suurteks linnadeks. Marseilles olid laialdased streigid aastal 1919 ja Toulonis olid rahutused aastal 1935.

Pärast Prantsusmaa kaotust Saksamaale juunis 1940 jagati Prantsusmaa okupeeritud tsooniks ja vabaks tsooniks, Provence jäi vabasse tsooni. Osa Ida-Provence'ist okupeeriti Itaalia poolt. Kollaboratsionism ja passiivne vastupanu andsid järk-järgult teed palju aktiivsemale vastupanule, eriti pärast Natsi-Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu juunis 1941, ja kommunistlik partei muutus vastupanus aktiivseks. Vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhi Charles de Gaulle saadik Jean Moulin visati 2. jaanuaril 1942 langevarjuga Eygalières'i Bouches-du-Rhône'is, et ühendada erinevad vastupanuliikumised kogu Prantsusmaal sakslaste vastu.

Novembris 1942, pärast liitlaste randumist Põhja-Aafrikas (operatsioon Tõrvik), okupeerisid sakslased kogu Provence'i (operatsioon Attila) ja suundusid siis Touloni (operatsioon Anton). Prantsuse merevägi Toulonis saboteeris oma laevad, et need ei langeks sakslaste kätte.

Sakslased hakkasid süstemaatiliselt kokku ajama Prantsuse juute ja põgenikke Nice'ist ja Marseillest. Mitmed tuhanded viidi koonduslaagritesse, ja vähesed elasid selle üle. Suur ala ümber Marseille sadama tühjendati elanikest ja mineeriti, et see ei oleks vastupanu baasiks. Sellest hoolimata muutus vastupanu tugevamaks; saksameelse miilitsa juht Marseilles mõrvati aprillis 1943.

15. augustil 1944, kaks kuud pärast liitlaste randumist Normandias (operatsioon Overlord), randus Ühendriikide 7. armee kindral Alexander Patchi juhtimisel koos Vaba Prantsusmaa korpusega kindral Jean de Lattre de Tassigny juhtimisel Var'i rannikul Saint-Raphaëli ja Cavalaire'i vahel (operatsioon Dragoon). Ameerika väed liikusid põhja poole Manosque'i, Sisteroni ja Gapi suunas, samas Prantsuse 1. soomusdiviis kindral Vigieri juhtimisel vabastas Brignoles'i, Saloni, Arles'i ja Avignoni. Sakslased pidasid Toulonis vastu 27. augustini ja Marseille vabastati 25. augustil.

Pärast sõja lõppu oli Provence silmitsi tohutu ülesandega parandada ja üles ehitada eriti sõja aja hävitatud sadamad ja raudteed. Osana sellest jõupingutusest ehitati Marseilles aastatel 1947–1952 esimene moodne raudbetoonist kortermaja, Le Corbusier' Unité d'Habitation. Aastal 1962 võttis Provence vastu suure hulga Prantsuse kodanikke, kes lahkusid Alžeeriast pärast selle iseseisvumist. Sellest ajast alates elab suur Põhja-Aafrika kogukond suurte linnade, eriti Marseille ja Touloni sees ja ümber.

1940. aastatel tegi Provence läbi kultuurilise uuestisünni, koos Avignoni teatrifestivali asutamisega (1947), Cannes'i filmifestivali taasavamisega (algas aastal 1939) ja paljude muude suurte sündmustega. Uute maanteede, eriti Pariisi–Marseille kiirtee, mis avati aastal 1970, ehitamisega sai Provence massiturismi sihtpaigaks üle kogu Euroopa. Paljud eurooplased, eriti britid, ostsid Provence'is suvilaid. TGV ülikiirete rongide tulemine lühendas reisi Pariisist Marseillesse vähem kui neljale tunnile.

20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses seisis Provence'i elanike ees raske ülesanne säilitada majandusliku arengu ja rahvastiku kasvu tingimustes loodus ja kultuur, mis teeb Provence'i unikaalseks.

Vaata ka