Soome Suurvürstiriik
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) |
| Soome Suurvürstiriik Suomen suuriruhtinaskunta (soome) Storfurstendömet Finland (rootsi) Великое княжество Финляндское(vene) | |
|---|---|
|
| |
 | |
Pindala: 360 000 km²  | |
|
Elanikke: 2 943 400 (1910)[1] | |
| Rahvastikutihedus: 8,2 in/km² | |
.svg) |
Soome Suurvürstiriik oli aastail 1809–1917 Venemaa keisririigi koosseisu kuulunud autonoomne haldusüksus, mille valitseja oli personaaluniooni alusel Venemaa keiser.
Soome suurvürstiriik moodustati Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi vahel toimunud Vene-Rootsi sõja tulemusena ja eelnevates sõdades Rootsilt vallutatud territooriumil 29. märtsil 1809 Venemaa keisri Aleksander I poolt.
I Turu ja Pori lään
II Hämeenlinna läänIII Heinola[küsitav] ehk Kymenkartano lään
IV Viiburi lään
V Kuopio lään
VI Vaasa lään
VII Oulu läänPiiride kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Uusikaupunki rahuga loovutati 1721. aastal Venemaale osa Lõuna-Karjalat koos Viiburi linnaga.
1741–1743 Vene-Rootsi sõja lõpetanud Turu rahu järgi loovutas Rootsi Venemaale osa Kagu-Soome territooriumi (Kymi lääni koos Hamina, Lappeenranna ja Savonlinna linnaga).
1788.–1790. aasta Vene-Rootsi sõja lõpetanud Värälä rahuga jäid püsima Uusikaupunki rahu ja Turu rahuga sätestatud piirid.
Pärast Napoleon Bonaparte'i ja Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingut vallutas Venemaa Vene-Rootsi sõja käigus aastail 1808–1809 kogu Soome territooriumi, millest Rootsi loobus Hamina rahu tulemusena.
1811. aastal liideti Soomega Viiburi kubermang ning selline püsis Soome Suurvürstiriik 1917. aastani.
Väljakuulutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Porvoo linnas kokkukutsutud Soome nelja seisuse esindajad kinnitasid 7. vkj/19. juulil 1809. aastal Soome liitumist Venemaaga ning selle tulemusena said ka Venemaalt märgatavad eriõigused (piiratud autonoomia). Soomel oli piir Venemaaga ning Soome valitsusasutused ei olnud integreeritud Venemaa keisririigi valitsusasutustega.
Vene ajal sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ning hiljem rahvusliku liikumise tulemusel.
Halduskorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Soome Suurvürstkonna valitseja oli Venemaa keiser, kelle tiitlile lisati tiitel "Soome suurvürst", keisri esindaja Soomes oli kohaliku valitsuse esimees – kindralkuberner. Soomel oli ka seadusandlik organ (mis küll ei kogunenud aastail 1809–1863) ja 12-liikmeline Senat (mida kuni 1816. aastani nimetati Soome Suurvürstiriigi Valitsevaks Nõukoguks), oma kohtusüsteem ja kohalik omavalitsus. Soomest laekuvad maksud läksid ainult kulutustele Soome ning algselt võeti kasutusele Venemaa keisririigi rubla (mis asendati 1860. aastal Soome margaga).
