Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2011) |
Esimeseks Saksa kuningaks Saksamaa kuningriigis peetakse Ida-Frangi riigi kuninga Ludwig Vaga poega Ludwig Sakslast.
Esimeseks Saksa-Rooma keisriks peetakse Otto I, kes võttis endale keisri tiitli 962. aastal.
Tiitlite ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgu nimetati Saksa kuningaid Ida-Frangi kuningateks, alles 11. sajandil hakkasid paavstid neid halvustavalt sakslaste kuningateks kutsuma. Seepeale mõtlesid kuningad omakorda välja tiitli "Roomlaste kuningas", mis Saksa kuninga paralleelnimetusena jäi püsima kuni Saksa-Rooma riigi lõpuni. Keisrid nimetasid end Püha Rooma keisriteks, nagu olid teinud ka Karl Suur ja tema järglased ehk "Frangi keisrid". Nimetus "Saksa-Rooma keiser" tekkis alles 15. sajandi lõpul.
Keisrite ja kuningate järjestusega seotud probleemid
[muuda | muuda lähteteksti]Keisrite järjestuses võeti arvesse ka Rooma ehk Frangi keisreid: Karl Suurt (Karl I), Ludwig Vaga (Ludwig I), Charles Paljaspead (Lääne-Frangi kuningas Charles II ning 875–877 keiser, sakslastele Karl II), Lothar I, Kesk-Frangi kuningat ning keisrit (843–855), tema poega, Itaalia kuningat ja keisrit Ludwig II ja eelviimast Frangi keisrit Ludwig III Pimedat. Saksa kuningate loenduses arvestati valitsejaid alates Ludwig Sakslasest, kuid et esimene samaaegselt nii keiser ja kuningas olnud Ludwig IV oli neljas nii keisrite kui ka kuningate järjestuse järgi, siis ei tekkinud sellest probleemi.
Vaieldav on aga Lothar I poja Lothar II, Lotringi kuninga lisamine Saksa kuningate loetellu, kuna too valitses vaid Lotringis, kuid enamasti on teda Saksamaa valitsejana siiski käsitletud ja seetõttu on ainsa sellenimelise Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri nimi tavaliselt kujul Lothar III, mitte Lothar II.
Ainus valitseja, kelle järjenumber Saksa kuningana on keisri omast erinev, on Friedrich von Habsburg, kes oli kuningana Friedrich IV, keisrina aga Friedrich III. (See on seotud ilmselt sellega, et tema esivanem Friedrich III Ilus oli 14. sajandil nominaalselt kaasvalitseja ning teda taheti tema järglase poolt dünastia suurema hiilguse huvides esile tõsta.)
Heinrichid ja Konradid on kuningate ja keisritena nummerdatud kronoloogiliselt, arvestamata seda, et Heinrich I, Konrad I, Konard III ja Konrad IV keisrid ei olnud. Sama kehtib ka Rudolfite puhul: Rudolf I ei olnud keiser, Rudolf II oli.
Saksa kuningad ja Saksa-Rooma keisrid
[muuda | muuda lähteteksti]- 843–876 Ludwig Sakslane (umbes 805–876)
- 876–880 Karlmann (umbes 830–880), Baieri valitseja ja Ida-Frangi kuningatiitli valdaja
- 876–882 Ludwig Noorem (835–882), Saksimaa valitseja, alates 880 ka Baieri kuningas
- 876–887 Karl III Paks (umbes 830–888), algul Alemannia ja Reetia valitseja, alates 882 kogu Ida-Frangi riigi kuningas; 879–887 ka Frangi keiser ning alates 884. aastast Lääne-Frangi kuningas
- 900–911 Ludwig Laps (893–911)
- 919–936 Heinrich I Linnupüüdja (876–936)
- 919–921 vastukuningas Arnulf Halb (suri 937)
- 1002–1024 Heinrich II Püha (umbes 980–1024), keiser alates 1014
Franki ehk Saali dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]- 1039–1056 Heinrich III (1017–1056), keiser alates 1046
- 1056–1106 Heinrich IV (1050–1106), keiser alates 1084 (kuni surmani)
- 1105–1125 Heinrich V (1081–1125), keiser alates 1111
Supplinburgi dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]- 1125–1137 Lothar III Supplinburg (1075–1137), keiser alates 1133
- 1138–1152 Konrad III (1093–1152), 1125–1137 oli vastukuningas
- 1152–1190 Friedrich I Barbarossa (umbes 1125–1190), keiser alates 1155
- 1198–1218 Otto IV Welf (umbes 1175 – 1218), keiser alates 1209; Welfi dünastiast
- 1212–1250 Friedrich II (1194–1250), keiser alates 1220
- 1220–1235 kuningas Heinrich (VII) (1211–1242), tegelikult valitses ta isa Friedrich II
Interreegnum
[muuda | muuda lähteteksti]Interreegnumi ajal oli kaks välismaist sümboolse võimuga valitud rivaalkuningat:
- 1257–1272 Richard Cornwallist (1209–1272)
- 1257–1284 Alfonso Kastiiliast (1221–1284), alates 1273 ei omanud Saksamaal enam mingit toetust
Valitud kuningad ja keisrid
[muuda | muuda lähteteksti]13. sajandi lõpus ja 14. alguses ei suutnud ükski dünastia endale pikemaks ajaks trooni kindlustada.
- 1273–1291 Rudolf I Habsburg (1219–1291)
- 1292–1298 Adolf Nassaust (umbes 1255 – 1298)
- 1298–1308 Albrecht I Habsburg (1255–1308)
- 1314–1347 Ludwig IV Wittelsbach (1282–1347), keiser alates 1328
- 1346–1378 Karl IV (1316–1378), keiser alates 1355, oli 1346–1347 vastukuningas
- 1349 oli vastukuningaks Günther von Schwarzburg (1304–1349)
- 1400–1410 Ruprecht Pfalzist (1352–1410), Wittelsbachi dünastiast
- 1410–1437 Sigismund (1368–1437), keiser alates 1433
- 1410–1411 vastukuningas Jobst Brandenburgist (1351–1411)
- 1438–1439 Albrecht II (1397–1439)
- 1440–1493 Friedrich III (Saksa kuningana Friedrich IV) (1415–1493), keiser alates 1452
- 1493–1519 Maximilian I (1459–1519), Saksa kuningas alates 1486, (esimene valitud) keiser alates 1508
- 1556–1564 Ferdinand I (1503–1564), Saksa kuningas alates 1531, alates temast võeti keisritiitel kohe pärast valimisi (mis toimusid enamasti kohe pärast eelkäija surma)
- 1564–1576 Maximilian II (1527–1576), kuningas alates 1562
- 1619–1637 Ferdinand II (1578–1637)
- 1637–1657 Ferdinand III (1608–1657), kuningas alates 1636
- 1653–1654 Ferdinand IV (1633–1654), kuningas, tegelikult valitses tema isa Ferdinand III
Vaheperiood
[muuda | muuda lähteteksti]- 1745–1765 Franz I Stephan Lotringist (1708–1765)
- 1790–1792 Leopold II (1747–1792)