Salerno vürstkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2016) |
Pikemalt artiklis Salerno vürstide loend
Langobardide Salerno vürstkond oli Lõuna-Itaalia riik, mis moodustati aastal 851 Benevento hertsogkonnast pärast kümneaastast kodusõda.
Sadamalinn Salerno võlgnes truuduse Läänekeisrile, kuid oli läbi oma ajaloo tegelikult sõltumatu ja lühiajaliselt isegi Bütsantsi vasall.
Moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Chronicon Salernitanum
Aastal 841 suri Benevento vürst Sicardo. Kohe haaras tema väejuht Radelchis Beneventos võimu ning vangistas Tarantos Sicardo pärija ja venna Siconolfo. Amalfi kaupmehed päästsid Siconolfo vangistusest ja ta kuulutati Salernos vürstiks. Lõuna-Itaalias puhkes kodusõda. Aastal 847 saatis keiser Lothar I Guido I di Spoleto ja Sergio I di Napoli vahendama suure Langobardide vürstkonna jagamist. Aastal 849 jagas Itaalia kuningas Ludovico, Radelgisi et Siginulfi principum Divisio Ducatus Beneventani, vürstkonna kaheks osaks: üks pealinnaga Salernos ja teine Beneventos.
Salerno koosseisus olid Taranto, Cassano, Cosenza, Paestum, Conza, Potenza, Sarno, Cimitile (Nola), Capua, Teano ja Sora. See oli merejõud arvukate sadamatega, sealhulgas Salerno ise, ja kontrollis peamiselt vana hertsogkonna lääneosa.
Algusaastatel ei olnud vürstkond stabiilne. Aastal 851 Siconolfo suri ja tema poeg Sicone oli alles laps. Ta kukutati ja asendati aastal 853 tema regendi Pietroga ja Pietrole järgnes samal aastal tema poeg Ademaro. Ademaro tormiline vürstipõli lõppes vägivaldselt: mäss kukutas ta ning märkimisväärse kohaliku Dauferidi perekonna võsu Guaiferio torkas ta pimedaks ja pani vangi. Guaiferio järgnes talle vürstiametis rahva toel.
Dauferidi
[muuda | muuda lähteteksti]Guaiferio stabiliseeris vürstkonna 19 aastat pika valitsemise ajal. Tema järglased valitsesid sarnaselt pikka aega ning lühikese aja jooksul ületas Salerno Beneventot suuruses. Tema valitsemise ajal sai sõltumatuks Capua vürstkond. Tehniliselt oli Salerno ikka veel Läänekeisri vasall, kuid oli tegelikult sõltumatu. Vürst tegi end isegi saratseenide liitlaseks. Aastal 880 eemaldati Guaiferio pretsedendilise teoga tema poja poolt: Guaimario I sundis ta kloostrisse minema ja võttis valitsusohjad. Tema valitsusaja kroonikad kirjeldavad teda despoodina ja näib, et ta ei olnud populaarne. Ta loobus liidust saratseenidega ja tihendas sidemeid keisriga, siis Charles II Paljaspea. Kuid aastal 887 katkestas ta sidemed Läänega ja asus Bütsantsi keisri vasalliks, saades tiitli patrikios. Aastal 900 või 901 sundis tema poeg Guaimario II ta tema enda asutatud San Massimo kloostrisse ja hakkas ise valitsema.
Guaimario II kergitas Salerno suurust. Ta oli religioossem vürst, kui tema isa, kes oli ajastu standardite järgi olnud vaga. Ta algatas Salernos Cluny liikumise. Ta kaldus ka rohkem sõtta moslemitega ja võttis aastal 915 osa kuulsast Garigliano lahingust. Selles oli ta bütsantslaste liitlane, nagu ta oli kogu oma valitsusajal, välja arvatud lühike periood 920. aastatel. Ta kasvatas oma prestiiži ja mõju abieluliitude kaudu beneventolaste ja capualastega ja astus isegi edukatesse skeemidesse Bütsantsi Campania vastu, kus ta hõivas palju maad. Guaimario töötas oma dünastia stabiliseerimise nimel, muutes pärimismustrit. Ta nimetas oma poja Gisulfo I aastal 943 kaasvürstiks ja Gisulfo järgnes aastal 946.