1813. aastal valmistati ette samaaegselt Kongressi-Poola konstitutsiooniga ka Soome põhiseadus, kuid mida ei kinnitatud. Suurvürstkonna ametiasutused allusid otse keisrile ning nende esindamiseks ja Soomega seotud küsimuste lahendamiseks oli keisri õukonnas eraldi institutsioon:
- 1809–1811 Soome asjade komisjon
- 1826–1857 Soome asjade riigisekretär
- 1834. aastast Soome asjade minister riigisekretär
- 1891. aastani Soome asjade komisjon
Pikemalt artiklis Soome kindralkuberneride loend- Pikemalt artiklis Soome rüütelkond
Soome suurvürstiriigi haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Suurvürstiriik oli 1914. aastal jaotatud 8 lääniks (venepäraselt kubermanguks):
Turu ja Pori lään (Або–Бьёрнеборгская губернiя), kus olid linnad: Turu, Pori, Rauma, Uusikaupunki, Naantali ja Maarianhamina ning 10 maakonda: Piikkiö, Vehmaa, Mynämäki, Masku, Ahvenamaa, Ulvila, Ikaalinen, Tyrvä, Loimaa ja Halikko
Vaasa lään (Вазаская губернiя), kus olid linnad: Vaasa, Kaskinen, Kristiinankaupunki, Uusi-Kaarlepyy, Pietarsaari, Jyväskylä ja Kokkola ning 6 maakonda: Mustasaari, Kuortane, Ilmajoki, Lapi, Laukaa ja Pietarsaari
Viiburi lään (Выборгская губернiя), kus olid linnad: Viiburi, Sortavala, Käkisalmi, Lappeenranta, Hamina ja Kotka ning 9 maakonda: Ranta, Äyräpää, Käkisalmi, Kurkijoki, Kymi, Lappeenranta, Salmi, Sortavala ja Jääski
Kuopio lään (Куопiосская губернiя), kus olid linnad: Kuopio, Joensuu ja Iisalmi ning 6 maakonda: Kuopio, Iisalmi, Ilomantsi, Liebnits, Pielavesi ja Rautalampi
Uusimaa lään (Нюландская губернiя), kus olid linnad: Helsingi ja Viapori, Loviisa, Porvoo, Tammisaari ja Hanko ning 4 maakonda: Helsingi, Pernaja, Raasepori ja Lohja
Mikkeli lään (Санкт-Михельская губернiя), kus olid linnad: Mikkeli, Heinola ja Savonlinna ning 4 maakonda: Mikkeli, Jokka, Rantasalmi ja Heinola
Hämeenlinna lään (Тавастгусская губернiя), kus olid linnad: Hämeenlinna, Tampere ja Lahti ning 6 maakonda: Hauho, Pirkkala, Ruovesi, Tammela, Hollola ja Jämsä
Oulu lään (Улеоборгская губернiя), kus olid linnad: Oulu, Raahe, Kemi, Tornio ja Kajaani ning 6 maakonda: Oulu, Kajaani, Kemi, Lappmarken, Salo ja Haapajärvi[2]
Varasem haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Turu ja Pori lään (1634–1997), 1870. aastal liideti [[Turu ja Pori lään Häme lääniks; Mikkeli lään moodustati 1831. aastal; Uusimaa lään moodustati 1831. aastal; Viiburi lään aastast 1721; Savonlinna ja Kymenkartano lään (1721–1747); Oulu lään aastast 1775; Vaasa lään aastast 1776; Savo ja Karjala lään (1775–1831).
Soome sõjandus
[muuda | muuda lähteteksti]1812. aastal sai Soome suurvürstiriik endale kolmest jalaväerügemendist koosneva oma sõjaväe. Seda Soome iseseisvat sõjaväge muudeti mitmel korral kuni üksuste laialisaatmiseni ja Soome jaoks üldise sõjaväekohustuse kaotamiseni venestamise aja lõpul 1901–1905.
Soomes 19. sajandi lõpupoolel levinud rahvusaateid ja -liikumisi tabas alanud venestamine eriti valusasti. 1900 kuulutati vene keel kolmandaks ametlikuks keeleks. 1901 saadeti laiali aastail 1878–1901 sõjaväekohustusel põhinenud Soome rahvuslik sõjavägi, mis liideti Venemaa keiserliku armee koosseisu.
