Riia Kristuse Sündimise katedraal

Riia Kristuse Sündimise katedraal
	Riia Kristuse Sündimise katedraal
Riik	Läti
Asukoht	Riia
Ehituse algus	1876
Ehituse lõpp	1884
Koordinaadid	56° 57′ 14″ N, 24° 6′ 55″ E

Riia Kristuse Sündimise katedraal (läti keeles Rīgas Kristus Piedzimšanas pareizticīgo katedrāle) on Läti Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonna katedraal Lätis Riia linnas Centrsi asumis aadressil Brīvības bulvāris 23.

Kirikuhoone

Kollastest tellistest uusbütsantsi stiilis kirikuhoone valmis 1884. aastal. Hoone kõrgus on 40 meetrit, pikkus 66 meetrit ja laius 44 meetrit.^[1] Kirik on viie kupliga, selle seintel vahelduvad välisküljel pruuni betooni ja kollakate telliste ribad. Katedraali juures asub ka kellatorn.

Ajalugu

Kavatsus Riiga uus katedraal ehitada tekkis juba XVIII sajandi lõpus, aga ellu hakati seda viima alles 1870. aastatel. Toona pöördus Balti alade kindralkuberner Pjotr Bagration rahva poole palvega annetada raha uue pühakoja ehitamiseks. Tol ajal katedraalina kasutusel olnud Riia Peetri ja Pauli kirik sai Riias möllanud ägeda tormi ajal pikselöögist kannatada ja see kiirendas raha kogumist. 17. aprillil 1874 eraldas Aleksander II uue katedraali ehitamiseks Riia ja Jelgava piiskopkonnale 900 000 rubla, et sellest saaks Liivimaa kubermangu uhkeim pühakoda.

Hoone projekti saamiseks korraldati konkurss, kus osales kolm tööd. Võitjaks tunnistati Robert Pflugi kavand, mis oli uusbütsantsi stiilis. Hoonet hakati ehitama seni tühjana seisnud alale Riia endiste kindlustuste kohal tänapäeva Esplanaadi pargis, kus ehitustööd tolle ajani keelustatud olid. Ehitust juhtis Nikolai Tšagin.

Hoone nurgakivi pandi 3. juulil 1876. Aleksander III kinkis kirikule kaksteist kella, neist suurim kandis Aleksander Nevski nime ja kaalus üle 800 puuda. Kellade paigaldamisel selgus aga, et neile kõigile kirikus kohta ei ole. Nii tuli kiriku juurde rajada eraldi kellatorn. Kiriku interjööriga tegelesid kunstnikud Pjotr Šamšin, Aleksei Korzuhhin, Firs Žuravljov, ja Vassili Vereštšagin. Ehitustööd lõppesid 24. aprillil 1884, katedraal pühitseti sama aasta 28. oktoobril.

1917. aastal hõivasid Riia Saksa väed. Linna administratsioon võttis vastu otsuse muuta katedraal Saksa garnisoni kirikuks. Sõjaväele kuulus hoone 1918. aasta keskpaigani. Alles pärast Pavel Bermondt-Avalovi rünnakut Riiale said õigeusklikud halvas seisukorras kiriku tagasi. Suur osa kirikuvaradest oli riisutud, ikonostaas lõhutud. Uus Riia piiskop kogus säilinud varad kiriku keldrisse, et vältida edasist riisumist. Kirikus alustati igapäevaseid jumalateenistusi alles 1922. aastal, hoone sai korrastatud 1930. aastatel.

5. oktoobril 1963 kirik suleti, ühtlasi hävitati selle sisustus. Hoonesse rajati planetaarium, selle keldrisse aga kohvik. Põhjus, miks selline otsus tehti, on teadmata. Ühe seletuse järgi oli põhjuseks mõnel päeval tekkiv optiline efekt, mil poliitilist kirjandust müüva raamatupoe aknale kell viis päeval langeva Lenini kuju varjule ilmus näiliselt pihku kirikutorni tipus olnud risti vari.^[2] Teine seletus pärineb toonaselt Läti kultuuriministrilt, kes ütles, et erinevalt paljudest teistest kirikutest, mis allusid kultuuriministeeriumile, oli see kirik Riia linna Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomitee alluvuses ning linnavõimud otsustasid kirikus leiduvate värviliste metallide müügiga raha teha.

Kirikuhoonet kasutati lisaks planetaariumina ka loengute läbiviimiseks, seal korraldasid oma näitusi Läti kunstnikud. Hinnanguliselt külastas hoonet tollal ligi 500 000 inimest aastas.

Kirik tagastati kogudusele 1991. aastal, esimene jumalateenistus peeti seal 6. jaanuaril 1992. Tolleks ajaks oli hoone saanud uue risti ja uue katuse, kuppel oli kaetud vaskplekiga, kirikule oli annetatud ka uus ikonostaas. 2002. aastal sai kirik uued kellad.

Viited

↑ http://www.emporis.com/buildings/300462/christ-birth-orthodox-cathedral-riga-latvia
↑ Ю. Е. Ульянов, «Страницы лет», Калуга, 2008

Välislingid

[1] ttps://www.emporis.com/buildings/300462/christ-birth-orthodox-cathedral-riga-latvia

[2] Ю. Е. Ульянов, «Страницы лет», Калуга, 2008

[1]

[2]