Rublatehing
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Rublatehing oli aastatel 1992–1993 rahareformikomitee dekreediga rahareformi käigus kogutud rublade müümine Tšetšeeniasse, mida Venemaaga sõlmitud lepe rublade tagastamiseks ette ei näinud. Eesti sai rublade eest 1,89 miljonit USA dollarit.
Tehingut vahendas Soomes registreeritud firma Maag OY, mille omanikud olid Marek Strandberg ja Agu Kivimägi. Tehingu varjamise tõttu puhkenud skandaali tagajärjel astus Mart Laari valitsus 26. septembril 1994 tagasi.
Rahareformi käigus oli kokku korjatud 2,3 miljardit rubla.[1] Rubla hüperinflatsiooni tõttu langes selle väärtus kiiresti, mistõttu oli rubladest tarvis lahti saada enne kui rahatähed muutuvad väärtusetuks.
Suvel 1992 olid peaministri kohusetäitja Tiit Vähi ja Venemaa peaministri Jegor Gaidari asetäitja Aleksandr Šohhin sõlminud kokkuleppe, et Eesti annab ringlusest kokkukogutud rublad Venemaale üle. Et aga üleandmise täpsetes tingimustes ei jõutud kokkuleppele, siis jäid need ka lepingus fikseerimata. Samas halvenesid suhted Venemaaga kiiresti, ning et Venemaa külmutas seal olevad Eesti ettevõtete vahendid, siis ei antud ka rublasid Venemaale üle.
Rahareformikomitee esimehena töötas rahareformi ajal peaminister Mart Laar. Rahareformikomitee otsused olid vastuolus mitme seadusega, kuid reformi korraldajad pidasid neid siiski reformi toimumise huvides õigustatuks. Kohus leidis hiljem, et Rahareformikomitee dekreet oli ülimuslik Eesti Panga kehtestatud valuuta sisse- ja väljaveo eeskirjade suhtes.
Kohtu süüdistuskokkuvõtte kohaselt korraldasid Tiit Pruuli, Marek Strandberg ja Agu Kivimägi 1992. aasta 23. detsembrist kuni 1993. aasta 21. märtsini Tallinna lennujaama kaudu 1,46 miljardi rubla varjatud väljaveo Eestist, kusjuures Pruuli esitles rublasid diplomaatilise postina. Ametlikes dokumentides nimetati seda 40 kuni 50 tonni teisese toorme müügiks 24 000 USA dollari eest, kuid tegelikult laekus 1994. aasta talvel selle tehingu eest riikliku sotsiaalfondi arvele ligi 2 miljonit dollarit.
Rublatehingu avalikustas Tiit Vähi poliitilise võitluse käigus ning valis selleks peaministri jaoks ebasobiva hetke – nädala enne Vene vägede väljaviimist 31. augustil 1994. Rahvusvaheline olukord oli siis pingeline ja Venemaa otsis ettekäänet, et vägede väljaviimist edasi lükata. Rublamüügi avalikuks tulek oleks Venemaale võinud selle anda. Et vältida Vene vägede väljaviimise takerdumist, valetas peaminister Mart Laar, et rublad on Eesti Panga varahoidlas. Päev pärast vägede lahkumist tehti toimunu avalikuks, mispeale süüdistati peaministrit valetamises, ta langes kriitika alla ja astus valitsusjuhi kohalt tagasi. Rublamüügi avalikuks saamise järel kahtlustati, et rublatehingu eest saadi vahendustasu, mille saamist Mart Laar eitas.
Rublade eest saadud raha maksis Laari valitsus väidetavalt pensionideks, sest varem oli pensionikassa tühi.[2]
Tiit Pruuli, Marek Strandberg ja Agu Kivimägi läksid seoses skandaaliga kohtu alla, ning neid süüdistati muuhulgas Eesti Panga kehtestatud valuuta sisse- ja väljaveo eeskirjade rikkumises. Kõik kolm mõisteti õigeks.
Kalle Muuli raamatu "Isamaa tagatuba" andmetel laekus Eestile kokku 25 miljonit dollarit. Lisaks pensionide väljamaksmisele võimaldas saadud raha osta 1993. aastal Iisraelist relvi.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Raul Ranne (23. detsember 2017). "Rublatehing. Ülisalajane päästeoperatsioon, mis lõppes poliitilise kriisiga". Eesti Päevaleht. Vaadatud 20. juunil 2022.
- ↑ 2,0 2,1 Boris Merilain (12. august 2014). "Pilte Isamaa tagatoast Kalle Muuli sulest". Hiiu Leht. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2022. Vaadatud 20. juunil 2022.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Raivo Palmaru, Rublamüügiga võib olla seotud Balti naftamaffia, www.postimees.ee, 7. detsember 1995
- Rublamüügiprotsessil algavad kohtulikud vaidlused. Postimees 6. juuni 1996
- Skandaalid: Eesti elu deodorant Postimees 4. detsember 1999.
- Riigikohtu otsus