Sionism

Sionism on rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad Iisraeli. Mõiste "sionism" võttis 1890. aastal kasutusele Viini õpetlane Nathan Birnbaum.

Sionistliku liikumise asutas ametlikult Austria-Ungari ajakirjanik Theodor Herzl 19. sajandi lõpus, kuid see pärineb juba varasemast ajast. Liikumise peamiseks edulooks on Iisraeli riigi loomine 1948. aastal, mis on maailma ainuke ja esimene moodne juudi riik.

Sionistlik liikumine on tänapäeval Iisraeli riigi ja valitsuse toetusorganisatsioon.

Encyclopedia Britannica kirjeldab "sionismi" kui „juutide rahvuslikku liikumist, mille eesmärk on juutide rahvusliku kodumaa loomine Palestiinasse – juutide algsele kodumaale – ja selle toetamine.

The American Heritage Dictionary of the English Language (neljas väljaanne) kirjutab, et sionism on „juutide liikumine, mis tekkis 19. sajandil vastuseks kasvavale antisemitismile ning soovis taasluua juutide kodumaad Palestiinasse“.

Sionism põhineb usulisel traditsioonil, mis seob juudid Iisraeli maaga, kus usutavasti arenes juutide rahvus välja ajal, mis jääb aastate 1200 e.m.a. ja 70 m.a.j. vahele.

Kuigi sionism põhineb religioossel traditsioonil, oli moodne liikumine peamiselt sekulaarne ehk ilmalik.

Pärast holokausti sai sionismist peamine juutide poliitiline liikumine.

Sõna „sionism“ tuleneb sõnast „siion“ ehk „zion“ (heebrea keeles: ציון, Tsiyyon), mis oli üks Jeruusalemma ja Iisraeli maa nimedest juutide pühakirjas. Austria juudist kirjastaja Nathan Birnbaum oli esimene, kes hakkas kasutama seda juudi rahvusluse terminina.

Mõned inimesed ja rühmitused kasutavad terminit „sionism“ selleks, et õigustada juutide ründamist. Ajaloolaste Walter Laquer'i, Howard Sachari ja Jack Fischeri andmetel kasutavad antisemitismi apologeedid sõna „sionist“ ka eufemismina juutide kohta.

Juudi ortodoksse rühmituse Neturei Karta liikmed usuvad, et traditsioonilise judaismi järgi on Iisrael paik, mille andis Jumal israeliitidele, ning ehkki juutide õigus sellele maale on alaline ja võõrandamatu, peab messias tulema enne, kui Iisrael võib naasta juutide kontrolli alla.

Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal 1933. aastal ja juutide suhtes läbiviidavad riiklikud repressioonid põhjustasid uue tõuke sionismile. Väide, nagu juudid saaksid elada turvaliselt kristlikes ühiskondades, kummutus.^[küsitav] Enamik riike sulges oma uksed juutide immigratsioonile. Hulk emigrante soovis sõita Palestiinasse, kuid seal tol ajal valitsenud Briti võimud kehtestasid põgenikele immigratsioonikvoodid, kuna sellesse väikese territooriumiga piirkonda, kus puudus eluks vajalik infrastruktuur ning olid pingelised ja vägivallaaktidega lõppevad suhted kohalikute araablaste ja juutide vahel, soovisid emigreeruda eluohtlikust Natsi-Saksamaalt kümned või isegi sajad tuhanded inimesed.

Need, kes ei suutnud maksta brittidele^[küsitav], jäid ootenimekirjadesse ning veetsid aastaid õppides heebrea keelt ja põllumajandust.

Natsid tahtsid ajada juute Saksamaalt ära, kuid ei lubanud neil varandust kaasa võtta. Selle tagajärjel leppis Palestiina Juudi Agentuuri poliitilise osakonna ülem (n-ö välisminister) H̠ayyim Arlozorov natsidega kokku Havaara leppe, mille alusel võisid juudid eksportida kaupu Palestiinasse. Seal kaubad müüdi ning sissetulek anti immigrantidele. Arlozorov tapeti selle leppe pärast Tel Avivis 1933. aastal. Mõned ajaloolased on seisukohal, et Arlozorov tapeti ETSELi poolt^[viide?].

1934. aastal hakkasid revisionistid organiseerima illegaalset immigratsiooni Palestiinasse. Juutide rahvaarv Palestiinas hakkas kiiresti kasvama ning see viis majanduse tõusuni, samas põhjustas juutide hulga kasv araablaste ülestõusu. 1938. aastal hakkasid ka vasakpoolsed sionistid organiseerima immigratsiooni Palestiinasse.

Vaata ka

Välislingid

Sionistliku liikumise keskarhiivi veebileht (inglise keeles)
Maailma Sionistliku Organisatsiooni veebileht (inglise keeles)