Rahvusköök

Seljanka pärineb Ukraina rahvusköögist, kuid on levinud paljudesse maadesse

Rahvusköögiks nimetatakse mingi rahva, riigi või piirkonna eripärast toidukultuuri: toiduvalmistamisviise, retsepte, maitse- ja toorainete valikut. Iga rahvusköögi omapära tuleneb toiduainete kättesaadavusest, kliimast ja taimestikust, ajaloolistest, usulistest ja kultuurilistest tavadest.

Ehkki enamasti peetakse rahvusköögi all silmas traditsioonilist, ajalooliselt kujunenud kööki, võidakse rahvusköögiks nimetada ka tänapäevast toidukultuuri, mis on omane konkreetsele rahvale või piirkonnale. Näiteks on Eestis viimase poolsajandi vältel levinud hamburgerid, seljanka ja šašlõkk, mis ei ole traditsioonilised eesti toidud, kuid mille valmistamisel ilmneb tihti kohalik eripära. Sellistel pidulikel üritustel nagu näiteks Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtud esitletakse aga sageli traditsioonilistel motiividel loodud uusi toite (näiteks kamavaht).

Rahvusköögile vastanduvad moodne fusion-köök, mis sihilikult segab eri traditsioone, ning molekulaargastronoomia, mis läheneb toidule teaduslikult ja kõrgtehnoloogiliselt.

Enamasti nimetatakse rahvuskööke rahva või piirkonna järgi, kust nad pärinevad – näiteks Eesti, Hiina, India, juudi, Prantsuse või Vene köök –, kuid leidub ka muul põhimõttel moodustatud nimetusi (nt Cajuni köök).