Rändrott
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
| Rändrott | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Hiirlased Muridae |
| Perekond |
Rott Rattus |
| Liik |
Rändrott |
| Binaarne nimetus | |
|
Rattus norvegicus Berkenhout, 1769 | |
 Rändroti levila | |
Rändrott ehk võhr (Rattus norvegicus) on hiirlaste sugukonda roti perekonda kuuluv näriline.
Rändrotti nimetatakse ka halliks, pruuniks, harilikuks ja aidarotiks. Tema ladinakeelne teaduslik nimetus tähendab tõlkes norra rotti.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Rändrott on inimese kaasabil levinud peaaegu üle kogu maailma, elutsedes enamasti inimasustuse läheduses. Vabas looduses esineb ta peamiselt metsastepi- ja stepivööndis. Tundra, metsatundra, taiga, poolkõrbete ja kõrbete veelahkmeil teda ei kohta.[1]
Inimasulates võib ta esineda ka muusuguses kliimas. Nii näiteks on ta asulaisse sisse veetud ja püsima jäänud Kuriilidele, Kamtšatkale, Tšukotkale, Taškenti ja Kaspia mere idakalda linnadesse.[1]
Eestisse ilmus rändrott alles 18. sajandi lõpus. Rotid olid Eestis varemgi väga levinud, aga siis elasid siin kodurotid. Rändrott tõrjus koduroti välja ja tänapäeval elavad kodurotid üksnes Ida-Eestis, mujal Eestis elavad rändrotid.[1]
Rändroti algkodu ei ole kindlaks tehtud, aga tõenäoliselt pärineb ta kusagilt Kesk-Aasiast või Hiinast. Euroopasse jõudis ta suhteliselt hilja. Esimesed andmed tema kohta pärinevad Šveitsi loodusteadlase Conrad Gesneri 1551–1558 avaldatud teosest "Loomariigi ajalugu" ("Historiae animalium").
Inglismaalt on tema kohta kindlad andmed alles 1730., Prantsusmaalt 1735., Saksamaalt 1750. ja Hispaaniast 1800. aastast. Inglismaal nimetasid teda hannoveri rotiks need, kes kõike halba tahtsid seostada sajandi algul võimule tulnud Hannoveri dünastiaga. Käibele läks väär nimetus "norra rott", justkui rott olevat tulnud Inglismaale Norrast pärit laevadega. See kuulujutt on ilmselt vale, sest Inglismaal oli rändrott laialt levinud juba sel ajal, mil ta Norras veel täiesti tundmatu oli.
Seal, kuhu rändrott jõudis, tõrjus ta koduroti välja. Rändrott on suurem ja agressiivsem, talub paremini äärmuslikke ilmaolusid ja sööb mitmekesisemat toitu. Talle tuli ka kasuks üleminek puitehitistelt tellis- ja kiviehitistele, sest rändrotid kaevavad endale urge.
Väidetakse, et suurlinnades elab rändrotte rohkem kui inimesi. See oleneb suurlinnast, sealhulgas kliimast. Nad elavad meeleldi kanalisatsioonis, aga tunnevad end mugavalt ka kõrvaltänavatel ja elumajades, sest seal on tavaliselt palju toitu. Nimest hoolimata ei ole rändrotid väga rännuhimulised ja kui neil on piisavalt süüa, võivad nad kogu eluks jääda 20 m kaugusele sünnikohast.
Eriti palju on rotte New Yorgis, kus rottide levikut soodustavad vananenud infrastruktuur, suur niiskus ja suur vaesus. Hinnangud rottide arvule New Yorgis on väga erinevad, alates veerandist miljonist kuni saja miljonini. Suurbritannias on hinnanguliselt iga inimese kohta 1,3 rändrotti.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
Rändroti tüvepikkus on 18–25, harvem kuni 27 cm. Saba moodustab tüvepikkusest ligi 80%. Kõrvalesta pikkus moodustab tagakäpa pikkusest 2/3.[1]
Rändroti kasukas on tihe ja pruun või tumehall. Aluskarv on helehall või pruun. Rändroti mass on isastel keskmiselt 550 g ja emastel 350 g, aga väga suured isendid võivad olla kuni 900 g rasked. Räägitakse ka kassisuurustest ja enam kui kilo kaaluvatest rottidest, aga need on kas liialdused või siis on rotti segi aetud teiste näriliste, näiteks nutria või ondatraga.
Rändrott on kodurotiga küll sarnane, kuid vaatluse abil siiski sellest selgelt eristatav. Koduroti saba on kehast pikem, rändrotil lühem. Kehakuju on kodurotil sale, rändrotil jässakas. Kõrvad ja silmad on kodurotil suured, rändrotil väikesed. Koon on kodurotil terav, rändrotil tömp.