Järglus ei jäänud vaidlustamata. Giovanni III di Napoli ja Landolfo II di Benevento liitlasväed sekkusid, kuid liit Amalfiga päästis Gisulfo valitsemise. Gisulfo jäi sarnaselt oma isaga kreeklastega, isegi paavstiga tülitsedes. Ta sõlmis viimasega lepingu ning läks Benevento ja Capua vürsti Pandolfo Raudpea kaitse alla. Kuigi tema naabrid näisid pidevalt tema vastu olevat, pani Raudpea ta pärast 974. aasta mässu, mida toetasid tema vend ja naabruses asunud kreeka linnad, tagasi võimule. Gisulfol ei olnud surres lapsi ning Salerno läks Raudpea suurema valduse hulka, kes kinkis selle oma pojale Pandolfo II-le.
Võõrvõim
[muuda | muuda lähteteksti]Aastast 978, vürst Gisulfo surmaaastast, aastani 983, kui salernolased ennistasid endi valitud dünastia, oli vürstkond "võõramaalaste" võimu all: kas Capua vürstisugu või Amalfi hertsogid. Amalfilased kasutasid Raudpea surma aastal 981 ära Salerno ülevõtmiseks Pandolfo II-lt ja Mansone I di Amalfi tehti vürstiks. Ta oli ebapopulaarne ja spoletolane Giovanni II di Salerno valiti pärast amalfilaste väljaajamist ametisse. Vastuolulised suhted Amalfiga valitsesid kuni vürstkonna lõpuni sajand hiljem.
Kõrgpunkt ja langus
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse
Giovanni rajas oma dünastia, mis oli sissejuhatuseks Salerno viimasel suuruse perioodil sõltumatu langubardide üksusena. Ta püüdis suurendada oma piirkonnas kontrolli kiriku üle, kuid ebaõnnestus. Ta järgis poegade kaasvalitsemise põhimõtet, et stabiliseerida järglust. Tema poeg Guaimario III pidi tegelema saratseenide rünnakutega, kuid sai abi Normanni palgasõduritelt, keda ta oli aidanud lõunas värvata. Ta kaugenes oma valitsusajal Bütsantsist ja toetas Melo di Bari langobardide mässulisi. Ta toetas ka oma naabrit Pandolfo IV di Capuat, vaatamata viimase ebapopulaarsusele. Guaimario III ajal hakkas esmakordselt õitsema Schola Medica Salernitana, ja ta võis lüüa oma müntidele Opulenta Salernitanum märgina kauplemise rikkusest oma linnas. Guaimario IV tõi Salerno oma õitsengu tippu, kuid see ei jäänud nii.
Ka tema kasutas normanne vastastikku kasulikult. Teda võib pidada Hauteville'ide tõusu peamiseks süüdlaseks Lõuna-Itaalias. Ta oli erinevalt oma isast Pandolfo di Capua vastu ja ta ühendas oma vürstkonna sellega esmakordselt Pandolfo Raudpea ajast saati. Aastal 1038 otsis ta Pandolfot puudutavates küsimustes mõlema keisri juurest vahekohtunikku, kuid ainult Saksa-Rooma keiser Konrad II vastas ja Salerno vandus Läänele truudust. Konrad tegi Guaimariost võimsa vürsti ja see laiendas oma võimu sõjaliselt rannikulinnriikide Gaeta, Napoli ja Amalfi üle. Ta avas Campania, Apuulia ja Calabria vallutamiseks, kuid tema edu pööras ümber Konradi poeg Heinrich III, kes eemaldas aastal 1047 Guaimario Capuast ja korraldas ümber oma süserääni-vasalli suhte loomuse, tema võimu piiramiseks. Aastal 1052 Guaimario mõrvati ning tema poeg ja järglane Gisulfo II ei näidanud üles poliitilist taiplikkust.
Gisulfo ajal Salerno mandus. Ta korraldas mõttetu sõja Amalfi ja oma normanni naabrite vastu, lõpuks Apuulia hertsogi Robert Guiscard'i enda vastu. Kuigi Salerno jäi rikkaks ja külluslikuks tema valitsusaja lõpuni, kuritarvitas ta seda rikkust 1077. aasta piiramise ajal ja kaotas oma linna ja oma vürstkonna Guiscard'ile. Gisulfo kaotusega lakkas Salerno olemast suure vürstkonna pealinn ning selle kunagi suur valdus liideti täielikult Apuulia ja Calabria hertsogkonnaga, Hauteville'i perekonna poolsaarevaldusega. Salerno jätkas kõige tähtsama Lõuna-Itaalia linnana Hauteville'i võimu lõpuni aastal 1194.
Guaimario III Schola Medica Salernitana kestis kuni Napoleoni ajani ja seda on peetud maailma esimeseks meditsiiniülikooliks.