Soomusrong

Eesti vägede poolt Vabadussõjas kasutatud Soomusrong nr 2 Valgas (veebruar 1919)

Eesti Laiarööpmeline soomusrong nr 6 sügisel 1919

Eesti Soomusrong nr 1 Tapa vallutamisel 9. jaanuaril 1919

Soomusrong on kuuli- ja killukindlalt soomustatud vagunite ja veduritega sõjaväe otstarbeks ehitatud kaitseotstarbeline raudteerööbastel liikuv relvaliik, mida kasutati laialdaselt alates 19. sajandi keskelt kuni 20. sajandi keskpaigani. Soomuse materjal on enamasti terasest, kuid on kasutatud ka teisi materjale. Soomusrongi koosseisu kuulus tavaliselt kaks soomustatud vedurit rongi keskel, ohvitseridevagun, üks või kaks meeskonnavagunit, remondivagun, kaks või rohkem kuulipildujavagunit ja kaks või rohkem suurtükivagunit, kindlasti oli suurtükiplatvorm rongi esimene ja viimane vagun.

Ajalugu

Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860. aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda.

Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv.

Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas.

Soomusrongid Eesti Vabadussõjas

Eesti Vabadussõjas 1918–1920 kasutatud Eesti soomusrongid olid ehitatud kättesaadavatest materjalidest nagu tavalistest vagunitest ja veduritest. Neil puudus terassoomus, kaitseks olid kas liivakotid või vagunite kahekordsed seinad, mis olid täidetud liivaga. Relvastuseks olid tavalised jalaväe suurtükid ja kuulipildujad paigutatud raudteeplatvormile ja kaitstud liivakottidega. Eesti soomusrongide ehitamise eestvedajaks ja organiseerijaks oli Johan Pitka. Hiljem kasutati ka laevasuurtükke ("Suur Tom" inglaste kingitus), mis oli saadud kas liitlastelt või võetud trofeedena Punaarmeelt või sakslastelt.

Eesti Vabadussõjas kandsid soomusrongid pidevalt rünnakuraskust. Esimene improviseeritud soomusrong lahkus Tallinnast 30. novembril 1918 ja kohtus vaenlasega Auvere raudteejaama juures. Samuti mängisid soomusrongid võtmerolli Võnnu lahingus 1919. aasta suvel.

Eesti sõjaväes on olnud kuni kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi.

Ehkki soomusrong on tavaliselt mõeldud kaitseotstarbeliseks relvaks, kasutasid eestlased soomusronge ka ründerelvana. Soomusrongide ründerelvana ja dessantvägede kohaleviimiseks kasutamine tõi Eesti Vabadussõjas vaieldamatud edu, külvates vaenlase hulgas paanikat ja sundides teda taganema.

 Pikemalt artiklis Soomusrongide Divisjon ja Soomusrongide Diviis, 1. Soomusrongi Rügement, Soomusrongirügement

Kaasaegses kirjanduses on soomusronge iseloomustatud järgmiselt: "Soomusrongid on rikkalikult relvastatud tulirelvadega: kahuritega ja kuulipildujatega. Nende meeskonnad on julged, kavalad ja surmapõlgavad sõjamehed, seepärast on soomusrongid suure tulejõu ja moraalse mõjuga väeosad. Ilmudes kiiresti raudtee suunas hävitavad nad oma mõjuva tulega vaenlase ja annavad siis dessantosadega otsustava löögi. Püsivaks paigalseisvaks lahingtegevuseks soomusrongid pole kõlbulikud, sest nad kujutavad suurt märki vaenlase suurtükitulele ja võivad saada hävitatud."

Soomusrongid Venemaal

Tänapäeval kasutatakse soomusrongi ainult ühes riigis. Jaapani autod tuuakse siiani Vladivostoki sadamast Venemaa kaudu Euroopasse soomusrongi julgestusel.

Vene soomusrongi koosseisus on platvormvagun küljelt raketipüüdevõrkudega tugevdatud tankiga T-64, soomusvagun automaatkahuritega ZU-23-2, kontrollpaltvormvagun (miinide ja laengute püüdmiseks) ja meeskonna vagunid.

Venemaal kasutati raudteevägede soomusronge viimati Tšetšeenias, kus nende ülesandeks oli julgestada ešelone, raudteejaamu ja raudteesildu. Soomusronge on lähiaegadel kasutatud ka sõjategevuses endises Jugoslaavias.

Vaata ka

• Anton Irv
• Karl Parts

Kirjandus

• Aleksander Semjonov-Smolin, Soomusrongid ja nende tegewus, Sõduri lisa ; 1 1923, Digar