Vabas looduses sigib rändrott ainult soojal aastaajal, aga ehitistes aasta ringi. Pesakonnas on keskmiselt 8–10 poega, aga võib olla kuni 17. Aastas poegib emane vabas looduses korra, harvem 2–3 korda.[1]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Rändrott on kõigesööja, aga eelistab liha.
1964 tegi Loomade Käitumise Ühingu asutaja Martin Schein katseid, et välja selgitada, missugused toidud rändrotile kõige rohkem meeldivad. Liha ta neile ei pakkunud. Esimesele kohale tuli munapuder, teisele kohale makaronid juustuga ja kolmandale küpsetatud viljaterad. Kolm kõige vähem meeldinud toitu olid toores peet, virsikud ja toores seller.
See, mida rändrotid süüa armastavad, sõltub nii asurkonnast kui sellest, mis üldse kätte saada on. Lääne-Virginias kalahaudejaama lähedal elavad rändrotid püüavad noori kalu. Po kaldal sukelduvad rändrotid molluskite järele ja seda kommet õpetavad täiskasvanud rotid noortele. Põhjameres Norderoogi saarel varitsevad ja tapavad nad varblasi ja parte.
Kahjulikkus
[muuda | muuda lähteteksti]
Rändrotti peetakse inimesele kõige kahjulikumaks näriliseks kogu maailmas. Ta hävitab ja saastab toiduaineid ning närib hooneid ja mööblit. Ta on peamine katku, roti-riketsioosi ja leptospiroosi levitaja, aga lisaks levitab ta veel ligi kolmekümmet muud inimesele ohtlikku haigust.[1]
Kuigi rändrott on tänapäeval põhiline katku allikas, on ta katku kandvatele parasiitidele mõnevõrra vastupidavam kui kodurott. On oletatud, et katkuepideemiate kadumisele aitas kaasa see, et rändrott tõrjus koduroti välja, kuid ega see päris tõele ei vasta, sest katkuepideemiad hakkasid vähenema juba enne 18. sajandit.
Aleuutide tipu lähedal oleval Rotisaarel läks 1780 põhja Jaapani laev. Laevalt pääsenud rottidel oli saare linnustikule laastav mõju. 2007. aastal võttis USA Kalavarude ja Eluslooduse Teenistus vastu plaani Rotisaare puhastamiseks rottidest ja 2009. aasta juunis tunnistati saar rotivabaks, kuigi saart on vaja veel 2 aastat jälgida. Vahepealse aja jooksul on juba mitu linnuliiki saarel pesitsema asunud.
Roti kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Rändrott on kasutusel laboriloomana.
Loomaaedades, sealhulgas Tallinna Loomaaias, kasvatatakse rotte ja rotipoegi toiduks teistele loomadele.
19. sajandil oli Inglismaal levinud sportlik rotitapmine, kus mitte eriti suurde, näiteks 5×5 m suurusesse kasti pandi hulk, näiteks sada rotti, ja vastavalt välja õpetatud koer, kes kõik rotid pidi ära tapma. Rotitapmine käis aja peale ja kiiremad koerad suutsid iga mõne sekundi kohta ühe roti tappa. 100 roti tapmise maailmarekord on 5 minutit ja 28 sekundit. 20. sajandi alguses rotitapmisvõistlused keelustati.
Rott lemmikloomana
[muuda | muuda lähteteksti]
Veel peetakse teda lemmikloomana, kuna ta on intelligentne ja saab enamasti väga toredaks inimsõbralikuks loomakeseks.
Paljudes riikides tegutseb rotikasvatajate ühinguid, mis olemuselt sarnanevad koerakasvatajate ühingutega. On aretatud mitmesuguseid eri värvi rotte ja kehtestatud nende markeeringute standardid, korraldatud üritusi ja propageeritud vastutustundlikku loomapidamist. Rotitõud erinevad üksteisest värvuse, karvkatte ja suuruse poolest. Aretatud on karvutuid ja sabatuid rotte, mitmevärvilisi ja kääbusrotte, kuid tuleb silmas pidada, et ainuüksi värvuse ja välimuse järgi ei saa rotte tõugudeks liigitada. Markeeringu, saba, suuruse ja kõrvade alusel saab kokku panna roti välimiku.
Rändrott kultuuris
[muuda | muuda lähteteksti]Selma Lagerlöfi raamatus "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" on jutustatud sellest, miks ja kuidas rändrott kodurotti välja tõrjub, kuigi bioloogilises mõttes on selles kirjelduses vigu. Romaanis on kodurotte kujutatud heade ja rändrotte pahadena. Romaanis uputab Nils Holgersson rändrottide karja.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Rändrott andmebaasis eElurikkus