Peterburi merekaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese maailmasõja ajal asusid Turus, Helsingis ja Viiburis Venemaa Läänemere laevastiku baas ning keisririigi pealinna kaitseks ehitatud kaitsepositsioonid:
- Eelpositsioon, (Tahkuna-Dirhami–Hanko), Läänemere idaosas ja Soome lahe lääneosas
- Peapositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala liinil)
- Turu-Ahvenamaa positsioon, (Soome edelaosas Turu saarestikus ja Ahvenamaal)
- Pikemalt artiklis Keiser Peeter Suure Merekindlus
- Helsingi ja Viapori positsioon (Helsingi ümbruse maismaa, saared ja neemed)
- Mereväe Tagalapositsioon Kotkast lõuna poole jäävate saarte ümbruses
- Viiburi positsioon
- Kroonlinna positsiooni osasid
Peterburi maakaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Soomes asusid ka Vene keisririigi XXII armeekorpuse koosseisu kuulunud:
|
|
Pärast 1. augustil 1914 alanud Esimese maailmasõja kuulutati novembris 1914 välja eriti laialdane venestamisprogramm. Soomes oli küllaltki levinud lootus, et Venemaa kaotab alanud Esimese maailmasõja. 1915. aasta jaanuaris otsustasid Saksa armee ülemjuhatus ja välisministeerium võimaldada 200 soomemaalasele sõjaline väljaõpe Saksamaal.
- Pikemalt artiklis 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon
1917. aasta Soomes
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Veebruarirevolutsiooni märtsis 1917, kui Venemaal kukutati tsaar ja võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus, sai Soome oma endise autonoomia täielikult tagasi. Kuid varsti tekkisid Soome Eduskunna ja Vene Ajutise Valitsuse vahel konfliktid. Ja kui Eduskund oli 18. juulil 1917 võtnud vastu seaduse, mille järgi Soome siseasjade lõplik otsustamisõigus kuulub soomlastele endile, saatis Venemaa Ajutine Valitsus Eduskunna laiali.
1917. aasta oktoobris said kodanlikud erakonnad Eduskunna valimistel senise sotsiaaldemokraatide enamuse vastu valimisvõidu, kuid viimased püüdsid end maksma panna revolutsiooniliste vahenditega. Sotsiaaldemokraatide radikaalne tiib – punased – omandasid parteis üha suurema ülekaalu ning hakkas organiseerima punakaarti. Vastukaaluks moodustasid kodanlikud jõud kaitseliidu.
6. detsembril 1917 kuulutas Eduskund Soome iseseisvaks Soome Vabariigiks, mida 1918. aasta esimestel päevadel tunnustasid nii Nõukogude Venemaa, Rootsi kui ka Prantsusmaa.
Kuid soomlastel tuli tegeliku riikluse kättevõitmiseks maha pidada Vabadussõda, soomlased jagunesid ise suuresti kahte leeri ning nende sõjal oli tugev kodusõja iseloom. Punaste poolel võitles ka 65 000 Soomes paiknevat Vene sõdurit.
Mõlemad pooled valmistusid võimalikuks relvastatud kokkupõrkeks. 15. jaanuaril 1918 volitas Eduskund kindral C. G. Mannerheimi moodustama Põhja-Soomes kaitseliidu baasil valitsusväed ja asuda neid juhtima. 28. jaanuaril 1918 puhkes Venemaast lahkulöömise vastaste, Soome punaste nn revolutsioon Vene enamlaste toetusel. Helsingis moodustati rahvakomissaridest koosnev valitsus Kullervo Manneriga eesotsas. Eduskunna osa seati etendama 35-liikmeline niinimetatud töörahva peanõukogu. Punased haarasid võimu Helsingis ja kogu Lõuna-Soomes, kavatsusega teha seda kogu maal.
- Pikemalt artiklis Soome kodusõda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Soome Suurvürstiriik |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://tilastokeskus.fi/til/vrm_en.html
- ↑ Россия. Географическое описание Российское Империи по губерниям и областям с географическими картами, Издательство: Тип. "Бережливость". Место издания: СПб. Год издания: 1913, Количество страниц: 286 с. Lk 61-80
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |